Raewyn Connell: neoliberalism on tohutult muutnud maskuliinsuse loomise tingimusi

Mu elu muutus, ma arvan, 2004. aastal. Elu jooksul toimub loomulikult palju muudatusi; mõned neist on lihtsalt põhjapanevamad. Ma olin juhuslikult laenanud Raewyn Connelli kirjutatud raamatu. Selle lugemise järel muutus kõik minu jaoks väga selgeks ‒ mõned küsimused, mida ma olin endale pikka aega esitanud, said vastuse. Need vastused tekitasid uusi küsimusi ning lõpuks kujunes sellest mu ametialane elu. Isiklik sai ametlikuks.

Soouuringute või sotsioloogiaga tegelevatele inimestele ei ole vaja Raewyn Connellit tutvustada. Tema panus sotsiaalteaduse teooria valdkonnas ning ta töö soo, klassi, maskuliinsuse ja seksuaalsuse teemadel on andnud tähelepanuväärse panuse nende ja paljude teiste teemade kaasaegsele mõistmisele.

Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, kohtun ma temaga Islandi pealinnas Reykjavikis konverentsil „Maskuliinsuse uuringutes esilekerkivad ideed“ esimest korda näost näkku. Konverents oli mitmes mõttes oluline. Esiteks, võtkem arvesse ajaloolise ja geograafilise aspekti kõrvutust. Soolise võrdõiguslikkuse, meeste ja maskuliinsuse uurimises on Põhjamaad (st Põhjamaade Ministrite Nõukogusse kuuluvad riigid) pikka aega olnud eesliinil. See paistab välja ka riiklikus poliitikas ja üldistest ühiskondlikes hoiakutes soolisse võrdõiguslikkusesse. Teisest küljest viis Nõukogude Liidu ja selle mõjuala lagunemine lähedalasuvates postsotsialistlikes riikides üsna vastandlike tegelikkusteni. Vaatamata erinevustele iseloomustab kõiki neid riike Nõukogude aja pärand, millega nad siiani tegelema peavad. Geograafilises mõttes võiksid ka need riigid kuuluda Põhjamaade hulka, kuid ühiskondlikus mõttes ei ole see nii. See paistis ‒ ja liigagi sageli paistab ikka veel ‒ välja suhtumises soolise võrdõiguslikkusesse, sest neis riikides on seda teemat peetud ebaoluliseks ja “traditsiooniliste (pere)väärtuste” ründamiseks.

Pikka aega ei olnud neis riikides soo ja maskuliinsuse uurimisel kindlaks kujunenud tava vaatamata sellele, et valdkonnas oli eraldiseisvaid projekte ja teemat käsitlevaid isikuid. Nüüd viimasel ajal on neis riikides soo ja meesuuringutes toimunud edasiminekut. Konverents tõi kokku ka uurijad, kes jäävad traditsioonilises mõttes Põhjamaadest välja, ning seeläbi tunnustas neis riikides tehtavat uurimistööd ja toimuvat diskussiooni.

Teiseks oli konverentsil käsitletud teemade hulk tõepoolest muljetavaldav (alates traditsioonilistest maskuliinsustest, mehekehast, sõjaväest ja globaalsest maskuliinsusest kuni töö ja eraelu tasakaalu ning poliitikani), kuid see tegi ühele teemale keskendumise raskeks. Kolmandaks oli konverents oluline toetusavaldus Põhjamaade valitsustelt ‒ akadeemilistele uurimistöö tegijatele ning poliitiliste otsustele ja otsustajatele pakuti kohtumiseks ühist ruumi.

Oma plenaarettekandes keskendus Raewyn Connell väljaspool “(akadeemiliste) keskusi” loodud teadmiste, uurimistöö, teooriate ja analüüside olulisusele. Seda silmas pidades olid ka minu esitatud küsimused seotud uurimistöö ja poliitika, keskuste ja ääremaade kokkupuutepunktide problemaatikaga ning teadmusloomega üldisemalt.

Christian McMahon: Oma töös olete sugu defineerinud sotsiaalsete suhete seostena, mille keskmeks on reproduktiivsus. Poliitika ‒ ja Lääne ühiskonnas ka laiemalt ‒ kontekstis vaadeldakse sugusid kui erinevaid kategooriaid, peaaegu vastanditena. Kuidas me teie arust peaksime selle poliitika raames ületama, mida me tegema peaksime?

Antonia! Dude 22. Flickr, CC

Raewyn Connell: Ma pean kohe alguses üles tunnistama, et ma ei ole kunagi töötanud poliitika kujundamisega seotud ametikohal. Seega on mu vaated otsuste tegemisele mõneti algajalikud.

Probleem, mille te esile tõite, on loomulikult oluline; me pistame sellega rinda ka Austraalias. Näiteks tervishoius, kui tervishoiupoliitika arutellu toodi sisse sooküsimus, siis algselt puudutas see põhimõtteliselt naiste tervist. Siis tuli hulk inimesi, kes ütlesid: “Olgu, aga mis meestest saab? Või mis poistest saab?” Tulemus oli absurdne. Me seadsime “naiste tervise” poliitika kõrvale sisse “meeste tervise” poliitilise masinavärgi ja dokumendid, aga ei tehtud katsetki neid kahte ühendada.

Tegelikult ei tegelenud naiste tervist käsitlev liikumine kunagi ainult naisi puudutavate küsimustega. Liikumine oli tõsiselt huvitatud naiste positsioonist ühiskonnas, see tähendab naiste ja meeste vahelistest suhetest ning naiste erinevate gruppide erinevatest olukordadest. Seega vaadeldi sugu eelkõige suhtelistes seostes.

Kui tervishoiupoliitikat kujundataks mõistlikumal moel, siis tehtaks seda suhtelisi seoseid kogu ulatuses silmas pidades. See on võimalik: terviseprobleeme on võimalik käsitleda sugu silmas pidades (vt Schofield et al. 2000; Connell 2012). Need seosed võivad meestel ja naistel esile kutsuda erinevaid tervisemõjusid. Aga sugudevahelised suhted puudutavad ka erinevusi meeste gruppides, kindlate meeste ja naiste gruppide vahelisi suhteid ja nii edasi. See toob sisse selle, mida tänapäeval sageli kutsutakse intersektsionaalsuseks (klassikuuluvuse ja soo vaheline vastastikuline mõjutamine, seksuaalsuse või etnilisuse ja soo omavahelised mõjud).

Kõigi nende teemadega peavad tegelema alal tegutsevad inimesed, aga poliitiliste vahendite loomisel neid sageli ignoreeritakse. Selles mõttes oli hariduspoliitika Austraalias tervishoiust paremini korraldatud. Peaaegu kõik sugu käsitlevad tegevuskavad loodi algselt naisliikumist kaasates, seetõttu oli soopoliitika hariduses algselt justkui tüdrukute heaks millegi ära tegemine. Aga see kasvas väga laialdaseks lähenemiseks soolisele võrdsusele, mis keskendus sugudevahelistele suhetele. Sinna kuulus ka töö poistega, muuhulgas erinevad hariduslikud projektid, mis olid mõeldud sama kooli poistele, kes kuulusid erinevatesse rühmadesse. 1990ndate alguseks oli Austraalia hariduspoliitika kujunenud muljetavaldavaks kaasava soolise poliitika näiteks.

Siis tuli parempoolsete vastulöök. Võimule sai konservatiivne valitsus, mis oli feministlike algatuste vastu, lausa soolise võrdsuse enese vastu. Tuginedes väga küsitavatel psühholoogilistel eeldustel, et poiste õppimisstiil erineb tüdrukute omast, toetasid nad eraldi hariduskava poistele. Nii pöörduski Austraalia hariduspoliitikas tagasi eraldava lähenemise juurde, minu meelest oli see väga ebaõnnestunud otsus (selle kurva loo täielikuks ülevaateks vt Weaver-Hightower 2008).

Niisiis jah, meil on poliitiline sfäär, kus peetakse palju sõnasõdu ja vaidlusi. Sa võid küll saada palju kogemusi, aga kogemustest võib ka ilma jääda.

Suhestav vaade soole nõuab, et poliitikast mõeldaks konstruktiivselt. Poliitika ei ole lihtsalt rühmade vaheliste kategooriliste erinevuste parandamise moodus. Me peame mõtlema sellele, millist maailma me tahame luua. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika puhul peame me endalt küsima, millised on need vastuvõetavad soolised suhted, mida otsustamisprotsess tahab luua. Sealt edasi: millised on need praktikad ning milline on see teadmine, mida me selleks vajame?

Hea sotsiaalpoliitika on võimaldav süsteem. Üks alatine küsimus on: milline ühiskonnaliikmetel olemasolev teadmine on vajalik, et areneda demokraatlikumate ja rahumeelsemate sotsiaalsete suhete suunas. Seetõttu on soolise võrdsuse poliitika üks peamisi küsimusi tegelikult hariduselu küsimus: mida inimesed peavad soo kohta teadma ning kuidas muuta see teadmine laialdaselt levinuks ja populaarseks.

See võib olla raske, sest sageli töötame me moodsa massimeedia suundadele vastu. Kommertslik massikultuur on täis stereotüüpseid sookuvandeid, seda on näiteks noortele meestele suunatud action-filmides ja noortele naistele suunatud romantilistes komöödiates. Kooliealised noored on soo küsimusest väga huvitatud, näiteks teismeline mõtleb suhete loomisele ning hakkab eluvalikutele mõtlema. Aga õppekava või hariduspoliitika tegijad annavad sellisele huvile väga vähe vastuseid. Ja sageli on koolidel väga piiratud ja konservatiivne lähenemine, seda osaliselt vastureaktsiooni tõttu. Me peame olla julgemad, kui me tahame vastata teadmisteks ja mõistmiseks vajalikele tegelikele nõudmistele.

Christian McMahon: Sa mainisid teadmusloome vajalikkust ning teadmiste ammutamise allikaid. Lähme nüüd poliitikast sammukese tagasi tegeliku teadmusloomeni. Euroopas kasutame me sageli andmeid, mis on kogu Euroopa peale ühtlustatud. Andmed on väga selgelt jagatud meestele ja naistele omasteks ning kogu analüüs tugineb ühel neist kahest kategooriatest, kus eeldatakse veel lisaks heteronormatiivsust. Kas meil on võimalik mõelda sellele, kuidas me peaksime selle probleemistikuga tegelema?

Raewyn Connell: … kuidas saada parem mudel teadmiste kvantitatiivsele loomisele?

Christian McMahon: Jah. Ma mõtlesin, kas teil on sel teemal mõtteid.

Antonia. Sterek 1. Flickr, CC

Raewyn Connell: Mul on selle kohta palju mõtteid. Ma ei ole kindel, et heteronormatiivsus siin tegelikuks probleemiks on. Probleemiks on pigem soost kategooriliselt mõtlemine: teadmise aluseks on poisid-ühes-raamis ning tüdrukud-teises-raamis tüüpi mõtlemine. On ainult kaks kategooriat, mida kumbagi peetakse homogeenseks. Maailmas ja ka Euroopas on see enamiku soolist võrdust käsitleva ametliku statistika aluseks, seda on näha ÜRO statistikast.

See on teadmiste kogumise aluseks paljudel teadusaladel. Kui näiteks demograafid räägivad soost, siis räägivad nad enamasti kategooriliselt, isegi kui nad täpsustavad kategooriaid vanust ja sugu korraga kasutades. Paljud psühholoogilised sugu käsitlevad arutelud on samuti piiritletud kahe eristatava grupi üldmõistega. Uurijaid huvitab nende kahe grupi vaheline statistiline erinevus ‒ sellist tööd nimetatakse tavaliselt „(bioloogilise) soo erinevuste“ uuringuks.

Psühholoogia on heaks näiteks selle kohta, miks see ei ole väga produktiivne lähenemine. Kui psühholoogid on ühendanud mitme erineva uuringu tulemused, kasutades statistilist meetodit, mida nimetatakse metaanalüüsiks, siis tavaliselt leitakse, et kui mehi ja naisi gruppidena käsitleda, siis ei ole nende vahel silmatorkavaid psühholoogiliste omaduste erinevusi. Paljudel aladel ei ole üldse mingit statistilist erinevust ning enamusel statistilise erinevuse esinemise juhtudel on see küllaltki väike. Tegelikult peaksime me seda ala nimetama „(bioloogilise) soo sarnasuse“ uuringuks (hämmastava hulga andmete rahulikuks aga hävitavaks ülevaateks, vt Hyde 2005).

See võib panna mõtlema: kus on sugu? Sugu ei tundu esinevat psühholoogia uuringute kogumis ‒ juhul kui me mõistame sugu ainult kui kategoorilist erinevust.

See uuring ütleb meile (väga kindlalt ja tohutu hulga tõenditega), et meeste grupi ja naiste grupi psühholoogilised tunnused kattuvad tohutult, need ei jagune kahte eristuvasse kategooriasse. Seetõttu peame me vaatama reaaluse teisi tasandeid, et mõista soo jagunemist ja protsesse. Me peame uurima olukordi, kuhu mehed ja naised on asetatud sotsiaalselt, majanduslikult, võimusuhetes, seksuaalsuses ja nii edasi, mitte eeldama, et nende kahe kategooria vahel on mingisugune loomulik vaimne erinevus. See on asja tuum.

Kui me tahame teadmistes edasi minna, siis peame bioloogilise soo kategooriatele lisaks looma metoodikad olukordade ja seoste vaatlemiseks. Soo-temaatikat õpetades räägin ma oma tudengitele alati, et kategooriliselt mõtlemine ‒ mehed siia, naised sinna ‒ on kõigest sooanalüüsi algus, see ei ole lõpp-punkt.

See oleks ka mu vastus poliitikauuringutele. Vahel võib küll alustada kategoorilise analüüsiga, et kindlaks teha, kus probleemid on ja kus probleeme ei ole. Aga see on kõige algelisem teadmusloome tase. Selleks et jõuda nende suheteni, mis tegelikult soole keskenduvaid tegureid loovad, võib olla vaja kasutada hoopis teistsuguseid võtteid. Kuidas seda poliitikas teha? Ma pean tunnistama, et mul on selle kohta piiratud teadmised, sest ma ei ole tegelikult poliitilist tööd teinud.

Ülikooli-poolselt algataja positsioonilt olen ma mitu korda olnud kaasatud uuringutes, mis on olnud poliitikaga seotud. Me oleme kasutanud tervet rida uurimistööde tehnikaid, et lihtsast kategoorilisest informatsioonist kaugemale jõuda. Me oleme kasutanud osalejate vaatlemist ja organisatsioonisisest etnograafiat, et vaadelda soolisi protsesse avaliku sektori asutustes. Mõnikord oleme kasutanud eluloolisi intervjuusid, et uurida inimeste karjääre organisatsioonis ning seda, millist soolist dünaamikat nad on kogenud ‒ dünaamikat, mis võib ja võib ka mitte tekitada statistilist erinevust naiste ja meeste kui gruppide vahel. Me oleme vaadanud keelelisi, retoorilisi ja kultuurilisi eeldusi dokumentides, sealhulgas ka poliitilistes dokumentides. Siin üritame me üles leida keeles ja sümboolikas leiduvaid konstruktsioone, mis loovad soolisustatud positsioone, soolisustatud identiteete ning meeste ja naiste soolisustatud representatsioone. Need on harva dihhotoomsed ‒ tavaliselt on organisatsioonis meestel suur hulk representatsioone või identiteete, niisamuti naistel (tutvumaks mu raportiga mahuka avaliku sektori organisatsioonide projekti kohta vt Connell 2006).

Poliitilistes aruteludes juhtub sageli, et poliitika tegijatel ja kritiseerijatel on lihtsad kategoorilised statistilised tulemusi (näiteks hariduse ja tervise mõjudest meestele ja naistele), aga neil puuduvad andmed nende statistiliste tulemuste taga olevate protsesside kohta. Sama toimub ka uurimistööde alal. Ma näen sageli akadeemilisi artikleid, kus kategooriliste andmete kohta esitatakse keerulisi statistilisi uurimusi, aga artikli lõpus esitatakse täiesti oletuslik seletus jälgitud mustritele ‒ seletus, mis ei põhine mitte mingil tegelikult teadmisel, vaid on lihtsalt oletuslik.

Niisiis palun ma valmidust teha poliitilisi uurimusi aeglasemalt, sisukamalt, kasutada suuremat valikud metoodikaid. See lähenemine kaasab kindlasti tänapäeval olemasolevaid statistilisi võtteid, aga veelgi enam võtaks see teadlikult suuna statistilisi mustreid tekitavate sotsiaalsete protsesside ning neis kajastuvate sotsiaalsete probleemide uurimisele.

Christian McMahon: Oma töös, nagu ka siin konverentsil, olete rõhutanud üleilmse koostöö vajalikkust, et mõista soolise süsteemi täit ulatust. Kuidas see teie arvates võiks väljaspool akadeemilist maailma toimuda?

Antonia! Dude 24. Flickr, CC

Raewyn Connell: See on väga keeruline teema. On olemas hulk mitte-akadeemilisi teadmusloome protsesse: korporatiivne uurimus, riiklik uurimus ‒ statistika, riiklikud tellimused ja nii edasi, abiprogrammidega kaasnevad mittetulunduslikud uurimused. Siis on veel hulk kohalikke teadmusloome protsesse. Mõned neist sisaldavad kodumaiseid teadmisi või kohalikke teadmiste vorme, mõned mitte.

Seega on terve valik teadmusloome protsesse. Korporatiivsed uurimused on juba tähelepanuväärsel määral rahvusvahelistunud. Kuna korporatiivne maailm iseenesest on globaliseerunud ning üha suurem ja suurem osa majandusest allub rahvusvahelistele korporatsioonidele, siis neil on oma vajadused teadmiste järgi. Need nõudmised rahuldatakse korporatsioonisiseste teadmusloomega või ostetakse informatsioon sisse.

Esimesel juhul asetseb korporatsiooni teadmusloome siseringis ning järgib kindlaid mooduseid, mille eelkõige määravad rahvusvaheliste juhtide strateegilised vajadused. Sellises teabes kujuneb valitsevaks globaalse juhtrühma eesmärk ‒ see on ülekaalukalt põhjamaine ‒ ning arvutiseeritud andmebaaside vajaduste tõttu muutub see ka väga standardseks.

Eriti turu-uuringute valdkonnas on korporatsioone, mis ostavad endale vajalikud teadmised sisse teiselt korporatiivselt grupilt. Turu-uuringuid tegevad ettevõtted olid varem riiklikud, aga tänapäeval tegutsevad need üha enam globaalsel tasemel ning tuginevad mitut riiki haaravatele lepingutele, sest nad pakuvad teenust rahvusvahelistele korporatsioonidele, mis neis riikides tegutsevad. Ka see tekitab teatud tüüpi standardiseerumist, sest turu-uuringute ettevõtted kipuvad kasutama uurimisvahendeid, mis pärinevad globaalsest põhjast ja on vastavalt sellele loodud. Vahendid eksporditakse seejärel neisse riikidesse, kust kliendid turu-uuringu andmeid soovivad. Ma olen näinud seda näiteks Indias, kus turu-uuringute tegijad kasutavad frantsiisipõhiseid mõõtkavu, mis on välja töötatud Prantsusmaal või Ühendriikides. Nad müüvad andmeid rahvusvahelistele korporatsioonidele ja India ettevõtetele, kes soovivad turu-uuringute informatsiooni.

See teadmine on kohalikule olukorrale sageli marginaalse tähtsusega. Puudub tugev kvaliteedikontroll: saadud andmed peavad lihtsalt turu-uuringute firmadega lepingud sõlminud ettevõtetele müüdavad olema. Põhjamaist päritolu meetodite maine on juba iseenesest turunduslik vahend. See on tõsine probleem ning ausalt öeldes korporatiivselt maailmalt ma ei ootagi paremat teadmusloomet. Sellest ei saa kunagi demokraatlikku protsessi, seda jäädaksegi juhtima vastavalt juhtkonnast tulevatele käskudele.

Riiklik uurimistöö on samalaadse surve all, seega on ka siin näha palju standardiseerimist. Näiteks on see tõusnud hariduses, kus riiklik haridussüsteem kasutab eksamineerimiseks võtteid, mis toodavad hariduslike saavutuste statistikat. Need on ühtlustatud ja neid haldab OECD ‒ see ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutus, põhimõtteliselt on OECD rikaste riikide klubi, mis on haridusstatistika valdkonnas võimu haaranud. Ma ei tea selle kujunemise ajalugu, aga ma tean väga hästi selle tagajärgi. OECD on põhimõtteliselt neoliberalistlik eksperdirühm. Nüüdseks on sellest saanud neoliberaalse eksamineerimiskorra südametu võistluse eeskõneleja ning see süsteem on hariduse arendamise abi nime all üle maailma eksporditud. See on toimunud ebatavalise kiirusega ning selle haare otsustajate kujutlusvõimele on üllatav (Connell 2013).

Ka siin on näha üleilmsest keskusest tulevat ülevalt alla suunatud teadmusloome protsessi, mida vahendavad rahvusvahelised organisatsioonid ning millest saab teadmiste tootmise alus ülejäänud maailmas. Süsteem on korraldatud nii, et see toodaks võistlusliku hariduse edetabeleid; need on osa globaalsest haridusturust.

Aga avaliku sektori organisatsioonidel on ka teisi võimalusi. On võimalusi teadmusloome demokratiseerimiseks, kohalike tingimustega arvestamise nõudmiseks ning standartiseerimise survele vastu panemiseks. On võimalik luua kohalikult kujundatud ja kohalikult olulisi teadmisi. Seda on nüüd näha näiteks statistikast. Kui alates 1970ndatest hakkasid naisliikumised nõudma rohkem soolisust käsitlevat informatsiooni, siis sellele reageerisid kohalikud ametiasutused, välja arendati uued moodused riikliku statistika kasutamiseks, näiteks naistele suunatud eelarved.

Ladina-Ameerikas on teadmiste kohta tehtud väga huvitavat tööd, mille abil saaks testida suurel hulgal valdkondades soolise võrdsuse edenemist. See ei tooda abstraktseid norme ega edetabeleid (selliseid mille eest UNDP kahetsusväärsel moel seisab), vaid uurib andmete vastavust tegelikele kohalikele soolise võrdsuse näitajatele vastavalt lepingutele, põhiseadustele ja poliitilistele seisukohavõttudele. Índice de Compromiso Cumplido (ICC; saavutatud kohustuste indeks), mis arendati välja 1990ndatel aastatel Tšiilis, on väga huvitav demokraatlik teadmiste kujunemise mudel. Nagu selle loojad ütlevad, siis see on kodanike kontrollimise tööriist (Valdés 2001).

See näitab ühte olulist võimalust. Teadmusloomes võib globaalse standardisatsiooni teed minemise asemel olla ka kohalikult oluline ja demokraatlikult aruandev teadmusloome. Ühes piirkonnas tehtut saab teises regioonis tutvustada, et ergutada seal olulist teadmusloomet ja vastupidi.

Seeläbi saaksime ülevalt alla suunatud standardiseerimise protsessi asemele üle maailma toimiva kohalike ja demokraatlikult aruandvate mudelite teadmusloome ringluse. Vähemalt minu kujutlus on selline. Väga põnev ‒ ja kindlasti raske ‒ võiks olla selliste teadmusloome protsesside vaheliste kontaktide ning tegevuskavade kujundamine. Praegu näeme me peamiselt kogukonna tasandil kohalikult loodud teadmusloomet. Näiteks eneseabiuurimused ja kohalikud grupid, mis kritiseerivad tavapärast teadmusloomet ning üritavad samas luua oma teadmiste projekte.

Selle kohta on olemas kasulikku materjali. Näiteks Aotearoas Uus-Meremaal on maoori kogukonnad teinud tööd teadmusloome teemal. Linda Tuhiwai Smith on kirjutanud väga toreda raamatu pealkirjaga “Decolonising Methodologies” (“Metodoloogiaid dekoloniseerides”), mis ühendab maooride kogemused ja teiste pärimusrühmade teadmiste projektid. Ma ei tea, kas sellel oli väga suur mõju metodoloogiale väljaspool oma valdkonda, aga see on kindlasti mõjutanud postkolonialistlikke diskussioone ning nüüdseks on sellest ilmunud teine trükk (Smith 2012).

Ja Austraalia sotsioloog Yoland Wadsworth kirjutas suurpärase raamatu nimega “Do It Yourself Social Research” (“Kodune ühiskonnauuring”). See räägib teadmusloomest, mille tegijad ja sihtrühm on kogukondlikud grupid. Austraalias sai sellest menuk ning raamatust on nüüdseks ilmunud kolmas trükk (Wadsworth 2011). See on väga meeldiv teos, intellektuaalselt väljakutsuv ning samal ajal väga otstarbekas väikeste uuringute tegemiseks, see seletab, kuidas koguda äärelinna aktiivsele kogukonnarühmale mingi kindla teema kohta vajalikku informatsiooni.

Seega on sellised võtted juba olemas. See, kuidas need võtted globaalselt levida saavad, on oluline ja huvitav küsimus. Praegusel hetkel ei ole mul selle kohta eriti palju soovitusi peale selle, et akadeemikute kohustus on teha need teadmusloome protsessid kättesaadavaks laiemale ringile.

Asi, mida ma veel mainisin, on MTÜ-de teadmusloome, eriti arengu kontekstis. See on olnud väga problemaatiline. Ühelt poolt on viimase 20 kuni 40 aasta jooksul toimunud MTÜ-de suur levik, sest mitmed sotsiaalsed liikumised muudeti MTÜ-deks ning vaesemates riikides said neist suure hulga arengule suunatud töö vahendiks. Arenguabiprogrammides oli vaja ka teadmisi luua. Seetõttu on MTÜ-d loonud tähelepanuväärse hulga sotsiaalteadustest. Aga need uurimused on problemaatilised, sest tehtu on sageli metoodiliselt väga väikesemahuline, lühiajaline ja tuletav. Selle seaduspärasuse ‒ eriti arenguabi ja MTÜ-de killustatud teadmusloome ‒ kohta suurepärast kriitikat avaldanud eriti just Aafrika intellektuaalid (Mkandawire 2005).

Ma ei ole kindel, kuidas seda olukorda parandada ilma loobumata üleilmsest levitamise projektist ja teadmusloomest abiprogrammide raames. Võibolla tasuks pöörata rohkem tähelepanu teadmiste rakendamise juurest tulevale tagasisidele, sest seal ilmnevad puudused kõige selgemini. Me võime kahtlemata paluda abiametitel ja MTÜ-del endil see tegevus ümber mõtestada ning planeerida teadmusloomeks pikemaajalisemad kavad, tegeleda intellektuaalse tööjõu kujundamise küsimusega. Võibolla on MTÜ-de vahel vaja sisse seada ühendus, et luua võimsamaid teadmiste vorme, arenenumaid uurimisviise. Võibolla on vajadus rohkema pikaajalise koostöö järele akadeemikute ja ülikoolidega. Ma ei ole rahvusvahelise abi alal väga kodus, aga olen olnud teadlik nende teemade ümber käivatest aruteludest ning minu arust on need küsimused olulised.

Christian McMahon: Puudutasite neoliberalismi teemat. Oma viimase aja töödes olete rääkinud neoliberalismist kui majandusliku ja sotsiaalse ümberkorralduse vahendist. Olete ka rõhutanud vajadust uurida, kuidas neoliberaalne kapitalism soolist dünaamikat mõjutab. Akadeemilise uurimistöös räägitakse neoliberalismist sageli kui makrotasandil heljuvast kurjusest, mis me elusid negatiivselt mõjutab. Ometi jääb analüüsides umbmääraseks see, kuidas inimesed sellega seotud on. Oleks huvitav kuulda teie mõtteid selle kohta, kuidas neoliberalism mikrotasanditel töötab. Täpsemalt: kuidas uurida neoliberalismi seoseid maskuliinsusega ning selle seostest valitseva maskuliinsusega ning kuidas vältida selle jäämist ebamääraseks nähtuseks?

Antonia! Dude 19. Flickr, CC

Raewyn Connell: Noh, minu meelest neoliberalism on paheline üritus. Põhimõtteliselt on see maailma ebademokraatlikus suunas viinud. Aga nagu ütlesite, siis on neoliberalism nii kohalikes oludes kui rahvusvahelisel tasandil esinev nähtus ning oluline on olla kaasatud kohalikes tingimustes (Braedley, Luxton 2010).

See on mu neoliberalismi käsitleva akadeemilise kirjanduse kriitika üks keskpunkte. See kirjandus võtab enamasti globaalse keskuse vaatepunkti ning eeldab, et neoliberalismi eksporditakse kõikjale ja rakendatakse kõikjal. Seetõttu oleme mina ja mu kolleegid väga huvitatud globaalse lõuna kogemustest neoliberalismiga. Me oleme otsinud materjale Ladina-Ameerikast, Aafrikast, araabiakeelsest maailmast ning natuke ka Lõuna-Aasiast.

On ilmselge, et nende piirkondade sotsiaalsed kogemused erinevad USA ja Euroopa omadest. Lähemal vaatamisel on ilmne ka, et neoliberalismi tähendus postkolonialistlikule maailmale on tähelepanuväärsel määral erinev selle tähendusest Euroopale ja Põhja-Ameerikale. Postkolonialistlikus maailmas on neoliberalism tähendanud muutust arengustrateegiates. See hõlmab ka muutusi rahvusvahelistes majandussuhetes, suure osa industrialiseerimisprojektide lõppu, tootmise asemele oluliste eksporditoodete otsimist (Connell, Dados 2014).

Suures osas maailmas toimunud tohutud muutused majandusstrateegiates ja karjäärivõimalustes on loomulikult muutnud maskuliinsuse loomise tingimusi. Siinkohal tuginen ma Columbia sotsioloogia Mara Viverose ja tema kolleegide tööl (Viveros 2001; Gutmann, Viveros 2005). Neoliberaalne ümberkorraldamine Ladina-Ameerikas on vähendanud nende kohalike tasakaalustatud arengut käsitlenud projektide tähtsust, mis tagasid tööstustootmises teatud maskuliinsusele põhinevad väljavaated tööle saamiseks. Põhimõtteliselt on see tähendanud maskuliinse “perele leiva lauale toomise” kujutluse lõppu, sest neoliberaalne ümberkorraldus tekitas töölisklassi meeste seas töötust.

See on toimunud ka Lõuna-Aafrikas. Tegelikult toimub see ka Austraalias, kuna meie majandus on võtnud suuna uuskolonialistliku võrdleva eelise strateegia poole. Nüüd on meie peamine tööstus ekspordiks kaevandamine, see ei ole enam tööstuslik tootmine. Kindel töökoht ei ole noortele töölisklassi meestele enam garanteeritud. Töölisklassi maskuliinsuse vana mall, mis sisaldas õpipoisiks olemist, kindlat töökohta ja organiseeritud erialast keskkonda, on kadumas. Minu meelest on maskuliinsuse kujunemisel esile kerkimas palju kaootilisem olukord.

Selles kontekstis on suurema soolise võrdsuse ja kaasatuse poole kalduvad reaktsioonid võimalikud. Me saame jõuda isaduse uue definitsioonina, kus lastega tegeldakse rohkem, sest mehed on vähem pühendunud töökesksele elule, sest kindlat tööd enam ei ole. Teisest küljest võime jõuda ka maskuliinsuseni, mis võtab suuna füüsilisele vägivallale, domineerimisele ning võimu saavutamisele kahtlaste ja isegi ebaseaduslike tegude läbi. Organiseeritud kuritegevus on ülimalt seksistlik ja selle kasvav globaalne mõju ‒ narkootikumide äri, relvaäri, rahapesu jne ‒ puhul on tõenäoline, et sooline ebavõrdsus töölisklassi sees suureneb.

Samal ajal toimub ka keskklassi mehelikkuste ümberkorraldamine. Hiinas on see dramaatiline, nagu ma ka sellel konverentsil kuulsime. Restruktureerimine on märgatav ka mujal: kohalikke keskklassi mehi keskastme juhtideks ja professionaalide ametikohtadele palkavad rahvusvahelised korporatsioonid toovad kaasa rahvusvahelises majandusettevõtluses kehtivad mehelikkuse mudelid (näiteks Connell 2010). Need mehed liiguvad ülimalt individualistlikkusse ja võistluslikku maskuliinsuse eetosesse. See ei pühi kohalikku maskuliinsuse konstruktsiooni minema, kuid segab ja kujundab kohalikku olukorda.

Seega näeme maskuliinsuse muutumist nii keskklassi professionaalide kui kohalike põliselanike gruppides. Need protsessid lähevad maailma eri osades eri suundadesse. Rahvusvaheliste turgude majanduslik mõju on väga erinev. Neoliberalism ei kipu tootma ühte homogeenset globaalset kultuuri. Minu meelest oli see 1990ndatel üks kahetsusväärne valestimõistmine, see oli üsna ekslik ning nüüd me näeme, et maailma eri paigus on tekkinud eristatavad soolised ühiskonnakihid.

See on pisut spekulatiivne. See on tohutu uurimisala. Me seisame vastakuti kiiresti liikuva muudatuste protsessiga. Nii maskuliinsuse kui majanduse teoreetilised mudelid vajavad muutmist, et meie uue kummalise maailmaga hakkama saada.

Christian McMahon: See küsimus, mis puudutab mulle isiklikult olulist teemat, jääb vast viimaseks. Oma plenaarettekandes rääkisite maskuliinsuse uuringutest postkolonialistlikus kontekstis. Enamus tööst, mis seni on tehtud maskuliinsuse kohta postkolonialistlikus kontekstis, keskendub Lääne endistele kolooniatele. Üsna haruldased on postkolonialistliku teooria vaatepunktist lähtuvad uurimused, mis keskenduksid meestele ja mehelikkustele postkommunistlikus piirkonnas. Millist sisekaemust maakera selle piirkonna maskuliinsuse uuringutele võiks teie meelest pakkuda postkolonialistlik teooria, kui võtta arvesse, et Nõukogude kolonialism oli oluliselt erinev klassikalisest kolonialismist?

Antonia! Dude 7. Flickr, CC

Raewyn Connell: Ma arvan, et sealt on palju õppida, aga oleks viga võtta postkolonialistliku teooria valem ning seda lihtsalt kohalikule olukorrale rakendada. Oluline on sellest õppida ja luua teoreetilised mudelid, mis sobivad ajalooliste oludega.

Mõned Ida-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias märgatavad sündmused järgivad väga traditsioonilist imperialistliku võimu mudelit. Tsaariajal sai Venemaast impeeriumi ‒ maismaaimpeeriumi ‒ kese, see oli juba enne Nõukogude aega. Erinevalt Briti või Hollandi impeeriumist ei asunud kese teisel pool merd, kuid sel oli ikkagi sama struktuur: oli keskus ja väga suur koloniseeritud ala. See ülesehitus säilis Nõukogude ajal Siberi, Kesk-Aasia ja Kaukaasia suhtes, kuigi Stalini näol sai diktaatoriks keegi,kes pärines kolooniast. Aga kommunistliku valitsuse all oli teil Ida-Euroopa maades keskuse-kolooniate suhte asemel kestev sõjaväeline okupatsioon. Seega on ajaloos Lõuna-Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerikaga mõningasi vastavusi ning tähelepanuväärseid erinevusi, mida tuleks arvesse võtta kõigi maskuliinsuse uuringute puhul.

Ka Skandinaavias on teadmusloomes olnud mõningaid koloonia-keskuse jooni. Kaugel põhjas on selge kolonialistlik olukord, mis mõjutab saame. Aga Skandinaavia ülikoolides on ajalooliselt ka keskuse-ääremaa suhe Saksa kõrgharidussüsteemi suhtes. Tänapäeval on keskuse-ääremaa suhe Skandinaavia ülikoolide ning Ameerika Ühendriikide kui kõrgharidussüsteemi globaalse keskuse vahel. Meil Austraalias on samad jõujooned: algselt olid ülikoolid Briti kõrgharidussüsteemi kolonialistlikud eelpostid, nüüd on need vastavalt USA ainuvalitsusele ümber korraldatud. Mu enda ülikoolil, Sydney ülikoolil, näib olevat ambitsioon saada Lõunamerede Harvardiks, aga kahjuks ei ole meil Harvardiga sama raha.

Seega võite te inspiratsiooni eeskuju võtta lõunapoolsest teooriast, postkolonialistlikust projektist, mis pakub võimalusi teadmusloome projektidele, mis tahavad seljatada nüüdse Ameerika-keskse globaalse teadmiste süsteemi ainuvõimu. Näiteks võib sealt õppida kohalikult paiknevate teoreetiliste projektide tähtsust. Skandinaavias on välja töötatud väga huvitavaid teoreetilisi ideid, näiteks selliste kolleegide nagu Øystein Gullvåg Holter poolt, aga need ei ole väga laialt levinud. Siin, ühel Põhjamaal toimuval konverentsil ettekandeid vaadates on näha, et regioonis loodud teooriate asemel on palju levinum on tsiteerida ingliskeelseid teoreetilisi üldteoseid.

Teine vaeva väärt olev ettevõtmine oleks Ida-Euroopas, postsotsialistlikul Venemaal ning Põhjamaades leiduvate globaalsete soonormide mõtestamine, vaadata seda olukorda osana sellest, mida maskuliinsuse uuringutes tuleb käsitleda kui “teadmiste objekti”. See teema tuleb esile Marina Blagojevic’i Ida-Euroopat käsitlevas töös (2009) ning Madina Tlostanova Kesk-Aasia postsotsialismi käsitlevas töös (2010).

Maskuliinsuse uuringute peamine uurimisparadigma (mille ma läbi eluloolise uurimismooduse endale omistan) on põhimõtteliselt etnograafiline. See pakub võimalust kindlas kohas ja kindlal ajal eksisteeriva mehelikkuse kirjeldamiseks. Meil on sadu uuringuid ‒ ajaloolisi, sotsioloogilisi, psühholoogilisi, antropoloogilisi, kultuurilisi ‒, mis iseloomustavad maskuliinsuse mudelit kui kindlasse aega ja kohta kuuluvat. Ja seda peetakse empiiriliselt piisavaks, vaeva väärt olevaks uurimuseks.

Mida ma väidan ‒ mõneti iseenda varasemat tegevust vaidlustades ‒ on see, et tänapäeval on vaja oma teadmiste objekti laiendada. See ei tohi piirduda kohalike olude etnograafilise kirjeldusega, sisse tuleb tuua ka laiema olukord, mis selle konkreetse olukorra võimalikuks on teinud. Kohalikke olusid tuleb pidada sama oluliseks.

See tähendab globaalset majandust, üleilmseid riigistruktuure, rahvusvahelist meediat, globaalset kultuuri ja selle hegemooniaid, globaalseid kommunikatsioonisüsteeme (mh internet), globaalseid võimusuhteid (sealhulgas sõjaväelised ja relvastatud omakaitseüksused), keskuse-ääremaa suhteid korporatiivses maailmas. Kindlas kohas ja kindlal ajal loodavate maskuliinsuste mõistmiseks peavad kõik need elemendid olema osa sellest, mida me uurime (mu püüdluste kohta seda teha vaata keskustest väljaspool tehtava intellektuaalse töö prioritiseerimise uuringut, vt Connell 2014a, 2014b).

Põhjamaades paiknevad uurijad on selleks heas olukorras. Neil on infrastruktuur arenenud uurimistööks, tugev ülikoolide süsteem, kõrgelt haritud elanikkond; ei ole puuduste erialastest teadlastest, kes teeksid uusi asju. Neil on piisav distants globaalsetest keskustest (korporatiivse võimu kese ei asu Skandinaavias), et hoida teatud distantsi üleilmsetesse võimusuhetesse integreeritud rahvusvahelise teadmusloome protsessi peavoolust. Seega võiks see olla väga huvitav kohalik baas maskuliinsuse uuringute uuteks paradigmadeks, kindlasti uuteks projektideks, mis erineksid neist, mida seni oleme näinud. Laske käia!

Reykjaviki ülikooli kabinetis keset loomingulist kaost salvestatud intervjuu oleks võinud kergesti kesta veel kümme tundi, et aidata mul paremini mõista konverentsi korraldajate dilemmasid: kättesaadava informatsiooni küllus paneb soovima, et miski sellest ei jääks märkamata. Isegi nüüd, salvestatu juurde tagasi pöördudes, kerkib ikka veel esile palju küsimusi ja mõtteid.

Nagu ma juba varem mainisin, siis oli see konverents Euroopas ja maailmas valitsevat olukorda arvestades hästi paigutatud ja ajastatud. Soolise võrdusega seotud projektide, programmide ja tegevuste arvu suurenemine Euroopas on esile kutsunud ka kirglikku vastuseisu. Opositsioon, mis esineb näiteks „traditsiooniliste väärtuste“ või meesõiguslaste liikumise kujul, on midagi, mida me tõenäoliselt näeme veel palju. Sellele vastu astumiseks on sellised konverentsid nagu Reykjavikis toimunu olulised, sest see aitab kokku tuua uurijad, aktivistid ja poliitilised otsustajad.

Tänuavaldused

Eriti tahaksin tänada oma kolleegi Kadri Aavikut Tallinna Ülikoolist tema panuse eest intervjuu küsimuste koostamisel ning samuti Elena Casoni tema abi eest transkribeerimisel.

Tõlkis ja toimetas: Liisa Liivamets

Ingliskeelse originaali leiad siit.

Kirjandus

Blagojevic, M. 2009. Knowledge Production at the Semiperiph- ery: A Gender Perspective. Belgrade: IKSI.

Braedley, S., Luxton, M. (eds.) 2010. Neoliberalism and Everyday Life. Montreal and Kingston: McGill-Queen’s Uni- versity Press.

Connell, R. 2006. ‘Glass Ceilings or Gendered Institutions? Mapping the Gender Regimes of Public Sector Worksites.’ Public Administration Review, Vol. 66, No. 6: 837–849.

Connell, R. 2010. ‘Im Innern des gläsernen Turms: Die Konstruktion von Männlichkeiten im Finanzkapital.’ Feministische Studien, Vol. 28, No. 1: 8–24.

Connell, R. 2012. ‘Gender, Health and Theory: Conceptu- alizing the Issue, in Local and World Perspective.“ Social Science & Medicine, Vol. 74, No. 11: 1675–1683.

Connell, R. 2013. ‘The Neoliberal Cascade and Education: An Essay on the Market Agenda and Its Consequences.’ Critical Studies in Education, Vol. 54, No. 2: 99–112.

Connell, R. 2014a. ‘Margin Becoming Centre: For a World-centred Rethinking of Masculinities.’ NORMA: International Journal for Masculinity Studies, Vol. 9, No. 4: 217–231. DOI 10.1080/18902138.2014.934078

Connell, R. 2014b. ‘Rethinking Gender from the South.’ Feminist Studies, Vol. 40, No. 3: 518–539.

Connell, R., Dados, N. 2014. ‘Where in the World Does Neoliberalism Come From? The Market Agenda in Southern Perspective.’ Theory and Society, Vol. 43, No. 2: 117–138.

Gutmann, M. C., Viveros Vigoya, M. 2005. ‘Masculinities in Latin America.’ Pp. 114–128 in M. S. Kimmel, J. Hearn, R. Connell (eds), Handbook of Studies on Men & Masculin- ities. Thousand Oaks, CA: Sage.

Hyde, J. S. 2005. ‘The Gender Similarities Hypothesis.’ American Psychologist, Vol. 60, No. 6: 581–592. Mkandawire, T. (ed.) 2005. African Intellectuals: Rethinking Politics, Language, Gender and Development. Dakar: CODESRIA; London: Zed Books.

Schofield, T., Connell, R., Walker, L., Wood, J., Butland, D. L. 2000. ‘Understanding Men’s Health and Illness: A Genderrelations Approach to Policy, Research, and Practice.’ Journal of American College Health, Vol. 48, No. 6: 247–256. Smith, L. T. 2012. Decolonizing Methodologies: Research and

Indigenous Peoples. 2nd ed. London: Zed Books.

Tlostanova, M. 2010. Gender Epistemologies and the Eurasian Borderlands. New York: Palgrave-Macmillan.

Valdés, T. 2001. El índice de Compromiso Cumplido – ICC: Una Estrategia Para el Control Ciudadano de la Equidad de Géne- ro. Santiago de Chile: FLACSO.

Viveros Vigoya, M. 2001. ‘Contemporary Latin American Perspectives on Masculinity.’ Men and Masculinities, Vol. 3, No. 3: 237–260.

Wadsworth, Y. 2011. Do It Yourself Social Research. 3rd ed. Sydney: Allen & Unwin Australia.

Weaver-Hightower, M. B. 2008. The Politics of Policy in Boys’ Education: Getting Boys ‘Right’. New York: Palgrave-Macmillan.

© Raewyn Connell, Christian McMahon, 2015

© Institute of Sociology, Czech Academy of Sciences, 2015