maskuliinsus

Minu lapsed on mulle isana suureks õnnistuseks olnud ning pannud mind maailma teisiti nägema.

Kultuur ja ühiskond pole inimese sõbrad. Need on tema ajutised liitlased sõdimaks tundmatu ja segadusse ajava välismaailmaga. Nüüdses ühiskonnas käib tabude ja müütide lammutamine, mille tõttu on meil enneolematu võimalus arutleda kaua vaidlustamata kehtinud soorollide üle, kirjutab Mikk Pärnits.

Moodsal ajal pole meeste kehal kantavad ehted enam kuigi levinud ja meeste keha ehtimine on üpris piiratud. Meil on mansetinööbid, lipsunõelad, rinnamärgid, ja sõltuvalt põlvkonnast või päritolust, kannavad mõned mehed ka kõrvarõngaid, mõni kannab sõrmust või lausa väikese sõrme sõrmused.

Enne kultuurüritusele minekut püüan ma alati natuke tausta uurida.

Kui sõjaväeteenistus kunagi mõlema soo üldiseks kohustuseks saab, on ilmselt jõukohane aeg see patriootliku mesijutu ja ehtsa sundimise najal püsiv etendus ära lõpetada ja millegi ratsionaalsemaga asendada.

Kui hakkasin üheksakümnendate keskpaigas tegema Siberis antropoloogina välitöid, oli mul tunne, et Nõukogude Liit sai otsa eelmisel päeval.

Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust.

Patriarhaat rajaneb teatud kitsastele mehelikkusestereotüüpidele, mida ühiskond peab tähtsateks ja väärilisteks.

"Teeme ringi "kes ütles"?

Kogu see asi Kraapsuga algas nädal pärast seda, kui ma olin Marikaga kõik tuksi keeranud. Olin kogu selle nädala üksinda mornitsenud, muudkui ringi kõndinud, ohjeldamatult suitsetanud, aga joomist vältisin meelega, kangelaslikult, visalt. Ma isegi ei tea, võib-olla kartsin, et hakkan märatsema.

Sellest annavad tunnistust legendaarse Gunnar Grapsi surm üksinduses ja vaesuses, Alo Matiiseni nn keeruline lugu, Jaak Joala absoluutne eraldumine, Tõnis Mäe religioossed eneseotsingud Rootsis jne.

Viimasel ajal kirjutatakse palju selliseid apologeetilisi tekste, milles küsitakse, kas meestele omane agressiivsus pole mitte bioloogiline – või vähemalt osaliselt bioloogiline – probleem.