See vahva kloun ehk meedia kolm võtet soo uurimiseks

Sugu on furoori tekitav teema, sest igaühel on sugu. Tundub, et igaüks on sooekspert. Peavoolumeedias ei ole vaja soost kirjutamiseks enamat, kui leida ebahariliku soo(väljenduse)ga inimene ja teha temaga intervjuu. Kuna meedia mõjutab jõuliselt ühiskonda ja on paljudele tõeallikas, siis on oluline, et autor oleks oma publikust haritum. Publikuga suhtlemisel ei ole oluline vaid teema huvitavus, vaid ka see, kuidas teemat esitletakse.

Esiteks – enamik sooartikleid räägib mehest-naiseks transinimestest, kes on hiljuti oma sookorrigeerimisotsusega kapist välja tulnud (viimasel ajal on nendeks näiteks eurolaulik Conchita, supermodell Andreja Pejic ja olümpiavõitja Bruce Jenner). Pelgalt neid inimesi kirjeldades on ülimalt lihtne klikke ja kommentaare koguda.

Teine ja paraku üsna levinud võte on ignorantne sookäsitlus. Näiteks detsembrikuu ajakirjas „Psühholoogia Sinule” ajas artikli autor süüdimatult segi lapse homoseksuaalsuse ja tema trans-soodumused. Samal perioodil ilmus Nihilistis lugu käigust X-baari, mis kirjeldas ka transinimesi. See kõlas kui ülbe lapse kirjeldus loomaaiaskäigust. Delfis rääkis Justin Petrone välismaise transbaari külastusest, arvamusloo pealkiri oli hurraaoptimistlikus stiilis „kui mehele rinnad külge panna, siis on ju jumalasta äge!”. Mainitud arvamuste autorid ei taipa, millega nad tegelikult on kokku puutunud, ning autorite harjumuspärane vaatenurk on pahatihti kitsarinnaline või aegunud.

Teiseks – autoritele võib ekslikult tunduda, et nende teadmised on transteema käsitlemiseks piisavad. Toimetajad korjavad ära vaid kirjavead ja peatoimetaja on rahul, sest „seks ju müüb”*. Tõepoolest, transinimeste representatsioon väga oluline, ent kui transsoolisi kajastada kõõrdsilmse luubi kaudu, ei ole kogu asjal suuremal mõtet, sest positiivset näidet ühiskonnaliikmest ei anta.

Kolmas võte on eriti levinud Ameerika talk-showdes. Külaliste hulgas on ka trans-inimene, kellele on hiljuti antud elutööpreemia, ta on saanud maha loomingulise tööga või on muul moel ühiskonnale oluline tegelane. Aga saatejuhti ei huvita inimese töö ja looming, vaid see, kas operatsioon oli valus, mis tal riiete all on ja kuidas ta täpselt seksib. Kas neid küsimusi küsitaks ka normsoolise hetero käest?

Kui teema pole ajakirjaniku meelest uudisväärtusega või ebaharilik, siis sellest ei räägita. Meedia tõstatab teemasid, mis mõjuvad eksootiliselt, sest toitub sellest. Pealkiri „Tänaval kõndis mees” on igav, aga „Tallinna tänaval kõndis transmees” on kellegi arust juba kohutavalt põnev. Fakt on aga see, et mees ja transmees ei erine omavahel üldiselt rohkem, kui gei ja heteromees. Vastandus tuleneb aegunud mõtteviisist, mille muutmine oleks aga sulaselge enesehävitus, sest nii tekiks teema, millest kirjutada ei saa. Enda meelest teeb ajakirjanik aga heateo, tuues inimeste ette põneva teema. Ometi ei mõista ta, et tema lugejate hulka kuuluvad needsamad transinimesed, keda ta tihtipeale solvab.

Kõndiva kannatliku entsüklopeedia joonistas Marcus Pärtel (https://drquill.portfoliobox.me/)

Transinimestest loetakse kas või salaja, haiglasliku uudishimuga teki all – äkki on lõpuks ometi lisatud pilt transsoolise suguelunditest? Vähemalt näopilt ikka, et me kõik näeksime, milline üks transsooline tegelikult välja näeb! Suhtumine on nagu keskaegsel laadal, värdjate väljanäituse telgi ees. Proovige kokku lugeda, kui palju igal kuul Eesti suhteliselt väikeses meediaruumis transasjadest räägitakse. Eksootilise transinimese tekkele on meedia hästi kaasa aidanud, sest luuakse kunstlik vastandus. Tai või indiaani kultuuriruumis see vastandus puudub. Tänaval kõndiv transinimene on seal lihtsalt inimene, sama normaalne nagu ükskõik kes teine.

Sisutühjade ja võhiklike arvamusartiklite kirjutamist-avaldamist ära keelata ei saa, kuid meedia ei ole asutusekarp ja publik ei ole ühtne mass. Keskmine ajakirjanik annab õndsalt edasi idee sooperverssusest, olemata kursis, kuidas suhtumine soovariatiivsusessse on viimaste aastate jooksul muutunud. Raketimootoritest ei hakka kirjutama inimene, kes pole nendega kokku puutunud või end teemaga maksimaalselt kurssi viinud. Sama käib soo kohta, kuigi erinevalt raketimootorist ei pruugi ajakirjanik arvata, et üldse olekski vaja midagi juurde uurida.

Teise naeruvääristmine, põlualuseks tegemine, võltskaastunne, aegunud ideede ja enda normide paremaks pidamine kellegi soo(identiteedi) tõttu on kui lakmuspaber, mis näitab ajakirjaniku puudulikku taset. Kui poliitika ja vägivallajuhtumite uudiseid uuendatakse minutipealt, siis sama peaks tegema soo-artiklitega. Ajakirjanik tegutseb vastavalt varjatud ühiskondlikele sooideoloogiatele, sageli ise taipamata, et ta neile allub. Probleem ei seisne niivõrd ajakirjaniku pahatahtlikkuses kuivõrd ebapädevuses.

Tuleb mõista, et soo olemasolu ei tee igast inimesest soo-eksperti, sest sugu on palju mitmekihilisem, kui oleme harjunud mõtlema. Enne soost kirjutamist tuleks vastata enda jaoks küsimustele: millest sood (mitte sooelundid) tekivad, kuidas sood väljenduvad, kui palju sugusid eksisteerib. Soo käsitlemine peaks toimuma vaatevinklist „ka nii võib ja see on normaalne”, mitte „kuidas nii võib?!”. Kui kirjutaja selleks võimeline pole, siis peaks ta endalt küsima, kas tasub üldse kirjutada, sest vastasel juhul aitab ajakirjanik transinimeste stigmatiseerimisele jätkuvalt kaasa.

* Kuna ta ei tee vahet seksuaalsusel ja sool

Artikkel on valminud projekti “Oma Hääl” meedia- ja kommunikatsioonikoolituse raames. Feministliku perspektiivi loomist rahastab Norra toetuste 2009–2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu tasakaalu programm.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Tüdruk meie hulgast

Need, keda huvitab queer-kogukonna ajalugu, on ilmselt kuulnud ka Stonewalli rahutustest. 1969. aasta juuni sündmused olid ülemaailmse LGBT+ liikumise jaoks…