maskuliinsus

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus.

Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana.

Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn räägib sellest, miks mehed, kellel sageli ühiskonnas rohkem võimu on kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol.

Minu lapsed on mulle isana suureks õnnistuseks olnud ning pannud mind maailma teisiti nägema.

Kultuur ja ühiskond pole inimese sõbrad. Need on tema ajutised liitlased sõdimaks tundmatu ja segadusse ajava välismaailmaga. Nüüdses ühiskonnas käib tabude ja müütide lammutamine, mille tõttu on meil enneolematu võimalus arutleda kaua vaidlustamata kehtinud soorollide üle, kirjutab Mikk Pärnits.

Moodsal ajal pole meeste kehal kantavad ehted enam kuigi levinud ja meeste keha ehtimine on üpris piiratud. Meil on mansetinööbid, lipsunõelad, rinnamärgid, ja sõltuvalt põlvkonnast või päritolust, kannavad mõned mehed ka kõrvarõngaid, mõni kannab sõrmust või lausa väikese sõrme sõrmused.

Enne kultuurüritusele minekut püüan ma alati natuke tausta uurida.

Kui sõjaväeteenistus kunagi mõlema soo üldiseks kohustuseks saab, on ilmselt jõukohane aeg see patriootliku mesijutu ja ehtsa sundimise najal püsiv etendus ära lõpetada ja millegi ratsionaalsemaga asendada.

Kui hakkasin üheksakümnendate keskpaigas tegema Siberis antropoloogina välitöid, oli mul tunne, et Nõukogude Liit sai otsa eelmisel päeval.

Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust.

Patriarhaat rajaneb teatud kitsastele mehelikkusestereotüüpidele, mida ühiskond peab tähtsateks ja väärilisteks.