ajaloo eri

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Milvi Martina Piir kirjutab, et Esimene maailmasõda paiskas segi naiste reaalsuse, kuid veelgi enam ettekujutuse naistest.

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone.

LGBT-liikumise ajalugudele keskendunud kirjutistes rõhutatakse küll lesbiliikumise eesrindlikku rolli, tuues näiteks välja, et esimene seksuaalvähemusorganisatsioon oli 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit, ent ei kõnetata lesbiliikumise kokkupuutepunkte feminismiga.[1] Feminismi arenguid kaardistavates kirjutistes taandub seevastu tagaplaanile lesbiline subjektsus.

Kultuurifeminism (cultural feminism) on katustermin, kuhu alla kuuluvad käsitlused, mille järgi meestel ja naistel on essentsialistlikud ehk põhiolemuslikud erinevused ja naiselikkusel objektiivne sisu ning eriline moraalne väärtus.

Kui hakkasin üheksakümnendate keskpaigas tegema Siberis antropoloogina välitöid, oli mul tunne, et Nõukogude Liit sai otsa eelmisel päeval.

Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust.

Veebruar on LGBT+ ajalookuu. Sel puhul kogusime kokku seitsme eri põlvkonna naise lood sellest, kuidas nad avastasid, et armastavad naisi.

Kui pajatan oma vene kolleegidele doktorantuurist Eestis, ilmub nende näole unistav ilme.

Heidame pilgu artiklitele, mis mullu kõige rohkem lugejaid kogusid.

1. detsembril on ülemaailmne AIDSi vastu võitlemise päev. Milline on HIVi minevik, olevik ja tulevik Eestis? Eestis on umbes 7500 HIViga elavat inimest.