Teadmatusest teadmatusse. Kogemusmõtisklus 21. sajandi seksuaalharidusest

Kuidas võib puudulik seksuaalharidus noore – või ka vanema – inimese enesetunnetust ja heaolu mõjutada? Feministeeriumile saatis kogemusloo noor naine*, kes räägib kokkupuutest seksuaalhariduse puudulikkusega elu eri etappides. Ühtlasi mõtiskleb ta, kuidas teadmistejanu ja allikakriitilisus võivad aidata seksuaalsuse kohta omal käel teadmisi otsida – aga seda pole õige eeldada kõigilt. Loo autor nendib, et infopuudusest tulenev teadmatus tekitab hirmu, häbi ja ühiskondlikku vastandumist.

Olen sündinud selle sajandi algusaastatel. Esimesed üheksa aastat veetsin linnalähedases maakoolis, hiljem suundusin kesk- ja kõrghariduse omandamiseks linna. Minu koolitee on jäänud aega, kus seksuaalharidus on õppekava kohustuslik osa, natuke põnev, naljakas ja samas piinlik teema, mis tuleb kõigil läbida. Nüüd, kahekümnendate alguses, olen kogemusi inimeseõpetuse tunnis enda jaoks meenutama ja mõtestama hakanud, ning tunnen suurt vajadust oma lugu jagada. Peamiselt lootuses, et ma ei ole üksi ning on veel neid, kes nii tunnevad. Ja tahan anda märku, et midagi on puudu. See on minu isiklik tagasivaade seksuaalsuse avastamise teekonnale. 

Olen alati olnud uudishimulik ja teadmistejanuline, n-ö varaküps ja eeskujulik õppur. Neelasin raamatuid nagu õhku ja veetsin palju aega kooli pisikeses raamatukogus. Minu esimene teadlikum ja konkreetsem kokkupuude seksi ja seda puudutavaga toimuski just seal, pärast kohustuslikke algklassitunde. Noortekirjandusest veidi eemal, kõige alumisel riiulil, oli hulk tolmavaid eri aegadest pärit raamatuid, mis rääkisid seksist, puberteedist ning kõigest sellega seonduvast. See kõik tundus tohutult huvitav, samas ka ääretult piinlik, olin üsna kindel, et kui vanemas eas raamatukoguhoidja mind neid lugemas näeks, saaksin noomida. 

Mul oli alateadvuses tunne, et olen nende teemade jaoks liiga noor, ning üleüldse on seksuaalsuse ja seksiga seotu salajane asi, mille vastu ei ole kohane huvi tunda. Nii ma uurisingi neid müstilisi teoseid salaja, teiste raamatute varjus, ahmisin endasse teemasid, millest vanemad ega haridussüsteem mulle seni rääkinud polnud. Tagantjärele saan endale ja oma uudishimule vaid tänulik olla, kuna sain nendest raamatutest enam-vähem rahuldavad esmased teadmised oma anatoomia ning keha toimimise kohta. Kui neid teemasid kolmandas-neljandas klassis päriselt õpetama hakati, olin üllatunud, et on inimesi, kes ei ole päevadest kuulnudki. Mu enda menstruatsioon algas vaid aastake pärast seda, kui olime teemat koolis käsitlenud. 

Kuulun põlvkonda, kes sai oma esimesed nutiseadmed just enne pöörase teismeea algust. Nii ka mina. Mu huvi seksi vastu aina kasvas. Avastasin enda jaoks üsna varakult eneserahuldamise ning tänu internetile said kõik minu huvid üsna kergesti lahendatud. Paari tolmuse köitega varustatud raamaturiiul oli asendunud piiramatu internetiga, kust leidsin lõputult infot. Jah, ma avastasin ka pornograafiamaailma, kuid see ei olnudki minu jaoks peamine. 

Kuna koolis ja kodus seksuaalsusest peaaegu et ei räägitud, pidin kõigile oma küsimustele (mida oli palju!) ise vastused leidma. Võin julgelt öelda, et suurem osa minu seksuaalharidusest on tulnud Delfi Naisteka artiklitest ning vastuolulisest Lapsemure foorumist. Jah, selles foorumis oli palju ropendamist, mõningal määral sõimamist ja ebaadekvaatset infot, kuid see oli koht, kus sai piinlikkustundeta küsida ja – mis veel olulisem – kinnitust, et ka teistel minuealistel on sarnased mured ja huvid, et ma ei ole veider. Tagantjärele mõeldes jagasid foorumi toonased moderaatorid ka üsna adekvaatset ning kasulikku nõu, nii et noored, kel rohkem kriitilist mõtlemist ja meediapädevust, said sealt ka päriselt abi. 

Jah, mul olid koolis ka inimeseõpetuse tunnid. Kuid homopropaganda ning seksipromo asemel, mida seal mõne ühiskonnagrupi arvates tehakse, olid need üsna kuivad ja natuke piinlikud loengud sellest, kuidas kasutada kondoomi ja mitte suguhaigusi saada. Seejuures keskenduti vaid heteronormatiivsele ja penetratiivsele seksile, poole sõnaga mainiti ka eelmängu olulisust, et naine vahekorraks valmis seada. Jah, õpikus oli väike peatükk, mis käsitles vägivaldseid suhteid, õpetaja mainis mokaotsast, et tegelikult on veel eri seksuaalsusega inimesi ja ka geid peaksid kondoomi kasutama ning üleüldse, mõlemad osapooled peaksid enne seksiga alustamist sellega nõus olema. 

Veidi põhjalikum ülevaade suhetest ja nõusolekust tuli alles gümnaasiumi lõpuklassis, mil suurem osa klassist oli juba suhteelu alustanud. Põhirõhk oli ikkagi kondoomi ja rasedusvastaste vahendite promomisel, mis loomulikult on ääretult oluline teema. Kväärisuhted ja nende turvalisus, eri sooidentiteedid, naudingu olulisus ning põhjalikum nõusoleku käsitlemine puudusid sootuks või jäid ääretult pinnapealseks. Kindlasti on Eestis ka väga pädevaid inimeseõpetuse aineõpetajaid, kes ka neid teemasid käsitlevad, kuid minu ja kahjuks ka paljude mu tuttavate jaoks jäi koolist saadav seksuaalharidus väga ühekülgseks ja sageli ka hiljaks. 

Illustratsioon: Anina Takeff / The Greats

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Eks ole sellele ka varem meedias tähelepanu pööratud, et seksuaalharidus vajab kaasajastamist, kuid olen kogu selle temaatika enese jaoks hiljuti täiesti uues valguses avastanud. Kahekümnendate alguses leidsin end oma esimesest suhtest, kusjuures minu partner oli teine naine. Järsku pidin kõik seni kokku kraabitud teadmised ümber mõtestama. Mis üldse on seks? Kas oraalseks on seks? Kuidas ja kui sageli ma oma partnerilt nõusolekut küsima peaksin? Kas ja kuidas ma end naisega vahekorras olles kaitsma pean? Millal üldse on õige aeg naistearstile minna? Kas see on okei, et ma ei saa orgasmi? Kuidas üht suhet toimivana hoida? Milline üldse on minu seksuaalne identiteet? Kellele ja kuidas ma sellest rääkida julgen? Need on vaid vähesed küsimused, mis mind painama hakkasid. 

Järsku leidsin end samast olukorrast, kus olin teismeea alguses: kammisin läbi foorumeid, artikleid ja videoid, et oma küsimustele vastuseid saada, ise kerget piinlikkust ning häbi tundes. Õnneks olen aastate jooksul omandanud allikakriitilisuse ja oskuse eristada asjalikku infot täielikust jamast. Tohutult on paranenud ka mitmekülgse ja adekvaatse eestikeelse info kättesaadavus. Kuid siiski tundsin, ja tunnen end kohati siiani ääretult ebakindlalt ja kohati isegi lollina. Sageli on mul tunne, et oleksin pidanud otsitavat infot juba ammu teadma. Mis mõttes ma olen haritud ja laia silmaringiga naine, aga nii elementaarseid asju seksuaalsusest pean kuskilt foorumitest avastama? Järgmisena tekkis minus pettumus, pettumus haridussüsteemi ja ühiskonna suhtes, kes ei ole mulle kahekümne aasta jooksul suutnud anda põhjalikku ja laiapõhist seksuaalharidust. 

Kui heteroseksuaalsed paiksoolised inimesed võivad olenevalt koolist oma seksuaalhariduse enam-vähem rahuldavaks lugeda, siis LGBT+ kogukonda kuuluvad noored peavad enda harimisega suuremalt jaolt ise tegelema. Jah, minul on läinud enam-vähem hästi, olen leidnud endale toetust sõprade seast, suutnud püsida terve ning vajadusel leidnud adekvaatset abi. Kuid paljude jaoks see nii ei ole, info ja toe leidmine on nii mõnegi jaoks elukoha, kogukonna vaadete või isikliku häbi tõttu keeruline. See mõjub muserdavalt nii noorte enesekindlusele kui ka seksuaaltervisele, kuna info puudumise tõttu ei osata ega julgeta end kaitsta. Kuigi see probleem võib esmapilgul vaid väikese vähemusgrupi mure olla, kannatab selle all kogu ühiskond. 

Kui homoseksuaalsed inimesed ei oska end teadmatuse tõttu kaitsta, on näiteks eri haigused kerged ka teistesse gruppidesse levima. Infopuudusest tulenev teadmatus tekitab hirmu ja vastumeelsust, mis lõhestab ühiskonda ning tekitab asjatuid pingeid. Oma soolise või seksuaalse identiteedi poolest erinevad noored võivad jääda üksi, sattuda kiusu ohvriks või kogeda mõistmatust, mis omakorda suurendab vaimsete probleemide arvu ning riskikäitumist. Laiapõhine ning kvaliteetne seksuaalharidus hoiaks ära palju katkiseid inimesi, luhtaläinud suhteid, asjatuid vastasseise ning terviseprobleeme. See tagaks rõõmsamad, tervemad ja seksi päriselt nautivad inimesed. 

Oma seksuaalharidusele tagasi vaadates saan peamiselt tänulik olla iseendale ja õnnelikele juhustele. Minuga on läinud okeilt, rahuldavalt. Enamikule oma küsimustele olen pidanud ise vastused leidma, kuid olen need ka kuidagi leidnud. Siiski on meil palju neid, kes ei oska või julge ise uurida, küsida ja kahelda. On aeg seksuaalharidust laiendada, see hõlmab enamat kui kondoomi, aborti, sünnitust ning SOS-pille. Ma tahaksin siiralt loota, et minu lapsed ei pea sarnaste probleemidega silmitsi seisma, vaid saavad eakohast ning mitmekülgset infot nii koolist, kodust kui ka laiemalt, meediast.

* Loo autor on toimetusele teada.