Statementi festivalilt. Kui ruum teeb õnnelikuks

Foto: Statementi Instagram https://www.instagram.com/statementfestival/

Nädalavahetusel Göteboris toimunud festival Statement lubas festivalist teistmoodi osa saada kui harilikult festivalidel kombeks ja kohalolekust tohutut rõõmu tunda. Festival näitas hästi, mis juhtub, kui häiriv tegur, mida otse adresseerida ei anna, sest nii justkui pole õige ja ilus, lihtsalt ruumist eemaldada.

Statement korraldati reaktsioonina seksuaalsele ahistamisele, vägistamisele ja soolisele diskrimineerimisele, mida naised ja soovähemustesse kuuluvad inimesed harilikult muusikasündmustel kogevad. Ainukesed cis-mehed kogu festivalialal olid mõned bändiliikmed, ent ka neil polnud publikuga mingit füüsilist kontakti.

Seetõttu süüdistati festivali algusest peale cis-meeste diskrimineerimises. Ometigi oli juurdepääsukeeld ainus võimalus otse ja ausalt peegeldada asjaolu, et iga kord, keegi, kes ei ole cis-mees, soovib külastada mistahes muud avalikku sündmust, riskib ta potentsiaalselt oma elu ja tervisega. Pehmelt öeldes piiratud ligipääs, eks?

Ruumi probleemid

Ei loe, kas festivalile ei lubata tulla adi dressil või valgekrael, nokatsil või kaabul: probleem on cis-meeste õigustatusetundel kõigi teiste ruumile ja turvatundele. Arvestades, et nii mõnigi cis-mees on avalikus ruumis ametis hoopis enda sealviibimisest numbri tegemisega – võttes sõnaruumi, füüsilist ruumi või suurendades kohalolekuefekti teiste cis-meestega kollektiivselt mörisedes või räme-hirnudes – on probleem toksilises mehelikkuses.

Foto: Statementi Instagram https://www.instagram.com/statementfestival/

Häbipõhiselt kasvatatud poisid ei saa väljendada haavatavust ning tüdrukud ei saa väljendada viha. See ongi vägivallatsükli ja sooliselt ebavõrdse ruumijaotuse alus, kuna taastoodab häbistavat ja vägivalla ees suu kinni hoidvat ühiskonda. Näiteks meie kultuuripildis tuntud nn mehelik uhkus, mis psühholoogilise konditsioonina, ma kahtlustan, on pigem häbil baseeruv ülemäärane enesekindlus, aga ka naistele omistatav viha enda vastu suunamine enesesüüdistustena, on ühtviisi ebaterved ellujäämisoskused.

Naisi ja trans-gruppi kuuluvate inimeste turvatunnet kompromiteerivad avalikus ruumis, rääkimata eraruumist, laiutavad, passivad, hirnuvad, järelevilistavad või solvanguid pilduvad, luuravad, jõllitavad, tülitavad, teiste privaatruumi rikkuvad, oma toolist üle jalgu hargitavad, lagastavad, sülitavad, lällavad, tuikuvad ja lärmavad mehed. Ja asi pole vaid nimetatud nähtustes. Ohu tõsidust näitab statistika. Seksuaalvägivald toimub enamikul juhtudel omavahel tuttavate poolte vahel ehk vägivald tuleb sealt, kust seda oodata ei oska, ja vormis, mis pähegi ei tule.

Keskmine cis-mees ei pea päevast päeva ärevalt ümbrust takseerima teadmisega, et kui midagi juhtub, on ühiskonna silmis ta ise selle põhjustaja. Tavaliselt ei saa naised ja transsoolised inimesed end väljas minnes nii vabalt tunda ega võtta rõõmuga enda alla ruumi, sest nad peavad ruumi turvalisust kaugelt hindama, jälgides, kas see, mis toimub ümberringi, võib mingil hetkel neid isiklikult ohtu seada. Nii tingib soopõhine sotsialiseerimine vajaduse tervemateks ja avaramateks ruumideks.

Muutunud ruumi kasutusreeglid

Sel nädalavahetusel selgus, et kui ruumist puudusid cis-mehed, oli kohalviibijatel seal mitte ainult talutav ja viisakas olla, vaid olemine oli lausa suurepärane, ning kogu ruum muutus hirmugeograafiast hoopiski võimalusterohkeks alaks. Seal viibimine oli puhas elevus ja ruumi kasutati märksa eripalgelisemalt kui harilikult kombeks.

Esiteks oli festivalialal silmatorkavalt palju mugavaid ja pehmeid istumis- ning lamamisalasid, mistõttu veetis publik palju paikselt aega niisama jutustades tekkide ja vaipade peal. Leidus ka pikemaid toole ja laudu (söömisalal), kuid festivali süda oli ikkagi see nn rääkimistsoon, mis oli paigutatud ligipääsetavalt ning soodustas gruppide segunemist. Heli oli summutatud siseruumidesse, mistõttu kogu festivalialal oli võimalik elavalt vestelda ilma vajaduseta üle biidi röökida. See motiveeris publikut ala kasutama mitte ainult muusika kuulamiseks ja söömiseks, vaid eeskätt just ajaveetmiseks ja suhtlemiseks. Inimesed, kes olid Göteboris juba mõnda aega elanud, kuid mitte kaua, ütlesid, et neil pole palju tuttavaid linnas, ent festivalil oli lihtne tutvuda. Siit ka esimene järeldus – võrdne ja avar rääkimisruum aitab luua turvatunnet.

Festivaliala ise jagunes austusavaldusena lahkunud Whitney ja Lill-Babsi kontserdialadeks, toimusid podcast’ide salvestused, burleski-etendus, kohal oli batuut täiskasvanutele, täika, sai lauamänge mängida, alkoholi tarvitada, end litritega ehtida, patjade sees istuda, lasta endale ennustada, vegantoite nautida – midagi igale maitsele. Festivali positsioneeringut ilmestasid kõrguvad vikerkaarelippude rivid markeerimaks, et kuigi üritus korraldati algselt just naistevastase vägivalla taunimiseks, laiendati õige pea sõnumit, lubades lisaks naispublikule sisse ka soovähemusi. Seegi andis turvatundele palju juurde.

Foto: Statementi Instagram https://www.instagram.com/statementfestival/

Üldiselt torkas silma erakordne hulk õnnelikke nägusid ja ehedaid naeratusi (NB! Mitte segamini ajada sotsiaalse surve najal tuju üleval hoidmise või kaasa naermisega) ja tõesti väga palju kallistusi nii laval kui publiku seas, mis on tugevaks kontrastiks tüüpiliste muusikafestivalide telklaagrite alade poolmagamata ja loppis näolappidele. Statement oli linnafestival, mitte mudas müttamine, ent siiski viib tusailmete puudumine mõtted põhjustele nende elutute nägude taga. Kas festivalid juuakse enda jaoks talutavaks? On ahistamist turvalisem naljaks pöörata? Sunnitud intiimsust mäluauku peita?

Statement kui ruum õpetas publikut iseend teisiti kasutama. Nii näiteks ei esinenud järjekordadeski nügimist, trügimist ega mühaklikkust, rääkimata muudest olukordadest. Üksteise isiklikku ruumi suhtuti lugupidavalt ja ka kontserdi esireas oli piisavalt õhku ja ruumi rahulikult seista ning isegi ruumi omas rütmis liikuda. Teistest möödudes vabandati väiksemategi riivamiste puhul. Mitmed külastajad märkisid, et ürituse väärtus seisnes just selles, mis oli olemas, mitte selles, mis oli puudu.

Leidsin end kõikide aladega tutvumas ja märkasin, et puudusid inimgrupid, kellest tunned, et on targem eemale hoida. Esinejatevalik oli kirju ja tasemel. Publik koosnes enamasti göteborglastest ja stokholmlastest, ent tulijaid oli teistestki Rootsi linnadest. Kuigi mõned sissejuhatused olid inglisekeelsed, kõlas kogu repertuaar rootsi keeles ning välismaalasi ei hakanudki väga silma. Enamiku vanus oli 20–40, haritud, kõrgem keskklass, etniliselt kirjum kui Eestis toimuvatel festivalidel.

Ruumiprobleemist edaspidi

Tuleb tunnistada, et allkirjutanul on kaks varasemat sama soopoliitikaga üritusekogemust, mis küll olid tunduvalt väiksemas mastaabis, ent toetavad järeldust, et soolisuse ignoreerimine ei aita kaasa patriarhaadi vaidlustamisele. Käisin viie aasta eest Portugalis feministlikus suvelaagris ning veel aasta varem Saksamaal feministliku enesekaitse koolitusel.

Need kogemused andsid põhjust samadeks järeldusteks, et naiste ruumikasutus muutub, kui mehi ei lasta sisse: kaob õpitud abitus, pihiku pingutamine ja tähelepanu kulgeb võrdselt kõigile ruumis olijatele ja naistele endale, mitte ei kitsene laserkiirena kohalviibivatele meestele, keda emotsionaalselt või söödavaga teenindama kukutaks. Separatistlikul ruumil on, mida meile meie oma kultuuri kohta õpetada.

Võiks küsida, kas siin pole mitte tegu #metoo laines elevusega uudse vormi üle, mis kordudes hakkaks end ära leierdama ja varsti – nagu Onu Heino kobiseks – oleks näitsikutel pill lahti, miks mehed ei taha kampa lüüa? Olgu siis taaskord üle korratud, et probleem pole mitte meessoo olemasolu (eriti arvestades, et ligi pool Statemendi ühisrahastajatest olid mehed!), vaid patriarhaalne sookord, mis toodab vägivalda. Korda on keerukas vaidlustada, kui alternatiive pole kuskil kogeda. Seetõttu on mul väga hea meel, et #metoo ja Statement Festival astuvad julgeid samme soolise vägivalla vastu. Seda on tõesti vaja.

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Vabalt vanaks

Kui ma kunagi välismaal elades Erasmuse tudengitega elukohta jagasin, hakkasime korterikaaslase sünnipäeval vanusest rääkima. Ta sai 23 ja arvas, et…