fbpx

Sõjad ei seisa üksteisest lahus, neid seovad vägivaldsete struktuuride ühenduskohad

Sõdade ja konfliktide analüüsimisel on vajalik feministlik ja dekolonialistlik analüüs, sest see ei lange levinud lõksu, justkui oleks võimalik korraga tegeleda ainult ühe probleemiga; analüüsi eesmärk võiks olla näha kriiside ja vägivallaliikide ühenduskohti. Foto: Unsplash

Süüria on pidanud kogema sõjakoledusi, mida Ukraina kogeb praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Ukraina sõda sai võimalikuks, kuna Venemaa sai Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta. Birgit Poopuu ja Eret Talviste kutsuvad üles analüüsima sõdu feministlikust ja dekoloniaalsest perspektiivist, et süüvida sõdade juurpõhjustesse, sõltumata sellest, kus need toimuvad.

Süüria arst Amani Ballour küsib: „Miks said viiruse eest kaitsvad maskid kahe kuuga otsa, aga süürlasi tapvad raketid ja pommid ei lõppenud üheksa aasta jooksul?“ Ballour juhtis Ghoutas kodanikualgatusena rajatud põrandaalust haiglat ajal, mil Süüria režiim pommitas koos Venemaaga lakkamatult nii haiglat kui ka teisi Süüria linnu, sihtides just tsiviilobjekte, raviasutusi, koole ja turge.[1]

Ukraina sõjaga seoses on meedias avaldatud üksjagu analüüse, mis käsitlevad sõna ühekülgselt ilma seda laiemasse konteksti paigutamata. Ühelt poolt on see arusaadav, sest praegu, kui pommitatakse meile ajaloo poolest nii lähedast Ukrainat, tundub Süürias tehtud vigadest ja Süüria sõjapõgenikest ning sõdade üldisematest põhjustest rääkimine kohatu ja teisejärguline. Näib justkui, et korraga saab ja tohib keskenduda vaid ühele probleemile. Süüria aktivisti Marcelle Shehwaro arvates on aga Ukrainas toimuv võimalik seetõttu, et lasime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta. Ometi oleks Ukraina sõda saanud ennetada.[2]

Me elame ajal, kus vähemalt ametlikult enam suuri impeeriume pole ning riigid, kaasa arvatud Eesti, saavad vabalt ise oma saatuse üle otsustada. Koloniaalaja lõhestatus elab tänapäeva näiliselt postkoloniaalses maailmas siiski edasi – hierarhiad ja ebavõrdsus, mis põhja ja lõuna, ida ja lääne vahel eksisteerivad, on väga tuntavad. Ka vägivald on maailmas ebavõrdselt jaotunud ja enamikku sõdu peetakse lõunas. Peaksime olema valmis endalt küsima, miks on Süüriat ja Ukrainat käsitletud erinevalt. Süürlased on pidanud äsja kogema sedasama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Süüria sõjapõgenik Ibrahim kirjeldab seda nii: „Süüria ja Ukraina vahel on erinevus. Need, kes põgenevad Putini pommide eest Ukrainas, põgenevad turvalistesse riikidesse, kus neid võetakse vastu kui kangelasi. Süürias pidime pommide eest põgenema alandusse. Me ei leidnud põgenemiseks turvalist kohta, kus oleks meid armastuse ja kaastundega vastu võetud. Ma tunnen Ukraina rahvale väga kaasa. Keegi ei ole ära teeninud sõda, hävingut ja kodumaalt pagendamist, aga erinev kohtlemine teeb lihtsalt nii haiget.“[3]

Pommitatud elumaja Aleppos Süürias, 2013. Foto: IHH Humanitarian Relief Foundation, Creative Commons

Lääne- ja Ida-Euroopa suhe kolonialismi ja rassismiga

Pärast Putini sõjalist sissetungi Ukrainasse on teatud Lääne vasakpoolsete intellektuaalide seast esile kerkinud narratiiv, et Ukrainale kaastunde näitamine ja abi pakkumine on silmakirjalik, kuna nähakse, et suurem imperialistlik jõud on Ameerika, kes on globaalses lõunas riikide sõjategevusse panustanud samamoodi nagu Venemaa Süürias.[4] Aga keeldumine solidaarsusest Ukrainaga, tuginedes argumendile, et NATO/USA/Lääne puhul on tegemist suurema „kurjusega“, ignoreerib täielikult Ida- ja Kesk-Euroopa riikide keerulist ajalugu ning võitlust vabaduse ja õigluse eest. Euroopast on mõnes käsitluses saamas üks homogeenne Euroopa – Lääs.

Sellise katustermini kasutamine on ebaõiglane Euroopa äärealadel, mille ajalugu ei ole seotud Lääne kolonialismiga. Ida-Euroopa riigid ei ole massiliselt ja jõhkralt koloniseerinud Indiat, Aafrikat, Lõuna-Ameerikat või Kariibi piirkonda. Vastupidi, Ida-Euroopat on koloniseerinud Venemaa ja teised impeeriumid. Kolonialism ning rassiline ja etniline diskrimineerimine idas on palju keerulisem teema, kui teatud rühmad Läänes on valmis aru saama. Kolonialismi Läänekeskse käsitluse tagajärg on see, et osa Euroopa riikide keeruline ajalugu jääb suurte Lääne-Euroopa riikide ajaloo varju. See omakorda võimendab killustumist ja õõnestab solidaarsust nendes maailma osades, kus tuleks ühtselt Putinile ja tema režiimile vastu seista. Killustumise vältimine ei tähenda aga seda, et me peaksime mööda vaatama rassismist, mis on Ukraina sõja käigus eriti teravalt esile kerinud. Me näeme selgelt, et üheks põhjuseks, miks Ukraina sõda on pälvinud rohkem tähelepanu ja kaastunnet, on rassism rahvusvahelistes suhetes, kus rassilised hierarhiad[5] kujundavad ikka veel seda – nagu Judith Butler sedastab –, kelle elud loevad (nt tema „Frames of War“ raamat). Aga rassismi hukka mõistmisega kõrvuti peaksime me püüdma aru saada kolonialisminarratiivist kogu selle keerukuses, võttes arvesse mitte ainult Lääne riikide koloniaalsuhte globaalse lõunaga, vaid ka Venemaa suhte Ida-Euroopaga.

Nii, nagu pole aus see, et Süüria sõjale (globaalses lõunas) ei reageeritud nii teravalt kui Ukraina omale (globaalses põhjas), pole aus ka see (peamiselt Lääne) narratiiv, kus välditakse Ukrainale (idale) toetust avaldamast, väites, et NATO/USA/Lääs on suurem kurjus ja Ida-Euroopa on rassistlik. Vastupidi, me peaks uhkusega nägema, millise vastutulelikkusega toetatakse Ukraina inimesi Euroopas ja mujal. Selline piiritu solidaarsus viib parema maailmani ja inimlikkuseni, mis võiks meid edaspidigi ja üle maailma kõikide haavatavate toetamisel saata. Me peame hukka mõistma kõik sõjad ja kohtlema sõja eest varjupaika otsivaid inimesi märksa inimlikumalt ja väärikamalt.[6] Inimlik kohtlemine nõuab kõigi rassistlike ja dehumaniseerivate käsitluste ühest hukka mõistmist ja arusaama, et kui osa inimeste elu ei lähe meile korda, siis oleme ise need, kes inimlikku maailma õõnestavad.[7]

Me saame seista koos Ukraina inimestega ja neid toetada, mõista üheselt Venemaa agressiooni hukka ja hoida Ukraina presidendi kombel silma peal, et Venemaa ei jalutaks lõpuks minema, nagu ta tegi Süürias, justkui midagi poleks juhtunud. Me saame ja peame mõistma hukka Venemaa agressiooni, aga samas peame olema valmis taunima imperiaalset sekkumist ka teiste puhul (nt USA sekkumine Iraagis ja Afganistanis, USA sõjaline toetus Iisraelile, kelle apartheidirežiim palestiinlaste vastu saadab iga päev korda kuritegusid[8]).

Purustused Mariupolis, aprill 2022. Foto: mahhai, Flickr, Creative Commons

Eri vägivaldsed struktuurid ja sõda

Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism. Feminist bell hooksi arvates on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos.[9] Sõdade ja konfliktide analüüsimisel on vajalik feministlik ja dekolonialistlik analüüs, sest see ei lange levinud lõksu, justkui oleks võimalik korraga tegeleda ainult ühe probleemiga; analüüsi eesmärk võiks olla näha kriiside ja vägivallaliikide ühenduskohti. Feministlikes käsitlustes on kasutusel termin „sooline vägivallaspekter“ (ingl gendered continuum of violence), mis rõhutatult näitab, kuidas rahuaja vägivald on tihedalt seotud sõjaaja vägivallaga. Ainult siis, kui probleemi sõnastus arvestab, et sõda tekib eri vägivallaliikide koosmõjul, oskame me seda näha kui kompleksset probleemi, millele saab lahendust otsida.

Jah, Venemaa on saanud üsna kaua süüdimatult tegutseda, vastutamata oma tegude eest. Lisaks valdavale karistamatusele rahvusvahelistes suhetes, tuleb teiste vägivaldsete struktuuride kõrval pöörata tähelepanu vankumatule militarismi toetamisele ja usule, et sõjalised sekkumised on midagi möödapääsmatut. Ray Acheson, organisatsiooni Women’s International League for Peace and Freedom desarmeerimisprogrammi direktor küsib, kuidas me siia oleme jõudnud?[10] Ta viitab olukorrale, kus militarism on maailmas käibetõde ja nagu Amani Ballour ütles, keegi ei imesta, miks meil kunagi relvi ei napi, aga haiglakohti, inimväärset palka, kaitsemaske, süüa ja kõike muud on puudu. ÜRO ühe olulisima, feministlikest rahuliikumistest alguse saanud poliitikasuuna „Naised, rahu ja julgeolek“ ütleb, et selleks, et konflikte ennetada, on vaja lammutada olemasolevaid vägivaldseid struktuure (nagu vohav militarism, aga ka vaesus). Siiski, nagu uurijad välja toovad, ei ole praeguses julgeolekukontekstis demilitarismipoliitikat esile tõstetud. On ilmselge, et demilitarismiga peabki tegelema rahuajal. Kui me rahuajal konflikte ei enneta, siis pole põhjust ka oodata, et järgmist sõda ei tule, sest militarism tähendab sõjaks valmis olekut. Kahjuks ületasid kogu pandeemia vältel sõjalised kulutused tervishoiule tehtavaid kulutusi, hoolimata sellest, et vähene toetus hooletööle muutus ühiskonnas korraga väga nähtavaks.[11]

Kohalikud elanikud valmistavad Ukraina kaitsjatele kamuflaaživõrke, Užhorod, , Lääne-Ukraina. Foto: Fotoreserg

Kelle teadmised on poliitikategemisse kaasatud?

Feministlik ja dekoloniaalne lähenemine aitavad mõelda, kelle teadmised on poliitikasse kaasatud ja miks. Näiteks ei ole Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ühtegi naist. Sõjaoludes tõstetakse kangelase staatusesse relvadega mehed ja jäetakse tähelepanuta need, kes astuvad sõjale vastu n-ö paljaste kätega, rahumeelselt.[12] Näiteks on Ukrainas inimesed blokeerinud tankide tee või võtnud ära teeviidad, et vastast segadusse ajada. Eriliselt vähe tähelepanu pälvivad inimesed (tihti on need naised), kes panustavad päevast päeva hooletöösse, et elu ka kõige äärmuslikemas sõjaoludes siiski jätkuks, ja et õhku jääks võimalus, et rahu saabub kord jälle. Niisiis, selmet rahuajal militarismi toita, tuleks rõhk panna hooletöö ja inimväärse elu toetamisele.

Kas fookuses oleks demilitariseerimine ja rahu, kui laua taga oleks eri taustade ja kogemustega naisi ning meie käsitlus soost oleks intersektsionaalsem? Eestil on olnud naissoost president ja on naissoost peaminister. Eestil on Sveta Grigorjeva, kes pidas 2020. aasta augustis roosiaias kõne, kus ta tõstis tabavalt ja teenitult esile valusad probleemid: palgavaesuse, hoolimatuse paljude inimeste elu ja käekäigu vastu, teistsuguste tagakiusamise. Sveta võttis ette intersektsionaalse ehk meie taustade, olukordade ja identiteetide erisusi mõistva analüüsi Eesti ühiskonnast, vaadates, mida tähendab olla naine nimega Maša või Sveta ja kas sellise nimega naine pääseb samamoodi poliitikasse nagu Jürgen või Martin. Üks, mille nimel Ukraina praegu võitleb, on ka see, et jääks alles võimalus ühel päeval jõuda pildini, mida me Eestiga seostada saame: „lihtne“ naine kritiseerib avalikult Eesti poliitladvikut peol, kus kogu ladvik on kohal.[13]

Põgenikud Ukraina-Slovakkia piiril 26. veebruaril 2022. Foto: Fotoreserg

Vladimir Putini võimu all, kus kõik riigis on allutatud ühe mehe ja tema kummardajate nägemusele riigist, seda ei kindlasti juhtu. Anna Politkovskaja sõnul on Putin korduvalt avalikult näidanud, et ta põhimõtteliselt ei mõista, mis asi on diskussioon. Putini järgi ei tohi alamalseisev olla diskussioonis kõrgemalseisvaga. Kui alamalseisev seda endale lubab, on ta vaenlane. Putin on eranditult monoloogipidaja.[14] Seesugune vägivaldne hoiak, kus teistsugused arvamused ei ole aktsepteeritud ja kehtib rangelt hierarhiline suhtlusmuster, nullib demokraatia koos mõtte- ja sõnavabadusega juba eos. Putin on kaaperdanud traditsiooniliste „väärtuste“ sildi ja täitnud selle sisuga, mis viitab patriarhaadi täiuslikkusele. Selle sildi all on suukorvistatud või lausa kriminaliseeritud kõik, mis vähegi erineb traditsioonilistest mehekesksetest normidest. Mõelgem näiteks sellele, kuidas feministliku punkrokkbändi Pussy Rioti liikmed Venemaal vangi pandi, sest nad kritiseerisid avalikku võimu.

„Traditsiooniliste väärtustega“ riiki hoiab üleval „traditsiooniline perekond“, kus mees on pere pea, kes käib tööl ja teenib raha samal ajal, kui naine on kodus ja kasvatab lapsi. Putini väärtuste kohaselt on „naistevastane vägivald“, mida Venemaal sellise nimega ei nimetata, lubatud, normaliseeritud ja õigustatud.[15] Patriarhaalse ühiskonnakorralduse puhul juhivad ja omavad mehed riike ja seal elavaid kodanikke, eriti naisi, aga ka teisi mehi, kes erinevad juhtivatest meestest kas nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni või millega muu tõttu.[16] Just sellised süsteemid teevad Putinid võimalikuks, sest saadavad mehele sõnumi: sulle on kõik lubatud, sa oled võimas, ilmeksimatu.

Kuidas on Putin aga võimalikuks saanud? Sellele küsimusele vastamiseks rändavad mõtted Ukrainast, Eestist ja Venemaalt Inglismaale, Virginia Woolfini ja tema pika esseeni „Kolm gini“ („Three Guineas“, 1938), mis on kirjutatud otse enne teise maailmasõja algust. Woolf leiab, et sõda on alati seotud loomuomadustega, mida peetakse „mehelikuks“: kindlameelsuse, oma tahte elluviimise, võimu, vägevuse, aga ka vägivaldsuse, vallutamise ja oma tahte vägisi pealesurumisega. See kõik kokku on defineeritav kui „toksiline maskuliinsus“, mis Piret Karro sõnadega on „sundus end pidevalt tõestada nii-öelda karja juhina, oma tundeid mitte välja näidata, konflikte vägivallaga lahendada, väljenduda misogüünselt ja homofoobselt. Toksiline maskuliinsus laseb rusikate tõstmisel paista tegevusena, mis ei vääri negatiivset tähelepanu, rusikas tõstetakse tihtipeale just seetõttu, et mehelikkuse vormiga sobituda“[17].

Soonormid mõjutavad seda, kuidas inimesed sõda oma nahal tunnetavad.[18] Veel enam, feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes – nende kandjaiks ei ole vaid mehed – võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed võimusuhted viivad relvastatud konfliktideni.[19] Kuigi misogüünia, seksism ja patriarhaat loovad soolise võimudünaamika, kus naised on madalamal kohal kui mehed, ei välista see, et naised teisi naisi veel madalamale ei lükka (sel juhul on tegemist internaliseeritud ehk omaksvõetud naistepõlgusega).[20] Essees „Mõtteid rahust õhurünnaku ajal“ („Thoughts on Peace in an Air Raid“, 1940) ütleb Woolf, et „Hitlereid kasvatavad orjad“, pidades silmas, et patriarhaalseid türanne, kes ihkavad juhtida maailma oma äranägemise järgi, taastoodavad ka naised, aidates luua patriarhaalsetel väärtustel põhinevaid rangeid soorolle. Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja. Kui nad mingil viisil sinna ka tee leiavad, siis kritiseeritakse naissoost juhtide välimust, riietust ja meeldivust ning tembeldatakse need naised avalikus ruumis sobimatuteks, kommenteerides nende „kaitstud tunnuseid“ ehk nende sugu, nahavärvi ning eraelu ja välimusega seonduvaid aspekte, mis ei puutu absoluutselt nende töötegemise oskusesse.

Justnimelt kaitstud tunnuste (sugu, rass, etniline taust, religioon, seksuaalne orientatsioon) põhjal inimeste ja inimgruppide kritiseerimine hoiab alal vägivaldseid struktuure. Ent vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtedel alustel, sõltumata kohast ja selles kohas olevate inimeste kaitstud tunnustest, sest sõjad ja konfliktid ei seisa üksteisest lahus. Mõeldes Ukrainale, peame mõtlema ka Süüriale, Palestiinale ja Afganistanile ja vägivaldsetele struktuuridele, mis neid konflikte ja sõdu ühendavad.

Artikkel on esialgsel kujul ilmunud kultuurilehes Sirp. Feministeeriumi jaoks on seda toimetatud ja täiendatud.

 

Viited

[1] MacKenzie, Megan, ja Nicole Wegner, Feminist Solutions for Ending War. Pluto Press 2021.

[2] Süüria põgeniku pilk sõjale ja topeltstandarditele https://www.thenewhumanitarian.org/first-person/2022/03/15/ukraine-poland-syria-refugee-welcome-forest

[3] https://www.thenewhumanitarian.org/first-person/2022/03/15/ukraine-poland-syria-refugee-welcome-forest

[4] https://www.opendemocracy.net/en/odr/a-letter-to-the-western-left-from-kyiv/; https://fpif.org/russia-ukraine-nato-and-the-left/?fbclid=IwAR0d9z5zOjAY2_HnUP1Uw9Tl3uzcf7PklazxZJLll-ZQmLzcrggmazTEdcc

[5] https://www.internationalaffairs.org.au/australianoutlook/its-time-to-rethink-how-we-teach-international-relations/?fbclid=IwAR207Yr3HSgwR7LUdVKjcivxPJW0dd9v1nbveBMRU8zH31vhjcDDB6cLbHw

[6] Artiklid põgenike erinevalt kohtlemisest: https://theconversation.com/help-for-ukraines-fleeing-refugees-shows-the-power-of-support-when-the-political-will-is-there-178207; https://www.thenewhumanitarian.org/opinion/2022/02/28/human-toll-war; vt ka Jaana Davidjantsi ja Piret Karro kirjutisi sel teemal: http://www.vikerkaar.ee/archives/27516#_ftn1; https://www.err.ee/1608299928/piret-karro-oleme-relvitud-inimesed-segi-ajanud-tankidega

[7] Araabia ja Lähis-Ida ajakirjanike liidu (AMEJA) avaldus vastuseks Ukraina kriisi kajastamisele https://static1.squarespace.com/static/56f442fc5f43a6ecc531a9f5/t/621bd07b3dbc3174ca6a24ee/1645990011746/AMEJA+Statement+in+response+to+Ukraine+Coverage-2.pdf

[8] https://www.hrw.org/report/2021/04/27/threshold-crossed/israeli-authorities-and-crimes-apartheid-and-persecution

ja https://www.btselem.org/publications/fulltext/202101_this_is_apartheid

[9] Venemaa pommitamisi Süüria linnades ja piirkondades on kajastatud nt https://www.hrw.org/news/2020/10/15/syria/russia-strategy-targeted-civilian-infrastructure;

https://www.nytimes.com/2019/12/29/world/middleeast/united-nations-syria-russia.html

[10] https://www.wilpf.org/militarism-cannot-prevent-war-an-urgent-call-for-de-escalation-demilitarisation-and-disarmament-in-relation-to-ukraine-and-beyond/

[11] https://www.unwomen.org/en/news/in-focus/women-peace-security

[12] Rahumeelse taktika ja strateegia kohta vt https://www.mettacenter.org/nonviolencereport/resistance-to-war-in-ukraine-resource-list

[13] Kuigi Eestis on võimalik võimu kritiseerida, ei tähenda see, et meil ei oleks vägivalda selle eri vormides. Vt nt Piret Karro Sirbi arvamusveergu „Võim ja sugu“, kus ta toob sootundlikult välja mitmed murekohad, millega tuleb Eestis tegelda.

[14] Anna Politkovskaja, Putini Venemaa. Tlk Rodion Smeljanets. Eesti Päevaleht, 2006, lk 319.

[15] https://www.opendemocracy.net/en/odr/russia-domestic-violence-law/;

https://foreignpolicy.com/2018/11/15/in-russia-feminist-memes-buy-jail-time-but-domestic-abuse-doesnt/

[16] Piret Karro on mõtestanud väga hästi, kuidas patriarhaat rõhub ka mehi, vt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-patriarhaat-mehi-rohub/

[17] https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-patriarhaat-mehi-rohub/

[18] Cynthia Enloe, Nimo’s war, Emma’s war: Making feminist sense of the Iraq war. University of California Press, 2010, lk 3.

[19] Nt Cynthia Cockburn, Gender Relations as Causal in Militarization and War. – International Feminist Journal of Politics 2010, nr 12 (2), lk 139–157.

[20] https://feministeerium.ee/naised-lopetagem/

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Liiga valus, et olla tüdruk

Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.