Boss. Neli õudusülemuse tüüpi

Sanna Kartau, kogenud teenindussektori töötaja ning sotsioloogiaharidusega vabakutseline ajakirjanik, kirjutab ühiskondliku liidrikultuse ajastul oma kogemustest kohutavate ülemustega.

Ühes pisemas innovatiivses konsultatsioonifirmas töötades pidin müügi eesmärgil tegema nimekirja kõikidest Saksamaa tipp saja hulka kuuluvate firmade naissoost juhtidest ja võimaluse korral nende kontaktandmetest. Asusin firmasid ükshaaval guugeldama ja sain kiiresti aru, et isegi säärases arenenud lääneriigis on neid naisi seal ikka minimaalselt. Kui on, töötavad nad üheksal juhul kümnest personaliosakondade juhtidena. Vast oli rumal üllatuda. Või siiski – juba nende ettevõtete juhtkondade tutvustused muutuvad kiirelt väga korduvaks. Need mustad-sinised ülikonnad valgete särkidega, copy-paste konservatiivsed juukselõikused, äsja aetud habemed ja kohevad naeratused ridades üksteise all … Sageli oli juhtkonnas rohkem inimesi nimega Markus kui naisi. 

Klaaslagi, sooline diskrimineerimine, ebavõrdne tööjaotus perekonnas, seksuaalne ahistamine töökohal – bla-bla-bla – Feministeeriumi lugeja on tuttav kõikide nende põhjustega, mis takistavad naistel ja teistel alaesindatud gruppidel neid positsioone hõivamast. Siinkohal kirjutan ma pigem sinikrae kui naise positsioonilt. Töölisklassi õigused on ju oluline osa feministlikust poliitikast. Kuigi alustasin artiklit anekdoodiga endast peenes butiikkonsultatsioonifirmas töötamas, siis saladuskatte all võin öelda, et pärast Eestist lahkumist olen enamasti leiba teeninud siiski teeninduses. Mu vähene keeleoskus ja Ida-Euroopa taust tegi Läänes erialase töö leidmise lihtsalt väga raskeks. 

Mind üllatab ikka ja jälle, kui vähe jagavad inimesed oma kogemusi kohutavate ülemustega, aga kui levinud need on. Selle saladuse põhjuseid kogen ma ise siin kirjutades. Nende lugude jagamine tundub kahe teraga mõõgana (kas mitte igal mõõgal ei ole kaks tera?). Võibolla ei taha potentsiaalsed ülemused mind seda lugedes enam palgata? Või ehk käitun ma ise kunagi ülemusena täpselt samamoodi ning siis kasutavad mu alluvad kirjutatut minu vastu ära, tehes mind lolliks. Äkki ei olegi teistmoodi võimalik?

Enne problemaatiliste ülemuste tüpaažide juurde liikumist teeme kiire meditatsiooni, sobib? Sule silmad ja mõtle korraks, et mis on olnud kõige jubedam bossilugu, mida sa kunagi oled kuulnud. Nüüd võta see lugu ja mõtle, milline oleks inimeste reaktsioon, kui tegu oleks intiimsuhte kontekstis toimunud väärkohtlemisega? Minu enda jaoks on üllatav, et peame valu, ebamugavust, ebakohast kohtlemist ja ära kasutamist sageli töö juurde käivaks. See ei peaks nii olema. Teistmoodi on võimalik.

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Kahenäoline ülemus Janus

Esimene lahtipakkimist vääriv ülemusetüpaaž on Janus. 

Janusel on kaks nägu – üks on see, mida ta näitab sinule ning teine on see, mida ta näitab kliendile, enda ülemustele, investoritele või kasvõi sinu vanematele, kui nad su töökohast läbi astuvad. Vahel pöörab ta teise näo või emotsionaalse lehekülje nii kiiresti, et võid hakata end hulluks pidama. See ei ole ju võimalik, et need kaks reaalsust eksisteerivad ühe inimese sees nii kiiresti vahetatavana?

Mõned aastad tagasi haigestusin gastriiti. Mu arst ei saanud pikalt aru, mis toimub ja soovitas mulle dieete, teesid (Saksamaa arstide klassika) ja ühel hetkel ka tegelikke ravimeid. Kõhuvalu aga ei läinud ära, ma ei söönud ega saanud magada ja inimvarestusin kiiresti. Tol hetkel töötasin pisemas catering’i-firmas, mu ülemuseks rõõmsameelne, kuid hektilise suhtlusstiiliga ameeriklanna Lucy (nimi muudetud). Kui andsin talle märku, et pean haiguslehele jääma ja ei saa tulla intensiivseid kümnetunniseid vahetusi tegema, pani ta mulle alguses ette, et võiksin siiski kasvõi mõneks tunniks kohale tulla. Vastasin eitavalt ja ütlesin, et pean nädala lõpuni taastuma. 

Nädala lõpus sain järgmise graafiku kätte, olin seal toredasti sees ja olin valmis tööle tagasi minema, kasvõi selleks, et proovida, kas käsi saab peterselli hakkimise ja nõude pesemisega veel hakkama. Jõuan tööle. Lucy tervitab mind kerge üllatusega, kuigi olin graafikus kirjas. Hüva, vast esmaspäevane segadus. Ta annab mulle ülesannete nimekirja kätte ning liigub siis ülakorrusele, et paberimajandusega tegeleda. Kui ta lahkub, asun ma samm-sammult kööki avama – panen ära kuivanud nõud, asun coleslaw jaoks kapsast lõikuma ja teen valmis küüslauguaioli. Võtan välja telefoni, et muusika mängima panna ja näen, et olen tegelikult hommikul Lucylt meili saanud: “Notice”. Nimelt oli ta mulle varahommikul kirjutanud, et kuna ma viimastel päevadel nii ebakommunikatiivne olin, ei jää tal mitte midagi muud üle, kui mind graafikust välja võtta ja töökohustustest vabastada. 

Kus oli see “Notice” siis, kui me hommikul rõõmsalt tööülesandeid jagasime? Kuidas on võimalik, et ta ei maininud mulle, et oli mu tegelikult lahti lasknud, kui ma teda kell 8 ukse peal kallistasin? Oli see siis tema USA-töökultuuri jäänuk või mingi stressi-ilming? Järgmisel päeval nimetas ta mind jälle hüüdnimega Citrine, too positiivsusest kiirgav kollane kalliskivi, ja püüdis meie suhet hektilise positiivsusega taas üles ehitada, aga iga kord tõusis mu kõhtu klomp nimega Notice ja ära see ei läinud.

Taevakõrguste ülemus Uranos

Uranos, taevakõrguste ülemus, on Suur Visionäär, kunstiline või innovaatiline geenius, kelle loomejõudu ei tohiks takistada mitte miski. Jah, ta karjub su peale, aga sa tulid lihtsalt valel hetkel sisse. Jah, ta mängureeglid muutuvad pidevalt, aga miks sa ta meelt ei loe? Jah, ta vahendid tulemusteni jõudmiseks on kaheldavad, aga eesmärk pühendabki abinõu. Siia alla mahuvad erinevad ülemused, kelle singulaarne fookus laseb puruneda kõigel, mis teele ette jääb. Ainus erand sellele singulaarsele fookusele on tema enda kokkukukkumised: nendele on alati õigustused, või pigem – kuna geeniust on nii palju ümber –, siis vabandada tundub Uranosele lihtsalt ebaloogiline.

Sellist karismaatilist, sageli suurepärast suhtlejat, kuid lõppkokkuvõttes ikkagi ärakannatamatut ülemusetüüpi mainis mulle mitu inimest, kellega sellest teemast rääkisin. Olgu tegu siis loovagentuuride juhtidega, peakokkadega, start-up’i ülemustega või isegi kindralitega – karisma mõju kaob peale mõnda kuud ära ning seetõttu ongi sellise ülemuse all kaadri voolavus tihti lakkamatu. Huvitavaks erandiks siinkohal ongi loovtööstused, milles peetakse piina ja eneseohverdust sageli protsessi osaks, hoides töötajad taevakõrguste ülemuse orbiidil kaua. 

Minu eredaim kokkupuude Uranosega oli ühe tõsielusarja võtetel. Teatud piirideta läbimõtlematut grandioossust leidus sealsamas küllaga, aga vast kristalliseerib selle suhtumise kõige paremini järgmine seik. Mõned kuud peale sarja peaseikluse lõppu tuli ta kaameraga Berliini, et filmida kerge sissevaade mu elule peale sarja lõppu. Kutsusin ta endaga kaasa luule avatud mikrofonile, mida mu sõbrad ühes pisemas baarikeldris pidasid. Tegu on sooja, südamega tehtud kogukonnaüritusega, kus enamik inimesi üksteist tunnevad. 20 minutit peale ürituse ametlikku algust algas see ka tegelikult, aga Uranosest ei olnud kippu ega kõppu. Kas ta ei tahtnud mitte mind esinemas filmida? Palusin õhtujuhil mind veidi hiljem lavale kutsuda. 

Uranos saabus alles mitukümmend minutit hiljem – purjus. Vali. Tema kohmakad, enesekesksed sammud kajasid läbi terve keldri, pannes mind häbist punastama. Mina olin teda ju sinna kutsunud. Ta istus minu juurde, suust voolamas nii palju juttu, et pidin talle mitu korda märku andma, et ta vaiksemalt oleks. Kas ta siis ei näinud, et keegi oli parajasti laval oma südant välja valamas? Pea läksin ette ka mina. See esinemine oli farss iga teise pealtvaataja jaoks peale Uranose, sest tema kohalolu püüdis minu valjust häälest palju enam tähelepanu – lihtsalt sellega, kui ebaviisakas see oli. Hingasin korraks kergendunult, kui mu tekst läbi sai ja Uranos inimesi plaksutamas filmis. Pea algaski paus ja läksime Uranosega üles. Ühel hetkel kuulen teda ohkamas, vandumas ja siis ütlemas: “Kuule, tee oma esinemine veel korra äkki. Ma ei saanud seda heli ikka paika …” Ei, kindlasti mitte. 

Endale osalemise eest lubatud kompensatsiooni võisin loomulikult ka ära unustada. Korrake minu järgi: ma palun iga endale antud lubadust paberkandjal. Ma palun iga endale antud lubadust paberkandjal.

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Jääst peajumal Zeus

Zeus on haavamatu, enesekindel, kaunilt riides, laitmatu naeratuse ja meeldivate maneeridega täiuslik inimene. Ta töötab metsikult, on igaks olukorraks valmis, tahab alati seda, mida tahab firma. Ta ei lase endale ligi ühegi vea võimalustki ja ei tolereeri neid ka teistes. Eriti oma alluvates. Zeus on viisakas, sõbralik isegi, aga professionaalsusest ei kaldu asi kunagi kõrvale. Tabad end temaga koos hinge kinni ja kõhtu sees hoidmas. Tema juuresolekul on pidevalt mingi ängivärelus õhus, sest inimlikkusele Zeusil ruumi ei ole. Kapitalism armastab teda.

Ülemuseelu on pingeline, sellest saan ma aru. Kõik ootavad sinult palju ja tundub loogiline, et ootustele vastamiseks pead sa püüdma olla parim versioon iseendast. Aga inimene ei tule üheski olukorras toime täielikult ilma vigadeta, ehkki Zeus nende olemasolu meeleheitlikult peita ja varjata püüab. Just see teebki selle liidritüübi nii ebameeldivaks – soov teeselda, et nii temaga, tema tööga kui ka tema elu iga aspektiga on kõik täielikus suurepärases korras. Mul on silmad, ma näen ju, et sa oled stressis või väsinud. Ja näen ka seda, kui sügavat enesekindluse puudumist see teesklus reedab ja mul on kahju seda pealt vaadata. Siinkohal on mu enda vaimsed patoloogiad mängus, aga mu reaktsioon sellisele ülemusetüübile on kompulsiivne soojus ja tugi. “Jah, sa oledki täpselt nii tugev, ilus ja võimas, kui sa mulle näitad. Hea töö, Zeus!” Iga päeva tööl Zeusiga suheldes muutuvad need alateadlike valede kihid peadpööritavateks. 

Kõige ohtlikum asi, mida Zeusiga teha, on viidata mõnele tema tehtud veale. Potentsiaalseid tagajärgi on kolm: ta ütleb, et see ei olnud viga, et see pidigi nii olema. Võib-olla veeretab ta süü hoopis kellelegi teisele – hoopis tema oleks pidanud teisiti käituma! Kolmas võimalus on tüdinud häälega lausutud passiiv-agressiivne vabandus. Kui väiklane saad sa olla?

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Kõikjal ja mitte kusagil asuv Hypnos

Järjekordses salatidelis töötades sain ma oma silmaga näha albiino-salamandrit. Ei, ma mõtlen siiski igasugust vastutust ignoreerivat ülemust. Hypnos on ülemusetüüp, kes on saanud nime unejumala järgi. Ta on rahulik, omaette hoidev, konflikti iga hinna eest vältiv ja oma vastutusalasse tšillilt suhtuv boss. Nii tšillilt, et tema alluvad on sunnitud kõik tema eest ette-taha ära tegema. 

Hypnos muresid ega probleeme ei näe või kui isegi näeb, siis usub, et need leiavad iseenesest lahenduse. Teatud määral on tal õigus – ühel hetkel peavadki teised lihtsalt probleemi enda kanda võtma, aga tulemus on see, et kõik, kes musta töö ära pidid tegema, tunnevad nüüd Hypnose vastu teatud alateadlikku viha. Olgu tegu pingetega tiimis või lambipirniga, mis vajab vahetamist, Hypnost see ei puuduta. Ta on juht – ja juhid delegeerivad. Ja ka delegeerimist võib delegeerida, oma rolli sisu lihtsalt ignoreerides. Ka vaikuses on sõnum, kas pole?

Ma sain oma deli-Hypnosest teatud määral aru. Mitte kedagi ei koti salatid piisavalt, et endast maksimum anda. Siiski, kui ta mitmendat korda tagaruumi läks just siis, kui meil ees metsik tamp oli, viskas mul üle. Arutasin asja kolleegidega, kes olid temaga kauem töötanud. Nad rääkisid mulle, et varem oli ta uimasus isegi hullem, aga kui nad temaga ühel hetkel pikema vestluse maha olid pidanud, hakkas ta vähemalt ühe korra nädalas prügi välja viima. 

Hypnose äratuskell on kõrgemate ülemuste saabumine. Küll on vaja siis kõik jonksu saada, ning temast õhkuvat närvilisust on võimatu taluda. Samas pakub omaette naudingut näha, kui vähe ta asjadest teab, kui ta noil harvadel hetkeil kasulik püüab tunduda. “Kus prügikotid on?” Njämma. 

Juhtimise kriitika kui mehelikkuse kriitika

Siinkirjutatust läbikumav hinnanguline ja pilav toon on minu meelest adekvaatne reaktsioon tööle kui sundusele. Need tüübid on sügavalt seotud toksilise maskuliinsuse eri vormidega ja on selge, et paljud naised kogevad patriarhaadi valu eriti tugevalt just töökohal. Vast on need inimesed, keda kirjeldasin, samamoodi justkui vangis: nende tarbimisharjumused ja finantskohustused hoiavad nad oma töökohal kinni, aga positsiooni omapärast tulenevalt ei ole neil võimalust seda oma töötajatega arutada. Juhi teeb juhiks see võim, mis tema kätte antakse. Samasugune võim on meil inimeste üle, kes meid armastavad ja kes meie armastust vajavad. 

Kirjeldatud neli ebajumalat manifesteeruvad päris inimestes mingite hübriidvormidena ja enamasti palju malbemalt. See ei vabasta neid aga vastutusest. Meie ühiskondliku juhikultuse varjukülg on see, et neid on jube keeruline kritiseerida just nendel samadel põhjustel, mida teksti alguses mainisin. Ehkki mu eesmärk ei ole oma arengutee alguses olevaid juhte tühistada, tahaksin ma suurendada nende taju enda vastutusest kultuuri ja normide loojatena kollektiivides. Milline võiks olla juhtimiskriitika väljund, eriti feministlikust vaatevinklist?