Seksism ja homofoobia ei ole teadus
Minult küsiti, miks tekitab naiste seksuaalne liberaalsus konservatiivsete vaadetega inimestes hirmu, viidates Martin Ehala artiklitele Postimehes. Kas tegemist võib olla homofoobiaga või siira murega rahvastiku vähenemise üle? Millised võivad olla need tegurid, mille tõttu noored naised otsustavad lapsi mitte saada?
Martin Ehala on kindlasti eestlaste demograafilise olukorra pärast mures – pole põhjust tema siiruses kahelda. Homofoobia pole ka mingi pereväärtus ega ideoloogia, aga äärmuskonservatiivid on tihti homo- ja transfoobsete vaadetega. Äärmuslikkusega on keeruline argumenteerida, sest see toetub enamjaolt isiklikule sisetundele, mitte teadusuuringutele.
Laste saamise juures mängib olulist rolli keskkond, mida ka Eesti Noorte Pereuuringus ehk samas uuringus, millele Ehala toetub, osalenud ise mainisid. Sellesama uuringu järgi vastas ainult 8% küsitletud noortest, et nad üldse ei soovi oma peresse lapsi. Vastanud tõid välja, et nad väärtustavad oma vabadust ja neil on teised prioriteedid või nad lihtsalt ei taha lapsi. Neid, kes lapsi ei soovinud ja kellel oli enda sõnutsi selle põhjuseks samast soost partner, oli väga väike arv, täpsemalt 4 inimest (kokku vastas 1624 noort).
Olulisemad teemad, millele iibe kontekstis mõelda, on hoopis muud: kas inimesi üleüldse väärtustatakse ja hoitakse? Kas laste kasvatamiseks pakutakse tuge ja kas keskkond on peresõbralik, aidates ühitada enesearengut, õpinguid, karjääri ja pereelu? Kas naised peavad nagu Nõukogude ajal ikka arvestama sellega, et lapsi võib saada nii palju kui üksi üles jaksatakse kasvatada? Kuidas valmistatakse mehi ette isaduseks ja vastutuseks lastesõbraliku keskkonna loomisel? Miks on suurim vastutus laste saamisel ja kasvatamisel naistel?
Vene rahvusest noored soovivad keskmisest sagedamini saada vähem lapsi. Põhjust tasub otsida taas turvatundes – on teada, et sooline palgalõhe on kõige suurem just vene emakeelega naistel.
Homoseksuaalsuse õpitavaks pidamine, nagu Martin Ehala spekuleerib, ei ole väide, mis oleks teaduslikult põhjendatud. Kuigi Eestis ja üle kogu maailma töötavad erinevates suurustes organisatsioonid soolise ja seksuaalse võrdõiguslikkuse nimel 30 aastat ja kauemgi ning tänu sellele on suhtumine seksuaalsesse ja soolisse mitmekesisusse muutunud avatumaks, mis omakorda on homoseksuaalsed ja trans identiteedid muutnud nähtavamaks, siis ajalugu näitab, et seksuaal- ja soovähemusse kuuluvad inimesed on alati olemas olnud.
Alati, kui keegi räägib plahvatuslikult suurenevast homoseksuaalsete ja trans inimeste arvust ühiskonnas, siis võiks mõelda vasakukäelisuse ajaloole. Vasakukäelisi karistati vasakukäelisuse eest, neid püüti ümber harjutada paremakäeliseks, ka sunniviisiliselt, vasakukäelisi häbimärgistati. Arvake, mis juhtus siis, kui seda enam ei tehtud? Diagramm näitab USA vasakukäeliste inimeste taset rahvastikus aastate kaupa. See määr oli väga madal 1880. aastatel kuni 1900. aastate alguseni, hakkas siis tõusma ja stabiliseerus. Allikas: “The history and geography of human handedness”, Ian Christopher Mcmanus, University College London
Inimese seksuaalsus on nüansseeritum kui Ehala arvamus, justkui saaks hetersoseksuaalsest inimesest ühiskonna survel homoseksuaalne ja et sel põhjusel enam lapsi juurde ei sünni.
Seksuaalne orientatsioon võib olla sünnipärane, aga seksuaalne identiteet (ja määratlus, mida inimene ise enda nimetamiseks kasutab) vajab välja kujunemiseks toetavat keskkonda. On tõsi, et kui ühiskond seksuaalvähemusi represseerib, siis neid inimesi on vähem, kes oma hetersoseksuaalsusest erinevat seksuaalset identiteeti avalikult tunnistada soovivad. Represseeriv ühiskond aga ei muuda kedagi heteroseksuaalsemaks, vaid tekitab varjamisega seotud pingeid nii indiviiditasandil kui ühiskondlikul tasandil juurde. Keeldude, käskude ja süüdistamise ühiskond ei paku tingimusi, kus üldse mõeldagi nii pikaaegsetele otsustele nagu laste saamine.
Kõige olulisem rahvastikupoliitika ülesanne on keskenduda olemasolevatele inimestele väärika ja turvalise elu ning võrdsete võimaluste pakkumisele selle asemel, et naisi sünnitama suunata.
Kommentaar on ilmunud ka ajalehes Pealinn.
