maskuliinsus

Sotsioloog Marion Pajumets käis konverentsil, kus arutleti kliimamuutuste ja mehelikkuse üle. Kas leidub sellist mehelikkust, mis oleks loodushoidlik?

Naftamaskuliinsuse näol on tegemist teadlikult väljendatud paindumatusega, mille eesmärk on taaskehtestada kaduvat võimu.

Ilmselgelt võtsimegi me pungist kaasa erinevad asjad. (Mitte päris eesti) naisena leidsin ma pungist julguse aktsepteerida oma erinevust. Ja julguse mõelda süsteemivastaselt. Tõe huvides, ma tean ka mehi, kes tegid sama. Miks on aga osa tollal nii ideologiseeritud mehed nüüd nii võõravaenulikud ja süsteemi muganduvad?

Sul ei ole siin midagi öelda. Ära vaata telefoni, kui ma sulle kirjutan!

Natsionalismi ja ksenofoobia suurenenud levikule nüüd ja praegu on hoogu andnud palju nähtusi.

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Mitu Põhja-Ameerika ja Euroopa uuringut toob välja tõsiasja, et mehed ja naised suhtuvad keskkonnaprobleemidesse erinevalt.

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus.

Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana.

Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn räägib sellest, miks mehed, kellel sageli ühiskonnas rohkem võimu on kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol.