Saage tuttavaks naisega, kes peab Instagramis menstruaalverele pühendatud kontot

Jennifer Williamsile kuulub @menstrual.blood – Instagrami album, mis ülistab päevi kogu nende hiilguses. Vestlesime temaga häbist, kuutassidest ning tsükli ja noorkuu kokkulangemisest.

Pärast Mirena spiraali paigaldamist kadusid aegamisi mu päevad. Selle tulemusena pole ma peaaegu kolm aastat menstruaalverd näinud. Vähemalt polnud ma seda näinud hetkeni, mil avastasin kasutaja @menstrual.blood, Jennifer Williamsi osavalt kureeritud Instagrami konto, kus ta jagab teiste saadetud pilte naiste* menstruaalverest. 26-aastasele Oaklandis elavale kirjanikule ja muusikule tõesti meeldivad päevad. Arutasime temaga, kuidas hallata nädalas kümneid verepilte, sünkroniseerida oma päevi noorkuuga ning krampide, klimpide ja määrdunud pesuga paremini läbi saada.

Broadly: Mis oli su konto loomise ajendiks?

Jennifer Williams: Esimest korda tekkis see mõte siis, kui nägin Instagrami kasutajat skin.is.in (ei ole enam aktiivne), mis jagas igasuguste kehatüüpide pilte. Mulle meeldis, kuidas inimesed armastasid ja pildistasid kehaosi, mida tavaliselt häbivääristatakse: karvad, venitusarmid, kriimud, armid, sinikad. Tundus, et paljud osalised olid teismelised, kes juba nii varakult armastasid ja aktsepteerisid kõigi kehasid.

Kuidas leidsid kontole publiku ja kaasategijaid? Kes neid pilte saadab?

Enamik pilte tuleb püsipanustajatelt, kuid leidub ka uusi inimesi. Kui olin kasutaja just loonud, hakkasin jälgima umbes sadat sõpra, kuid ei öelnud neile, kes kasutaja taga oli. Jälgisin ka mõnda inimest, kelle olin leidnud skin.is.in-ist. Arvasin, et teema on üsna lihtsasti mõistetav. Mõni kuu hiljem postitasin selle kohta enda isiklikul Insta-kontol ja julgustasin inimesi kaasa lööma. Pärast seda sain veidi meediatähelepanu The Friskyst ja kogusin umbes 1000 uut jälgijat. Neid tuleb pidevalt juurde, kuigi paljud ka lahkuvad.

Miks nad sinu arvates lahkuvad?

Võib-olla kaob asja uudsus või neil viskab üle – arvan, et enamasti on inimesed uudishimulikud, kuid ei soovi neid pilte kogu aeg näha. Paljudel piltidel on vetsupotid, mis tekitab kohe vastikustunnet ja paneb inimesi lahkuma, mõtlemata põhjustele, miks nad algselt selle vastu üldse huvi tundsid. Mõned üksikud pildid on üsna kunstipärased või kannavad endas julget või huvitavat ideed, nagu verine dildo või minimalistlikud verepiisad reiel, kuid enamik pilte näitab menstruatsiooni väga argisel kujul – vahel ei ole see eriti põnev, kuid see on päris. Nagu siis, kui vaatad verist aluspesu oma põlvede vahel ja näed selles abstraktset plekki.

Mis tunne on igal nädalal nii paljude menstruatsiooniverepiltidega tegeleda?

Alguses oli see väga põnev ja on siiani, kuid nii paljude jälgijate modereerimise ja piltide vastuvõtmisega on sellest saanud töö. Ma ei tunne kunagi vastikust, see on minu jaoks tavaline, ehk olen tuimaks muutunud. Üks sõbranna ütles, et paljud pildid on rõvedad, eriti kuna nii palju pildistatakse veriseid vetsupotte. Samas tahab ta neid edasi vaadata, et vabaneda sellest esimesest reaktsioonist.

Ka mina olen leidnud, et mõned pildid tekitavad esimese asjana sellise reaktsiooni, kuid jätkan nende jälgimist, sest tahan sellest impulsist vabaneda. Kust sinu arvates see vastikustunne tuleb?

Meile on räägitud – vähemalt mind on nii sotsialiseeritud –, et menstruaalveri on rõve ja räpane ja sellega tuleb tegeleda privaatselt, lumivalgete pleegitatud sidemete ja tampoonide ja loputuste ja muuga. Samuti on kuidagi kõhe näha teatud kehalist protsessi väljaspool oma keha: peas on juuksed ilusad, juuksekarv supis aga vastik, sa ei neelaks tassitäit iseenda sülge, kuid ometi on see sinu suus iga päev… Midagi muutub, kui see kehast lahkub.

Mõni kuu tagasi oli palju kära, kui Rupi Kaur postitas vereplekiga aluspesust pildi, Petra Collinsi häbemekarvad eemaldati ka… Instagrami suhted naiskehadega ei ole just head olnud. Kas sul on tsensuuriga probleeme olnud?

Üllataval kombel ei ole, välja arvatud ühel juhul. Postitasin ühe Julie Montauki pildi, mis sarnanes Rupi Kauri omaga ning mis oli samuti eemaldatud. Montauki pilt kujutab kleidis naist, kelle harkis jalgade vahelt on näha tema vereplekiga aluspesu. Ma ei tea, miks teatud pilte tsenseeritakse ja teisi mitte, eriti kui minu konto on täis menstruaalvere lähivõtteid. Võib-olla sellepärast, et paljudel piltidel pole veri kehaga seotud? Kui veri on sidemel või tampoonil või potis või kraanikausis või purgis, on vähem tuntav, et see veri tuli kellegi kehast. Nii Montauki kui ka Kauri fotod näitavad veritsejat suhestumas oma verega – need pildid seovad cis–naise keha visuaalselt tema menstruatsiooniga. Ehk on just see Instagrami jaoks hirmutav.

Mis sinu arvates häirib inimesi – ja Instagrami – just menstruaalvere juures?

Arvan, et oma menstruatsiooni omaksvõttu nähakse ohuna – see on midagi, mida patriarhaat meie vastu kasutab. Seda nähakse kui haigust ja nõrkust. Kas mitte igakuised tsüklid pole põhjus, miks naispresidenti usaldada ei saa? Lisaks on sellele ka turgu. Igal kuul pannakse sind ostma igasuguseid tooteid, eriti ühekordset kaupa. Kuutassidest, taaskasutatavatest sidemetest ja menstruaalkäsnadest saab rohkem kasu vähema raha eest – ja lisaks peab palju rohkem oma tsükliga kokku puutuma. Kui menstruatsiooni ei näidata enam haiguse või igakuise salajase räpakusena, häirib see patriarhaadi sõnumit ja selle võimalusi menstruatsiooni pealt raha teenida.

Mis tundeid päevad sinus tekitavad? Kas see projekt on muutnud sinu suhtumist menstruatsiooni üldiselt või su enda päevadesse?

Arvan, et mu vaade päevadele oli üsna tavaline veel mõni aasta tagasi. Kasutasin tavalisi sidemeid ja tampoone, ei jälginud oma tsüklit ja tegin kõik, et seda teiste eest varjata. Kui kuulsin, et sõbranna hõõrus vetsus olles verd oma reie peale laiali või et mõned inimesed seksivad päevade ajal või, veel hullem, saavad päevade ajal suuseksi, arvasin, et see on rõve. Ülikooli ajal kolisin hästitoimivasse kogukonnaelamusse, kus jagasime toitu, kommunaale, kodutöid – isegi menstruaaltooteid osteti majaraha eest, sealhulgas kuutasse. Tundsin suuremat huvi oma tsükli vastu, kui hakkasin kuutassi kasutama ja oma verd jälgima. Nägin, kui palju ma veritsesin, vere värvust ja tekstuuri. Paratamatult satub verd ka kätele, mis sunnib sind end sellega mugavalt tundma.

Hiljuti läksin rasestumisvastaste pillide pealt üle vaskspiraalile. Verd oli tohutult palju rohkem, kuid selle kartmise asemel nägin võimalust kuulata oma keha ja mõista, kui see vajab puhkust ja rahu. Olin osa oma tsüklist. Mu päevad hakkasid noorkuuga kokku langema, hakkasin oma toataimede toitmiseks verd koguma ja soetasin taaskasutatavaid sidemeid, et verevooluga järge pidada. Mu tunded pole konto loomisest saati muutunud. Mul on hea meel, et jälgijate seas on erinevate kogemustega inimesi: mõned vihkavad oma päevi, mõned armastavad, mõnedel pole päevi, mõned on uudishimulikud – samas kõik on seal selleks, et õppida, üksteist toetada ja seda kogemust normaliseerida.

Mida arvad murest, et tänapäeva internetikultuuris jagatakse liiga palju, et noorte seas on probleeme liigse avaliku ekshibitsionismiga?

Menstrual.blood konto on loodud teadlikuks jagamiseks. Instagram on hea vahend, millega teadlikult jõuda paljude inimesteni ja algatada diskussiooni, eriti inimeste jaoks, kes muul viisil sellega kokku ei puutu. Mõni kuu tagasi sain kirja teismeliselt poisilt, kes küsis, miks ma selle konto lõin. Piltide järgi oli tegu täiesti tavalise tüübiga: õllepinks, rattasõidud, sõbrad. Vastasin, et tahtsin menstruatsiooni normaliseerida, kuna sageli seda häbivääristatakse või varjatakse, kuigi tegelikkuses võib see olla kaunis ja võimas. Eeldasin, et ta nimetab mind vastikuks või vaidleb mulle vastu, kuid ta ütles hoopis: “Tore! Jätka samas vaimus!” Loodan, et nende piltide jagamine ja ülistamine aitab inimestel uhkust tunda või vähemalt mitte häbeneda enda, oma partnerite, sõprade ja isegi võõraste kehasid. Ehk aitab see neil ka päriselus diskussiooni alustada. Vähemalt paneb see inimesi teistmoodi mõtlema.

Samuti ei arva ma, et oma päevi peab armastama. Oleks tore, kui pilte nähes hakkaksid inimesed oma päevi armastama, kui nad seda seni ei teinud. Samas on neil täielik õigus oma päevi vihata. Sama sõbranna, kes tundis vastikust, kuid jätkas vaatamist, tõi selle punkti välja. Radikaalne on lihtsalt olla aus, varjamise asemel oma kogemust normaliseerida ning leida oma viis, kuidas see igal kuul üle elada.

*Kõik, kes veritsevad, ei ole naised ja iga naine ei veritse. Tlk. 

Tõlkis Kristiina Raud.

Originaal on avaldatud 21.09.2015 Broadly Vice veebilehel.

“Mina leidsin, et ühel päeval vannitoas juukseid ajades ja veritsedes nägin ise veidi naljaka kolli moodi välja, aga kehast heidetu moodustas omaette midagi uut ja ilusat, mida kangesti tahtsin ka teistega jagada.”

Kehaga sõbraks

Ma ei mäleta, kuidas menstrual.blood kasutaja leidsin, kuid ma ei mäleta enam ka aega, mil mu Instagrami voos poleks pilte võõraste inimeste verest. Eriti toredad on omapärasema lahendusega pildid: tumeda vedelikuga purk kastmist ootavate taimede vahel, idüllilised natüürmordid lillede ja veiniklaasiga, lustakas plekk Muumi-aluspesus. Samas tavalised, klimp-püksis-paber-potis-pildid näitavad karjuva selgusega, KUI normaalne ja igapäevane ja vahel igav ja mõnikord tüütu, aga kuidagi lahe on menstruatsioon.

Olen oma kehatalitlusega järk-järgult aina paremaks sõbraks saades mõistnud, kui rusuvad on tabud ja ettekujutused nende vajalikkusest. Eriti suur läbimurre toimus tänu kooselule kaaslasega, kelle keha käitub samamoodi nagu minu oma. Ebamugavus ja pabistamine on muutunud naljaks ja mängudeks. Mitte ainult veritsemine, vaid ka kõik muu, mida kunagi häbenesin ühe või teise inimese ees, kuulub nüüd arutlemisele. Päevad? Näomaalingud. Kõhutuul? Vabalt. Tupeseen? Ei pea ise rohtu panema.

Igaüks suhtub enda kehasse omamoodi. Igast kehavedelikust ei pea vaimustusse sattuma, kuid on tore teada, et mõned inimesed satuvad, ja see on vahva. Teiste kehadest vaimustusse sattumine on ka väga vahva. Samuti vaimustus sellest, et on olemas neid, kes oma head meelt siiralt jagada soovivad, ja neid, kes julgevad ausalt tegeleda probleemsete suhetega iseenda ja oma keha vahel.

Menstruatsioon on midagi, mida paljud kogevad ja mille vastu teised võivad huvi tunda. Mis veel? Ajamata karvad, meikimata näod, igat tüüpi nahad, mitut sorti voldid, maalilised armid, luulelised lõhnad – nad kõik on olemas! Mina leidsin, et ühel päeval vannitoas juukseid ajades ja veritsedes nägin ise veidi naljaka kolli moodi välja, aga kehast heidetu moodustas omaette midagi uut ja ilusat, mida kangesti tahtsin ka teistega jagada.

Toimetas Aet Kuusik.