Siim Nurklik: meestel on ego seinad rohkem üleval

Kirjanik Siim Nurklik on seotud Vaal galerii näitusega “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!”, mis on avatud 7. maini 2016. Meile rääkis ta, mida ta arvab feminismist, meeste kõvaduse-üleoleku skaalast ja sõpruse tähtsusest.

Siim, mis on sinu jaoks feminism?

Et sa saad olla see, kes sa tahad olla, sõltumata soost millesse oled sündinud. Ja sotsiaalses mõttes: osa liikumisest vabama, õiglasema ja võrdsema ühiskonna poole.

Minu puhul tuleb see lihtsalt huvist selle vastu, kuidas ühiskonnad töötavad.

Kui tulnukas jälgiks planeedil Maa toimuvat, märkaks ta üsna kiiresti, et peamised võimu ja staatuse eristused (ja välistamised) liiguvad sugu ja etnilisust ja klassipidi. Ja et needsamad kategooriad määravad ka seda, kuidas sinuga käitutakse, mille järgi sind hinnatakse, mis omadusi ja unistusi sinult eeldatakse/nõutakse – sinu kohta samas mitte midagi teades.

Feminism on raamistik, mis aitab neid piiranguid mõista ja ületada.

Siim Nurklik on keskel. Foto: Ruudu Ulas
Siim Nurklik on keskel. Foto: Ruudu Ulas

Kes on sinu jaoks suurimad feministlikud eeskujud ja miks?

Ma pole teooriasse küllalt süvenenud, et sealt kedagi välja tuua. Kõige suuremad eeskujud on lihtsalt olnud säravad, südamlikud, ainulaadsed isiksused, kes on näidanud ette, mida tähendab olla vaba inimene. Mitte jäljendamiseks, vaid ennekõike inspiratsioonina, tõestusena, et see on võimalik.

Enda puhul võin näidetena tuua Jane Goodalli, Russell Brandi, paavst Franciscuse, Robert Kennedy, Marilynne Robinsoni. Aga selliseid inimesi leidub igas valdkonnas, ühiskonnakihis ja ajalooperioodis. Isikud, kes on oma väärtused põhjalikult läbi mõelnud ja neid ka kehastavad ja kiirgavad. Inimesed, kelle puhul sa näed nende hinge, mitte nende sugu.

Kas mehena on lihtsam suhelda meeste või naistega? Kuidas nii?

Lähedaste sõprade seas on mul vist mehi ja naisi sama palju, pole nende proportsioonidele kunagi mõelnud. Üldiselt otsid ju lihtsalt inimesi, kellega tunned end mugavalt, loomulikult, varjamatult.

Soolised stereotüübid ilmnevad selgemini pealiskaudses suhtlemises. Naistega on need rohkem seksuaalselt laetud esinemised, aga muutuvad enamasti avatumaks ja isiklikumaks. Meestel on ego seinad rohkem üleval, surve, segadus ja ebakindlus suuremad. Vestlused liiguvad etteküntud radasid mööda, harjumuslikult, peaaegu automaatselt. Samas on selle juures ka mingi kontrolli tunne ja positsioonide naelutamine (õpitud kõvaduse-üleoleku skaalal), füüsiline vägivald taustal võbelemas, tihti ühe või kahe eskaleerumise kaugusel.

Aga kui nendest takistustest mööduda (ja sageli võtab see ainult kümme sekundit), avaneb uus, põnevam territoorium. Kuna perekondlikusse ühikusse enam nii pimedalt ei tormata, pigem pühendatakse see aeg enda tundma õppimisele, on sõpruse ruum ja tähtsus kasvanud. Selles mõttes on praegu hea aeg. Neoliberalismi ja rahvuskonservatiivsuse varemete vahel leitakse ühisus, tähendus ja areng teistest otsijatest.

Siim Nurklik on eesti kirjanik, kes on avaldanud raamatu “Kas ma olen nüüd elus” (2010) ning kuulub ühtlasi ZA/UMi kollektiivi. Ta on kultuurikriitik, kes räägib tavaliselt oma arvamustest öistel pidudel ja mitte niivõrd trükisõnas, mille eest pälvis äsja Underground Dance Awardsil aasta intellektuaali tiitli.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kuhu läheb #minaka?

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu. See on tekitanud globaalse köögilauavestluse teemal, mida nii avalikult…