maskuliinsus

Sul ei ole siin midagi öelda. Ära vaata telefoni, kui ma sulle kirjutan!

Natsionalismi ja ksenofoobia suurenenud levikule nüüd ja praegu on hoogu andnud palju nähtusi.

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Mitu Põhja-Ameerika ja Euroopa uuringut toob välja tõsiasja, et mehed ja naised suhtuvad keskkonnaprobleemidesse erinevalt.

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus.

Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana.

Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn räägib sellest, miks mehed, kellel sageli ühiskonnas rohkem võimu on kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol.

Minu lapsed on mulle isana suureks õnnistuseks olnud ning pannud mind maailma teisiti nägema.

Kultuur ja ühiskond pole inimese sõbrad. Need on tema ajutised liitlased sõdimaks tundmatu ja segadusse ajava välismaailmaga. Nüüdses ühiskonnas käib tabude ja müütide lammutamine, mille tõttu on meil enneolematu võimalus arutleda kaua vaidlustamata kehtinud soorollide üle, kirjutab Mikk Pärnits.

Moodsal ajal pole meeste kehal kantavad ehted enam kuigi levinud ja meeste keha ehtimine on üpris piiratud. Meil on mansetinööbid, lipsunõelad, rinnamärgid, ja sõltuvalt põlvkonnast või päritolust, kannavad mõned mehed ka kõrvarõngaid, mõni kannab sõrmust või lausa väikese sõrme sõrmused.