Täname naist

8. märtsil räägime palju kuulsatest naistest ja naiste õigustest. Kuid mina tahaksin rääkida nendest Eesti naistest, kes on mind üllatanud, vaimustanud ja toetanud. Igal naisel leidub mõni selline – omapärane sõbranna, kolleeg või lihtsalt eeskuju. Keegi, kes on teinekord endalegi märkamatult tublisti su elu muutnud. Paremuse poole. Kes on nii mõndagi õpetanud, olnud kõrval rasketel hetkedel, tulnud appi.

Mõnikord tahaks teha Facebookis lausa midagi flashmobi sarnast. Mitte ainult selleks, et pajatada kõigile mõnest naisest, kes on mänginud elus tähtsat rolli. Vaid ka selleks, et jutustada neile neist endist. Sest naistele sageli tundub, et nad on kõige tavalisemad. Mitte millegi poolest märkimisväärsed. „Nagu kõik“. Pärast aga juhuslikult selgub, et üks neist õpetab juba kolmandat aastat pagulaslastele keelt. Vabatahtlikkuse printsiibil. Teine jällegi kirjutab suurepäraseid luuletusi või joonistab pilte, pidades seda lihtsakoeliseks harrastuseks. Kolmas aga teeb oma pealtnäha igavat, rutiinset tööd nii, et tekib tahtmine kõik sinnapaika jätta ja pakkuda end talle assistendiks.

Mul on vedanud – imelisi naisi on olnud (ja on siiani) minu eesti elus palju. Minu Eesti sai üleüldse alguse naistest.

Ülikooli trepile astudes nägi Kristel prügikasti juures konisid. Pomisedes midagi laitvat, otsis ta kotist kilekoti, tõmbas selle endale kätte, korjas konid kokku ja viskas need prügikasti. Kilekoti viskas takkajärele. Seejärel jätkas Kristel vestlust. See oli tema, kes õpetas mind kenasti lauda katma ja kes tõi konverentsi banketile oma parimad isiklikud taldrikud. Minu jaoks kehastab Kristel eestlaste armastust pisiasjade vastu, mis teevad elu paremaks.

Maria tähistab minu jaoks teist omadust: korrektsust dokumentidega ümberkäimisel ja oskust neid lugeda. Seda kohtab väga harva. Ta ei lähe endast välja, kui saadan talle küsimuse: „Vaat siin ei saa ma aru, mida mult nõutakse.“ Hea tahtmise korral suudan viia igaühe hädakisani: „Mis siis nüüd jälle?“ See pole nali. Politseitöötaja, kellele viisin ükskord dokumendid elamisloa pikendamiseks, ütles mulle: „Muljetavaldav töö!“ Aga dokumentide laitmatuks vormistamiseks jõudsin ma kõigilt, kellel asjaga vähegi pistmist, iga nüansi kohta kolmkümmend korda küsida.

Kunagi Mariaga kokku saades nägin esimest korda elus ÕISi. Mulle, kes ma olin hiljuti lõpetanud ülikooli, kus tehakse siiani kõike paberil, tundus see süsteem sama segane kui džungel, kuid nagu tavaliselt, polnud aeglaseks orienteerumiseks aega. Maria ohkas, pööras ekraani minu poole ja hakkas näitama, kust mida otsida ja kuhu panna linnukesed. Pärast tulid veel individuaalsed kavad, atesteerimised ja palju muud… Ning kuskil kõrval oli Maria koos oma kannatusega.

Maria ulatab mulle abikäe, kui upun eesti keelde. Seda teen ma regulaarselt. Keegi ei tea temast paremini, kuidas teha ühest segasest venekeelsest konstruktsioonist (eelistatavalt) mitte nii segane eestikeelne.

Muide, eesti keelest rääkides olen lausa kohustatud meeles pidama Annet ja Mallet. Anne tähendab seda, kui ühiselamus saab õhtuseks meelelahutuseks kaardimäng eesti sõnadega: sõna kolm vormi ja tõlge. Ning tekstid, palju tekste. Mitte sellepärast, et õpetaja on karm, vaid sellepärast, et… nii on vaja. Sulle endale. Ja polnud midagi hullemat, kui tegemata tööga pettumust valmistada. Mitte aru saada ju võib, mitte tahta aru saada aga ei.

Malle jällegi tähendab seda, kui räägid, et sõitsid Tartusse armastusest selle linna vastu, ja sind mõistetakse. Saadakse aru, et armastus linna vastu pole sugugi ebaolulisem kui „suure teadlase koolkond“, „silmapaistvad õppejõud“ ja muu säärane. Võib-olla on isegi olulisem. Sest teadusest võib eemalduda, huvid võivad muutuda, kuid armastus… See jääb.

Malle ja Anne – ka see on armastus. Õpetamise vastu, keele, eri rahvustest ja erineva iseloomuga üliõpilaste vastu. Ja nüüd, kui mul on endal välistudengid, mõtlen tihti: „Kuidas teeksid seda Anne ja Malle? Mida nad tegid, kui mina nende juures õppisin? Mida saaksin teha samamoodi?“

Ühiselamust ülikooli poole teele asudes möödusin mõistagi Monikast. Monika – see on legend, mida „ennemuistsed“ Narva maantee ühiselamu asukad ilmselt hästi mäletavad. Sest Monika mäletas kõiki ja kõike. Nime, millises toas elad, kus õpid, mis keelt räägid. Sellise mäluga nägude peale võiks luurajaks minna! Mina, kes ma ajan siiani kateedris kolleege segamini, võin selle üle vaid imestada.

Monika oskas ühiselamu koduks muuta – temalt võis paluda vaheajaks tuppa jäetud lillede kastmist ja ta tegi seda kohusetundlikult. Ta pakkus jõulude ajal piparkooke ja küsis, mis mulle Tartu juures meeldib. Tema juurde võis joosta mis tahes probleemiga, mis puudutas ühiselamut, ja ta lahendas selle vastutulelikult, isegi kui see ei kuulunud tema kohustuste hulka. Nüüdseks ei ela ma ühiselamus ja ka tema ei tööta seal enam… Aga alati naeratan, kui see elu meelde tuleb. Lill kusjuures on endiselt elus ja minust pikem.

Oma Tartu-elu viimasel aastal sattusin üsna juhuslikult Katri Raigi raamatuesitlusele. Tahtsin lugeda raamatut ennast, kuid raamatukogus oli selle taga järjekord. Kui raamatu lõpuks kätte sain, mõtlesin istuda sellega pool tunnikest korporatsiooni aias… Poolest tunnist sai aga poolteist ja hiljem raamatukogus veel poolteist. Minna koju ilma lõpuni lugemata tundus võimatu. Sest see polnud raamat Narvast. See oli raamat minust. Mitte sellisest, nagu ma olen, vaid sellisest, milline ma tahaksin olla. Iroonilisest, sellisest, kes ei karda rääkida tõtt, teha imelikke asju, alustada hullumeelseid projekte… Ja sellisest, kes tunnistab oma nõrkusi. Minagi kartsin (ja kardan siiani) helistada, kui oli teada, et pean rääkima eesti keeles. Ka mina tahtsin tihti vastata: „Teda pole. Millal tuleb, ei tea.“ Aga kooliepisood rüütlikujukeste väljalõikamisega on praeguse minu jaoks karm elutõde.

Mulle üldse tundub, et see oleks justkui pooleldi kunstiline, pooleldi publitsistlik raamat – võib-olla parim „suurteos“, mille on kirjutanud üks Eesti naine viimastel aastatel. Nii selle poolest, kuidas see on kirjutatud, kui ka selle poolest, millest see räägib. Venelastest ja eestlastest võib kirjutada ahastusega, sarkasmiga, hukkamõistva (või õigustava) paatosega. Aga ka osavõtlikkusega. Kõigi suhtes. Kõik kangelased pole head, kõik ei ärata sümpaatiat, kuid mulje maailmast Katri pilgu läbi on üks: see pole veel üldse mäda. Me alles võitleme. Veel on lootust. Kui tunnen end halvasti ja tekib tahtmine uudiste eest kuhugi saarepealsesse majakesse põgeneda, vaat siis loen Katrit.

„Minu“ Eestis on veel palju hämmastavaid naisi, kes töötavad raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides. Kõiki, kellega mu teed on ristunud, ei tea ma isegi nimepidi, kuid mäletan siiski paljusid. Meenub üks ajalooarhiivi töötaja, kes naeratas alati kõigile, kes tulid lugemissaali, justkui oleks sul tiitel „aasta lemmikuurija“. Mäletan ka rahvusraamatukogu raamatukoguhoidjat, kes helistas teise raamatukokku, et täpsustada, kas neil on olemas mulle vajalik ajaleheköitmik ja kas seda on võimalik tellida. Miks helistas? Sest tunnistasin talle, et mul on raske inimestega telefoni teel suhelda.

Aijat jällegi, kes aitas saamatut stipendiaati ühes teises raamatukogus, ei armasta ma mitte ainult tema ennastohverdava töö ja kõiges avalduva loomingulise alge pärast (millest osa on ilmselt vanematelt päritud), vaid ka teaduslikele huvidele truuks jäämise pärast. Kui näen tema produktiivsust ja töö taset, hakkab mul natuke piinlik oma laiskuse pärast. Ja vahel ka mitte natuke. Mulle tundub, et armastus filoloogia, kirjanduse ja raamatute vastu on aktiivne armastus, vähemalt nii mulle paistab. Kui sinus on nii palju armastust tekstide, nende autorite ja tõlkijate vastu, siis see ongi kutsumus. Kuid Aijal on veel omadus, mida pole kõigil, isegi teenekatel filoloogidel. See on oskus väljuda auditooriumi piiridest. Oskus näidata oma tegemisi mitte ainult professionaalidele, vaid ka neile, keda see lihtsalt huvitab. Või võiks huvitada.

Kuid teisel pool, kus ei paikne mitte filoloogid, teadlased, vaid autorid, seisab Eestis minu jaoks Triin. Sellisena, nagu on tema, näen mina vabadust. Vabadust jääda iseendaks. Vabadust näha välja teistsugune kui enamik, vabadust olla avatud ja särav. Triin – see on energia ja heasoovlik tähelepanu maailma suhtes. Forever young kirjeldab just teda. Loodan, et noorust kui elulaadi (olenemata passis olevast vanusest) jääb ta kehastama kauaks.

Luuletajatesse ja kirjanikesse suhtun ma üldiselt ettevaatusega – filoloogina kirjandusringkondades veedetud aastad on mulle õpetanud, et literaadid pole mitte kõrgelennulised linnukesed, vaid täiesti maised inimesed, kes kisuvad sageli meisterlikult riidu oma ametivendadega kõige suvalisematel, tühisematel põhjustel. Triinu aga ei suuda ma ette kujutada nende hulgas, kes näägutavad Facebookis kirjanduskonkursi žürii „vale“ otsuse kallal või on solvunud kellegi edukama või tunnustatuma peale. Isegi kui ta ei seo oma elu kirjandusega, tuleb see ükskord ikka. Minu jaoks on Triin praegu lahutamatult seotud loominguga.

Antoniat, kellega oleme tuttavad juba ajast, mil olin perenaiseks väiksele lillele aknalaual, mitte praegusele põõsamürakale, on veel üks näide vabadusest. Õigemini näide võimalusest teatada ühiskonnale: „Aga mina elan nii.“ Minu, nagu ka paljude teiste jaoks, on see väga keeruline – meie ühiskonnale meeldib harjumuspärane. Vaja on suurt hingejõudu, et näidata: aga mina ei ela mitte noormehe, vaid tütarlapsega, elan teistsugust nahavärvi inimesega, palju vanema või nooremaga või lihtsalt näen välja teistsugune, kui olete harjunud, ei räägi seda keelt, ei ole seda usku, ei tule sellest riigist. Pole vähe neid asju, mis toovad kaasa umbusklikke pilke ja tagarääkimist.

Antonia õpetas mind mõistma, et teistsugusus pole puudus, mis tuleks kõrvaldada. See on kõigest omadus. Samasugune nagu silmade värv. Ja kui inimene (olgu või väga lähedane) sind häbeneb ja varjab, püüab sind veenda, et kui sa seda või teist muudad, saab sinust „õige“, siis pole ta kahjuks lähedane. Sinule lähedane. Mitte tingimata halb. Lähedus on lihtsalt häbi puudumine. Eriti mingite abstraktsete „teiste“ ees.

Naistest, tänu kellele sai Eesti mulle lähedaseks ja koduseks, võiksin jutustada lõputult. Nende hulka kuuluvad ka need, kellega olen samas korporatsioonis – need, kes tulid appi, lohutasid, rõõmustasid või lihtsalt vestlesid, kui mul oli vaja kellegagi rääkida.

Ja need, tänu kellele mul on võimalus siin kirjutada. Tänu kellele hakkasin üldse midagi kirjutama pärast pikka vaikimist.

Nagu ka need, keda ma isegi ei tunne, kuid kelle projektid mind igapäevaselt rõõmustavad – huvitavad Facebooki grupid, näitused, artiklid, raamatud ja muusika. Tänu neile saan ma muuta oma väikese maailma paremaks – täita oma maailma sellega, mida tahan lugeda, näha ja kuulda. Uut teada saada. Õppida.

Aitäh selle eest, mida te teete! Selle eest, millised te olete – targad, andekad, säravad, vabad ja erinevad. Häid pühi!