Soovastane liikumine. Kes kaotab, kui ründad vähemusgruppe?

Kust tulevad mõisted sex ja gender, kuidas neid eesti keelde tõlkida ja miks soovastane retoorika on probleem, mis ei puuduta ainult vähemusgruppe?

Taskuhäälingu “Ära kaaguta” saatejuhid Greta Roosaar ja Kadi Viik rääkisid mõistetest, nende tõlkimisest, TERFlusest ja soovastasusest kui hübriidrelvast.

Roosaar: Püüame kõigepealt klaarida ära segadused, mis nende mõistete ümber on tekkinud. Alustame kuulaja küsimustest: kas sugu ise on paha või on pigem soostereotüübid pahad ja kas anti-gender-liikumine tegeleb päris probleemiga? Meie seisukoht on see, et anti-gender-liikumine ise on probleem.

Viik: Vaatame, kust need mõisted üldse tulevad. Gender võttis mõistena kasutusse seksuoloog John Money 1950–1960ndatel meditsiinilises ja psühholoogilises kontekstis. Feministlikud teoreetikud arendasid kontseptsiooni edasi 1970ndatel, et analüüsida, kuidas ühiskonnad konstrueerivad sooga seotud rolle, käitumist ja ootuseid.

Tänapäeval eristatakse inglise keeles sõnu sex ja gender. Gender viitab sotsiaalselt konstrueeritud rollidele, käitumisele, väljendusvormidele ja identiteetidele, samas kui sex viitab bioloogilistele omadustele. Nüüdisaja sooteooria on jõudnud selleni, et ka bioloogilise soo kontseptsioon on kultuuriline. See, kuidas me bioloogilisi protsesse tõlgendame ja kirjeldame, on läbi imbunud sellest, kuidas me muidu mehelikkust ja naiselikkust tajume.

Toon klassikalise näite. Antropoloog Emily Martin analüüsis seda, kuidas kirjeldatakse viljastumisprotsessi: algselt kirjeldati munarakku passiivse ja abituna, keda aktiivne ja jõuline sperma tuli püüdma. Kui avastati, et munarakk on selles protsessis aktiivne, muutus süžee – munarakust sai kuri must ämblik, kes püüab spermapoisi oma võrku. Ükskõik, kui objektiivselt me ka ei püüaks bioloogilisi protsesse kirjeldada, siis meie maailmapilt värvib seda kirjeldust.

Roosaar: Huvitaval kombel jääb nendest lugudest välja see, et tegelikult need sihikindlad, kiired ja võistlevad spermatosoidid lihtsalt töllerdavad sihitult erinevas suunas, ja munarakk valib ühe välja.

Judith Butler räägib oma 2024. aasta raamatus samast teemast. Ta seab küsimuse alla bioloogilise ja sotsiaalse soo eristamise, sest inimene sünnib kultuurilisse konteksti. Ta kasutab mõistet “kooskonstrueerimine” – bioloogilise ja sotsiaalse vahel leiab aset kooskonstrueerimine ja otsus sookuuluvuse kohta tehakse alati olemasolevate kultuuriliste konstruktsioonide põhjal. Kui inimene sünnib kultuuris, kus on binaarne soojaotus, siis talle saabki anda ühe kahest sootunnusest. Aga kui ta sünnib kultuuri, kus soojaotus on teistsugune, siis saab talle anda ka teisi. Butler ei eita bioloogilist sugu, ta ütleb lihtsalt, et ei ole olemas “lihtsalt bioloogiat” ilma kultuuriliste raamideta.

Butler kirjutab ka soost kui hirmukonteinerist, mille sisse saab toppida igasugused probleemid. Kõiki probleeme meie ühiskonnas tekitab justkui see “sooideoloogia”.

Viik: Tulles tagasi mõistete sex ja gender juurde, siis eesti keeles kasutatakse sõna “sugu” mõlemas tähenduses. Olen jõudnud järelduseni, et me ei vajagi erinevaid sõnu nende eristamiseks. Ongi hea panna inimesed lahti seletama, mida nad täpsemalt silmas peavad. 

Roosaar: Anti-gender on siis järelikult soovastasus. 

Viik: See on ka magus. Olla soo kui sellise vastu. Mis liikumine see selline on?

Roosaar: Soovastane liikumine ei ole kuidagi koherentne ega organiseeritud, vaid koondab erinevaid paremäärmuslikke poliitikuid, äärmusreligioosseid inimesi, võib-olla ka lihtsalt inimesi, kes näevad raha teenimise võimalust. Inimesi, kes astuvad vastu igasugustele progressiivsetele teemadale – tihti feminismile, laiemalt võrdsuse ja mitmekesisuse edendamisele, ja raamistavad seda kõike nn sooideoloogiaga.

Viik: Poliitilistele ja religioossetele gruppidele on lisaks TERFid – naised, kes seisavad naiste õiguste eest, aga kellest on saanud transinimeste vastased ja nn sooideoloogia kriitikud. Kes rõhutavad, et seisavad bioloogiliste naiste õiguste eest. Eesti TERFid on küll omaette tase, sest nad seisavad naiste õiguste vastu ja meeste õiguste eest. Nad on vastu igale algatusele, mis naiste õiguseid võiks parandada – olgu see nõusolekuseadus või palgalõhe direktiiv – ning iga kord, kui mõni kõrgel kohal olev mees on šovinistlikult esinenud, vorbivad nad tema toetuseks avalikke kirju.

Roosaar: Mulle tundub, et praegu on nii globaalselt kui ka Eestis soovastase liikumise teravik suunatud tegelikult transinimeste vastu.

Viik: Jah, osas riikides – näiteks UKs ja USAs – on diskussioon seotud turvaliste ruumide teemaga. Väidetakse, et naistel ei ole turvaline naiste vanglas või naiste vetsudes, kui sinna lubatakse ka transnaisi. Eestis levib mõte, et see niinimetatud sooideoloogia õhutab noori oma sookuuluvuses kahtlema. Rebeka Põldsam on öelnud, et kuigi diskursiivselt on soovastasuse taga transinimeste kriitika, kaotavad lõpuks vabadust naised. See ongi nii – ja need kaotajad pole ainult naised.

Näiteks meie kommentaariumis ja mujal on tõstatatud laste “ostmise” teema seoses LGBT-vanematega. Absoluutne enamus rakudoonorite ja surrogaatemade kasutajatest on tavalised heteroseksuaalsed viljatusprobleemidega paarid. Teine teema on hormoonasendusravi. Enamik inimesi Läänes, kes võtavad hormoonlisandeid, on menopausiealised naised ja vanemad mehed, kellel testosterooni tase langeb. Hormonaalsetest rasestumistvastastest vahenditest rääkimata. Transinimesi on arvuliselt nii vähe, et nende osakaal on suures pildis põhimõtteliselt olematu. 

Ongi nii, et kui võtta sihikule transõigused, kaotavad naised laiemalt. Näiteks kui hakata piirama doonorlust, kaotavad kõik viljatusprobleemidega inimesed. Hormoonasendusravi keelamisel saavad esimesena vastu vahtimist perimenopausi kaebustega naised.

Roosaar: Sihik nihkub iga kord sinna, kus on vähem teadlikkust ja kus on lihtsam tekitada negatiivseid stereotüüpe. Vetsuteema on ka varasemas ajaloo olemas – rassistlikus ühiskonnas pidid olema eraldi mustanahaliste ja valgenahaliste vetsud. Või klassijoonte kaupa eristatud. Tööriistad ei ole muutunud.

See diskursus, mis on praegu kasutusel transinimeste suunal, oli 1990ndatel geide suunal – “nad indoktrineerivad meie lapsi”. Käiku pole vahetatud, lihtsalt suund muutus. Need argumendid ei vastanud ajalooliselt tõele. Ei vasta ka praegu. Need on väsinud argumendid, aga hirmukonteiner täitub teadlikkuse puudumise tõttu.

Kui me ründame väikest vähemusgruppi, teeme potentsiaalselt kogu aeg kõigile liiga. Hea näide on erinevate cis-naissportlaste ründamine väitega, et nad on mehed. See puudutab ka naissoost poliitikuid ja teisi, kes on midagi saavutanud. See on TERFluses üks levinud tööriist – võetakse cis-naine ja süüdistatakse teda selles, et ta on mees. Kogu transfoobia suunatakse sinna.

J.K. Rowling on seda aktiivselt teinud, näiteks Alžeeria poksija Imane Khelifi ja jalgpalluri Barbra Bandaga. Mõlema mittevalge naise meheks olemise süüdistused tulid sportliku tippsaavutuse ajal. Soovastane liikumine käib tihti käsikäes rassismiga. Õige naiselikkuse sisse on peidetud valge ülemvõimu idee. Meheks olemise süüdistusi on saanud ka Serena Williams ja Brittney Griner – ka nemad ei ole valged naised. 

Viik: Michelle Obama samuti. 

Roosaar: Otsusega transportlasi spordist tõrjuda satuvad kõik naised sellesse ohtu, et nende sugu “peab” kontrollima. See ei peaks olema argument, miks me ei tohi vähemust rünnata – inimlik ja normaalne oleks vähemusi mitte kunagi rünnata. Aga see pusletükk jääb tihti soovastasest retoorikast puudu. Sa justkui kaitsed kedagi, samal ajal kui lood süsteeme, mis õõnestavad väga paljude inimeste tervist, turvalisust ja heaolu.

Viik: Saime ka kuulaja palve rääkida Eestist. Mari-Liis Sepper Soouuringute Keskusest DIKE analüüsis Eesti Transinimeste Ühingu projektis soovastast retoorikat Eesti meedias vahemikus 2015–2025. Eestis on seda võrdlemisi vähe – transinimestest kirjutatakse palju, aga selget soovastast retoorikat kohtab vähe. Seda on valdavalt ühes kanalis: Postimehes. Ja Postimehes on omakorda autoriteks väga väike grupp inimesi. Analüüs pole veel avalik, aga Mari-Liis tutvustas tulemusi Lilla Agenda viimases saates. Soovitan huvilistel seda kuulata.

Lisan veel ühe teema. Eelmisel nädalal esitleti EIGE soolise võrdsuse indeksit. Seal oli Euroopa hübriidohtude vastasest uurimiskeskusest teadur Outi Jalonen, kes rääkis, kuidas sotsiaalseid identiteete kasutatakse hübriidrelvana ja sihtmärgid on sageli naissoost tipp-poliitikud. Soovastast retoorikat võimendavad võõrriigid – on tõendatud juhtumeid, kuidas Venemaa on osalenud naiste vastu suunatud mustamiskampaaniates. Üks näide on Saksamaa endise välisministri Annalena Baerbocki juhtum. Kui rohelised esitasid pärast Angela Merkeli taandumist Baerbocki kantsleri kohale, läks tema suunas täistuuridel käima enneolematu mustamiskampaania. Selle taga olid tõendatult nii Venemaa kui ka Saksamaa jõud. Sotsiaalsete identiteetidega seotud konfliktialged on demokraatlikes ühiskondades olemas, aga võõrjõududel on kerge hõõguvat sütt lõkkeks puhuda.

Roosaar: Eestis on need, kes kahtlevad Eesti Vabariigi legitiimsuses, sageli samad inimesed, kes kannavad häälekalt ka soovastast retoorikat. Meil käivad Vene propaganda ja anti-gender-liikumise esindajad tihti käsikäes.

Viik: See ei ole midagi, mille pärast peaksid südant valutama ainult soolise võrdsusega tegelevad feministid või üksikud naised poliitikas. See on päriselt riiki destabiliseeriv jõud.

Kuula pikemat vestlust “Ära kaaguta!” taskuhäälingust. Saate transkriptsiooni on toimetatud.