Ratsa normaalsusesse
Mängime! Ütlen sulle sõna ja sina vasta, mis sulle sellega seostub.
Naine. // Eesti. // Jooga. // Puue.
Mis sõna selle viimasega pähe tuli?
Võimalik, et see on „ratastool” või „kurtus” või „valge kepp”. Ehk hoopis „haigus” või „keeruline”. Ei välista, et puudega seostub paljudel ka „kurb”. Siin tuleb arvestada, et tegelikult on paljud puuded nähtamatud ning füüsiline ja vaimne on üksteisest eraldi, kuigi võivad ka moodustada liitpuude. Aga kas on võimalik, et kõik neli sõna, mida alguses nimetasin, võiksid seostuda üksteisega – näiteks nii, et kehalise puudega Eesti naine teeb joogat?
Mina usun, et on võimalik. Ja rõõmuga olen avastanud, et see pole ainult uskumise küsimus, aga ka täiesti toimiv väljavaade. Paindliku joogaõpetaja käe all leiab igaüks endale keharõõmu ja hingerahu. Peale joogastuudiote leiab näiteks ka Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevuste seast regulaarse hatha- ja kundalini-jooga. Aga milleks piirduda ainult joogaga, kui võib ka tantsida, olgu selleks rivitants või zumba. Tõsi, zumbat olen saanud imetleda vaid YouTube’i kaudu, kust muuhulgas leiab ka koduses keskkonnas järele tehtavat ratastoolijoogat.
„Valisin selle materjali, kuna võimetest olenemata hakkasin lõpuks nägema end terviklikuna.” FiberArtGirl, Tekstiil. Flickr CC
Kuid sügavast pimedast NSVL-ist tulnuna paljud ehk kahtlevad võimalikkuses olla võimestatud puudega inimene, naine? On justkui ilmne, et puue või erivajadus tuleneb füüsilisest või vaimsest seisundist. Kuid kui puude taga metsa näha (jah, täpselt), teeb inimese kas „invaliidseks” või võimestatuks teda ümbritsev sotsiaalne, füüsiline ja kultuuriline ruum. Sealjuures on nii teoreetikud kui ka aktivistid ühel meelel, et kui üldiselt kipub sõnal „puue” olema negatiivne konnotatsioon, siis saades identiteedi osaks, on sel pigem võimestav mõju.
Tobin Siebers loetleb raamatu „Disability Theory” alguses kontseptsioone, mille võib tegelikult lugeda puude koonddiskursuseks. Ta toob näiteks välja arusaama, et kehalise puudega inimene on oma tegemistes piiratud ja iga uus väljakutse on talle takistus, mitte arenguvõimalus. Samas mainib ta kehalist tervist kui inimese väärtuslikkuse kriteeriumit. Need on vaid kaks paljudest uskumustest, mille miiniväljal me iga päev enda ja teiste kohta narratiive luues opereerime.
Kui juba narratiive luua, siis miks mitte ägedaid. Foto: 65Pinkroses.tumblr.com
Sport on väga konkreetne võimalus piiratusele ninanipsu mängida. Siiski on see keeruline, kuna atleetlikkus on visuaalne. Kultuurinormid dikteerivad, missugune sportlik ja sportiv keha välja näeb. Sportlik keha on (enamasti) sale ja tugev ning sõnulseletamatult täiuslik. Ja loomulikult „terve kui purikas”. Sportiv keha aga teeb graatsilisi liigutusi, mille trajektoor ja siluett ei kaldu normist kõrvale. Selle taustal ununeb aga, et tugevaks saamist ja endorfiinilaengu kogemist väärivad ja ehk soovivad ka teised. Ülesanne kehapositiivsust aktsepteerivale liikumisele, kas pole?
Siiski, lootust annavad näiteks eriolümpia ja paraolümpia. Esimesel võistlevad vähemalt 8-aastased intellekti- või arengupuudega noored inimesed. Paraolümpial – mis muide tähendab paralleelset, mitte parapleegikut – osalevad täiskasvanud, füüsilise puudega sportlased ja mängud on osa olümpiamängudest. Sirly Tiik, kes tänavusel paraolümpial Eesti tõrvikut kandis, tõi Sydneyst 2000. aastal koju ühe kuld- ja kaks pronksmedalit. Natuke triviat lihtsalt, äkki kulub ära.
Aga oletame, et füüsiline ligipääsetavus, raha, valu või muu takistus tõesti pole probleem. Lõbuboss mõttepolitsei tuleb appi. Näide banaalreaalsusest: et normaalsusnormi petta, on võimalik veeta kogu elu keha varjates. Algkooli kehalise tunni kõige dramaatilisem hetk saabub siis, kui selgub, et kõik peavad kohustuslikus korras kandma lühikesi retuuse. Normaalsus on lõhutud.
Paljude jaoks kulgeb kogu järgnev elu normaalsust lõhkudes. Ainuke viis seda teha on Thori haamer ise kätte võtta. Peab vaid veidi treenima. Ja üldse:
Kadestage, hipsterid!
Muidugi, võiksime elada ühiskonnas, kus kõik oleksid võrdsed ja märksõnad nagu „kaasav”, „kohandatud” ja „ligipääsetav” poleks enam vajalikudki. Kuna universaalse disaini ülemvõimuni on aga veel pikk tee, siis võib sama hästi liibukad jalga venitada ja ratta selga ronida või flygrossing’ut proovida. Võta seda metafoorina, kui soovid.
3. detsember on rahvusvaheline puuetega inimeste päev.
