Taskufeministi rubriik. Kas selleks, et austada, on vaja mõista?

Me kõik kanname endas eelarvamusi ja erapoolikust, mis mõjutavad meie arusaamu ja suhtumist teistesse inimestesse. Taskufeminist Greta Roosaar selgitab, et täielik üksteisemõistmine on ebarealistlik, kuid austav suhtumine ei nõua tingimata mõistmist.

Üks tõrge, millega ma vestlustes ja gruppe koolitades ikka ja jälle silmitsi satun, on arusaamatus, mis piirab mõistmist. Nimelt väidavad inimesed sageli, et nad ei saa aru kellegi soost, religioonist või seksuaalsusest ja ei suuda seepärast ka nendesse inimestesse austusega suhtuda. Tahan alati vastu küsida, et mis sind ikkagi takistab? Kas väärika ja inimliku kohtlemise ära teenimisel on kindlad eeltingimused? Kas inimesed väärivad austavat suhtumist ka siis, kui me neid ei mõista?

Inimmõtlemist ja -suhtlemist uurivad teadlased on konsensuslikult ühel meelel, et inimene (sh tema maailmanägemine) on kallutatud. Pole olemas inimest, kel poleks ühtegi eelarvamust, kes ei tegutseks vähemalt mõne stereotüübi või eksliku eelduse pinnalt. Inimest vormivad kogemused, ümbritsevad inimesed ja elukeskkond, see on loogiline ja paratamatu osa inimeseks olemisest.

 Inimkogemused on nii erinevad, et kõikide inimeste täielik üksteisemõistmine on ebarealistlik utoopia.

Kognitiivpsühholoogidele toetudes võin öelda, et inimmõtlemisele on iseloomulik erapoolikus. See avaldub mitmesugusel viisil, näiteks kinnituskalduvuse (confirmation bias) näol, mille kohaselt inimene otsib, märkab ja meenutab infot, mis tema olemasolevate tõekspidamistega kokku läheb; või kallutatuse näol näha iseend vähem kallutatuna kui teised (bias blind spot). Erapoolikuse avaldumisvorme on uhke pikk nimekiri, mille täielikuks avamiseks ei piisa mitmesajaleheküljelisest raamatustki. Kokkuvõte on aga väga lihtne – inimkogemused on nii erinevad, et kõikide inimeste täielik üksteisemõistmine on ebarealistlik utoopia. Tahe end ümbritsevast aru saada on inimlik, aga kui me ei suuda teisi inimesi ilma selle eeltingimuseta austada, siis oleme oma aktsepteerimisvõime ümber üsna ahtad piirid ehitanud.

Feministidena soovime luua maailma, kus hierarhiad mureneksid ja kõigil inimestel oleks iseenesestmõistetav autonoomia otsustada oma keha, isiksuse ja armastuse üle. Sellise ideaali poole liikumine eeldab, et ma ei pea mõistma teise usku, et seda respekteerida. Ma ei pea ka aru saame kellegi seksuaalsest sättumusest, et ta oleks võrdselt koheldud. Ma ei pea mõistma, miks kellelgi on null või kümme last. Ma ei pea ka mõistma transsoolisuse kõiki aspekte, et transinimest respekteerida. Ma ei pea ise tahtma taimetoitlane olla, et kellegi teise valikuid respekteerida (Ma isegi ei pea ütlema, et “ma küll lihast loobuda ei suudaks!”).

Eri inimgruppide teemadel võõraste ja tuttavatega vesteldes kipub kõige sagedamini esile kerkima kolm ekslikku arusaama, mis austava suhtumise idee inimestele raskesti seeditavaks teevad. Peatun neil järgemööda.

Gruppide homogeensus

Esiteks ülehindavad inimesed eri ühiskonnagruppide homogeensust. See peegeldub mõtteavaldustest nagu “kõik naised ju tegelikult tahavad emaks saada”, “feministid on nii agressiivsed” või “veganid suruvad oma valikuid teistele peale”. Ma ei hakka siinkohal tegelema nende konkreetsete näidete taga olevate stereotüüpidega, vaid tahan rõhutada, et kuigivõrd mõistlik pole teha suuri inimgruppe hõlmavaid üldistusi, mis esitavad gruppe ühtmoodi mõtlevate ja käituvatena – isegi, kui tunnetad, et sinule see täpselt nii paistabki. Tegu võib olla kinnituskalduvusega või lihtsalt ühe reaalsusega miljarditest võimalikest. Kellegi teise kogemus võib olla teistsugune. (Lahtiütlus – ma ei räägi siinkohal muidugi teaduspõhistele meetoditele toetuvast üldistamisest, mis on kahtlemata vajalik, vaid isikliku elukogemuse põhjal lahterduste tegemisest.)

Nullmäng

Teine oluline mõttemuster, mis takistab inimesi austavalt suhtumast neisse, keda nad ei mõista, kuulub kognitiivpsühholoogia valdkonda. Mina tõlgin seda nähtust nullmängu-kallutatuseks (inglise keeles zero-sum bias). Lihtsalt öelduna võiks seda kirjeldada kui arusaama, et mõni olukord (näiteks võrdne kohtlemine, erinevuste aktsepteerimine vms) on nullsummamäng ehk kui kellelgi võrdses kohtlemises on puudujääke, siis saab olukorda parandada ainult teistelt midagi ära võttes. Nullmängu-kallutatus on iseloomulik näiteks soolise võrdsuse teemas, kus kipub esile kerkima arusaam, justkui tähendaks naiste õiguste edendamine meeste õiguste vähendamist.

Nullmängu idee ei vasta paljudeski reaalsetes olukordades tõele. Võtame näiteks lastevabaduse ja paljulapseliste perede teema. Olen korduvalt kohtunud väitega, justkui oleks lastevabade inimeste pigem negatiivne kuvand (konservatiivses) ajakirjandusdiskursuses (kirjeldused nagu “isekas”, “ei mõtle tulevikule” vms) automaatselt paljulapseliste süü, kes lastevabade “arvelt” saavad ühiskondlikku heakskiitu kogeda. Jätame siin arutelus kõrvale selle, et kirjeldatud seisukoha esitajal on jäänud tähelepanuta, et ka paljulapseliste inimeste kohta on käibel ühiskondlikud stereotüübid, mis on paremal juhul ebakorrektsed, halvemal juhul kahjustavad.

Nullmängu-kallutatus on iseloomulik soolise võrdsuse teemas, kus kipub esile kerkima arusaam, justkui tähendaks naiste õiguste edendamine meeste õiguste vähendamist.

Nullmängu kallutatuse juurde kuulub eeldus, et need kaks gruppi on vastandpositsioonis ja konkureerivad tõe nimel. Õiglasem kohtlemine aga ei eelda, et kelleltki midagi ära peaks võtma – me saame respekteerida ka diametraalselt erinevaid eluvalikuid. Austav suhtumine ei ole pirukas, et kui ühele anti, siis teine enam ei saa. Isegi siis, kui mingi segment ühiskonnast tekitabki laste arvu järgi mingeid “paremate inimeste” hierarhiaid, siis feministlik eesmärk ei peaks olema selle hierarhia ümberpööramine, vaid selle lammutamine. Me saame suhtuda lastevabadesse inimestesse austusega ja samas ka austada kümne lapsega peresid. Need kaks ei välista teineteist.

Õiglasem kohtlemine aga ei eelda, et kelleltki midagi ära peaks võtma – me saame respekteerida ka diametraalselt erinevaid eluvalikuid. Austav suhtumine ei ole pirukas, et kui ühele anti, siis teine enam ei saa. Joonistas: Jarõna Ilo

Sama stardijoon

Kolmas tüüpiline vastuargument eeldab, et kõik inimgrupid alustavad justkui samalt stardijoonelt. See eeldus, mis avaldub arvamusavaldustes nagu “Aga miks heteroparaadi pole?” või “Mina saan ju hakkama, kuidas nemad siis ei saa”, lähtub arusaamast, et kõikide inimeste vajadused ja soovid on identsed. Stardijoone-eelduse puhul on olulisim märksõna võimusuhted, mis määravad ära, milline on “normaalsus” ja millised inimesed on marginaliseeritud. Kuna normatiivsetele eeldustele vastavate inimeste stardipositsioon on võrreldes marginaliseeritud inimeste ühiskondliku positsiooniga erinev, siis vajavadki viimased grupid erinevat lähenemist.

Stardijoone-eelduse märksõna on võimusuhted, mis määravad ära, milline on “normaalsus”.

LGBT+ marsile lisaks pole heteroparaadi pole vaja, sest mitte üheski maailma riigis ei ole heteroseksuaalsus või paiksoolisus seadusevastane. Paiksoolised heteroseksuaalsed inimesed ei pea enamasti kartma, et nad oma paiksoolisuse või heteroseksuaalsuse tõttu tööst, sõpradest või perest ilma jäävad. Paiksoolised heteroseksuaalsed inimesed ei pea esindatust meedias ja võimupositsioonidel tikutulega taga otsima, sest see on iseenesestmõistetav. See iseenesestmõistetavus asetab domineeriva grupi olukorda, kus neil võib olla aga keeruline mõista teiste vajadusi, võimalusi ja valikuid.

Millegipärast on stardipositsiooni erinevus väga loogiline paljudes juba toimivates sotsiaalsetes süsteemides, näiteks sotsiaaltoetuste puhul. Selleks, et ühiskond tervikuna paremuse poole liiguks, ei ole vaja maksta kõigile sotsiaaltoetusi, vaid nendele, kes seda vajavad. Selleks, et kogu ühiskond muutuks võrdsemaks ja õiglasemaks, ei ole vaja meelde tuletada domineerivate gruppide olemasolu ja esindatust, vaid nende oma, keda on seni tõrjutud ja ignoreeritud.

Mõistmine ei ole alati realistlik eesmärk

Me ei suuda kõikide inimeste identiteeditahke ja eluvalikuid mõista, see ei ole realistlik, ega ka vajalik. Ma isegi ütleks, et väga tihti ei mõista ka inimesed ise oma otsuste tagamaid, aga ka see ei tähenda, et nad neid langetada ei tohiks. Selge on see, et ühiskonnas koos eksisteerimiseks peavad kehtima mingid kokkulepped, näiteks, kuidas me avalikus ruumis suhtleme, kuidas me kogukondades otsuseid vastu võtame jne. Üks nendest avaliku ruumi reeglitest võiks olla see, et inimeste isikliku elu puudutavad otsused on tema enda teha nii vabalt, kui see sotsiaalses koosluses on võimalik. See vabadus võiks ja peaks kehtima kõigile ühtemoodi, vahet pole, keda nad armastavad, mida seljas kannavad või kelle poole palvetavad. Inimese isikliku vabaduse piirid jooksevad sealt, kus need hakkavad teiste inimeste vabadusi piirama.