Mida on peavoolu deitimiskultuuril BDSMilt õppida?

Olen kinkster, BDSMi kogukonna liige ja feminist. BDSM (B – kinnisidumine või aheldamine (ingl bondage); D – distsipliin; D/s – domineerimine ja allumine (ingl submission); SM – sadomasohhism) on termin, mis koondab nõusolevate partnerite tegevusi erootiliste, esteetiliste või kehaliste aistingute tekitamise eesmärgil. 

BDSMi-maailmas olen ma switch, mis tähendab, et eri olukordades võin mängida nii domineeriva kui ka alluva rollis. Allumine on mulle aga kõige südamelähedasem, näiteks meeldib mulle, kui mu partnerid mind mängusessioonide käigus kinni seovad, mulle haiget teevad, kägistavad, juustest tirivad või mind alandavate nimedega kutsuvad. Emotsioonid, mis mind sellega seoses valdavad, ei ole häbi ja jälestus, vaid nauding, uhkus, kaitstus ja turvalisus, isegi armastus. BDSM-suhted on minu jaoks väga rahuldustpakkuvad nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning võimaldavad intiimsust, mille leidmisega muudes sõprussuhetes on mul vähe õnne olnud. Kuid tee enese aktsepteerimiseni on olnud käänuline. Kuigi pea iga teine inimene on vähemalt korra mõne BDSMi valdkonda kuuluva tegevusega kätt proovinud, on see teema seotud väga tugevate eelarvamustega.

Läbikukkunud feminist või allaheitlik naine?

BDSMi rollimängudes alluva positsiooni nautiva naisena kipun ma jääma filosoofiliste kääride vahele. Ühelt poolt püüab patriarhaalne kultuur mulle mõista anda, et mu seksuaalsed soovid on seotud mu alateadliku bioloogilise naiseliku ihalusega alluda mehelikule. Ning kui ma tahan, et mind kinni seotaks või mulle lakse antaks, siis see tõestab, et tegelikult soovin ma ka vähem palka, tahan vaguralt oma mehe särke pesta ja aeg-ajalt koduseinte vahel peksa saada.

Kääride teisel teral pitsitab – küll pisut vananenud – feministlik teooria, et minu soov alluda tuleneb ühiskonnas levinud jõuvahekordade alateadlikust omaksvõtust. Patriarhaalne ühiskond on mu ajusid sellevõrra pesnud, et elan nüüd enesevihkamist ja misogüüniat välja oma seksuaalsuse kaudu. Ning kuigi ma olen täiskasvanud inimesena toimuvale “jah” öelnud, ei saa mu nõusolek olla vaba, kuna olen kasvanud ja kujunenud naisi alaväärtustavas keskkonnas. Justkui allumist nautiva naisena BDSMi tegevustes osalemine ainult tugevdab naiste allasurutust ühiskonnas.

Kahjuks kohtab sarnast mõtteviisi ka praegu ja üldine teadlikkus on kehv. BDSMist on eesti keeles vähe kirjutatud. Ühe põgusa näitena puudutab teemat Keiu Virro artiklis “Habras harmoonia või räige panemine?”. Virro analüüsib alluva naise seksuaalsust pornonäitleja Kelly Staffordi näitel: “Hardcore-pornofilmides mängiv näitlejanna ütleb, et tema seksuaalsus lihtsalt ongi selline. Et selle taga ei ole mingisugust traumat. Kui ta ise tahab olla filmis alandatud, siis ei saa olla see reaalselt alandav talle kui inimesele.” 

Virro küsib: “Kas uskuda?” 

Mina küsin: Aga keda siis veel uskuda?

Foto autori erakogust

Idee, et allumist nautiva naise on sellesse rolli surunud kontrolliv mees või misogüünne ühiskond ja seega ei saa tema nõusolekut “uskuda”, on patroneeriv ja fundamentaalselt antifeministlik. Tunnen end isiklikult solvatuna arvamusest, et minu intiimne, sügavaimast hingesopist võrsuv seksuaaldünaamika on pelgalt ühiskondlike jõustruktuuride peegeldus. Sest BDSMi rollid ei ole seotud soostereotüüpidega, vaid isiklike eelistustega ning paljude jaoks pole nende dünaamikas oluline partneri sugu, vaid valitud roll. Niisamuti puudub korrelatsioon BDSMi rolli ja argielu rollide vahel. Ka inimese tavakäitumise või välimuse põhjal ei ole võimalik teha järeldusi nende BDSMi-rollide ampluaa kohta ning vastupidi.

Kui suudangi lõpuks oma peas üle olla loomupäraselt allaheitliku naise ja läbikukkunud feministi stereotüübist, siis tuleb hakata rinda pistma arusaamaga, et BDSM on varajase seksuaaltrauma põhjustatud hälve. Ütlen etteruttavalt, et uuringud ei toeta trauma ja BDSM-käitumise vahelist seost.

Mõneti saan aru inimeste soovist mistahes seksuaalsusele seletusi otsida – on ju see, aga eriti ääreala nagu BDSM, salapärane, põnev ja intrigeeriv. Olen seletusi ka ise otsinud ja lõpuks alla andnud. Praegu näen BDSMi seksuaalse identiteedi osana, mis ei vaja seletamist, tervendamist, allasurumist või häbenemist.

Minu suureks rõõmuks on feminismis ka vaatenurki, mis väärtustavad seksuaalset eneseväljendusvabadust ning teadvustavad BDSMi positiivset panust seksuaalse nõusoleku teemasse. Kahe feminismisuuna debatt – sekspositiivsus ja pornovastasus – algas 70ndate lõpus nn seksisõdadena ning jätkub ka praegusajal. Arvamused nii mõnegi seksuaalsust puudutavate küsimuste asjus lahknevad, nende hulgas ka suhtumine BDSMi. Mida aeg edasi seda domineerivamaks (pun intended) sekspositiivne feminism muutub.

Nõusolek on BDSMis elementaarne

BDSMile heidetakse tihti ette võimu, vägivalla ja seksuaalkuritegude erotiseerimist ja seeläbi seksuaalvägivalla õigustamist ja õhutamist. Seksuaalkuritegudel on BDSMiga sama palju ühist kui vägistamisel seksiga. Vägivalla ja fetiši vahele tõmbab konkreetse joone nõusoleku olemasolu või puudumine. See, et kõik osapooled on toimuvaga nõus on BDSMi alussammas. SSC (Safe, sane, consensual – turvaline, mõistlik, konsensuslik) ja RACK (Risk aware consensual kink – riskiteadlik konsensuslik kiiks) on kaks kõige kesksemat BDSMi filosoofiat. Seega: BDSMi kontekstis toimuv verbaalne alandamine ei ole sama, mis libustamine, sadism ei ole vägivald, sidumisega ei panda toime inimröövi. 

Nõusolek on teema, mille üle BDSMi kogukonnas kõige enam arutletakse. Lausa nõrkemiseni. Kui nõusolekut rikutakse, järgneb ürituselt või kogukonnast väljaheitmine. Seepärast on näiteks peavoolu-ööklubis tõenäosus vastu tahtmist kannist krabatud saada meeletult palju suurem kui BDSMi klubis. Minu isiklik kogemus kinnitab, et BDSM-suhted on minu jaoks turvalisemad, kui harilikuks peetud (ehk vanilla) suhted. Õudusjutud, mida ma Tinderis seiklevatelt sõbrannadelt kuulen ja see, kuidas nõusoleku rikkumist ja partneri naudingu eiramist paratamatuseks peetakse, löövad mu pahviks. 

Peavoolu deitimiskultuuril on BDSMilt palju õppida. BDSMi kogukonnas ettetulevate intsidentide puhul on võtmeküsimuseks nõusolek või selle puudumine, mitte trauma ulatus või ohvri isiku analüüs. Arutelud kogukonnas keskenduvad pigem toimepanija tegevusele ning vastanduvad nii ohvrisüüdistamiskultuurile. Aktiivset ja entusiastlikku nõusolekut ei eeldata ainult seksi puhul, vaid see laieneb kõigile intiimtegevustele. 

Seepärast on oluline enda käitumise üle järele mõelda ja tunnetada vastutust oma partneri(te) ja enda ees. Nõusoleku rikkumisest rääkimine, oma vigade tunnistamine ja vägivallatsejate vastutusele võtmine muudab kogukonna kõigi jaoks turvalisemaks. Lõhe peavoolu ja BDSMi diskursuse vahel laiub ka nõusoleku enda funktsioonis: nõusolek kui trauma vältimise meede vs. nõusolek kui naudingu võimaldamise vahend. 

Foto autori erakogust

Mida see mulle annab?

Minu jaoks isiklikult on minu kinky külje avastamine olnud üks võimestavamaid kogemusi üldse. Ka alluva rollis on mul alati täielik kontroll toimuva üle ning samal ajal ka vastutus enese soove väljendada ja piiride eest seista. Kontrolli kaotamine on mäng ning põhineb kokkulepetel. Nii domineerimis- kui ka allumiskogemus õpetavad olulisi väärtusi nagu oma soovide teadvustamine; julgus öelda ei ja jah; oma keha hoidmine; vastutuse võtmine oma tegude eest; hoolivus. Samuti arendavad BDSMi tegevused suhtlemisoskust. Olen õppinud näiteks mitte vabandama oma vajaduste pärast ja keeldumist mitte isiklikult võtma. 

Kuid kõige olulisem on see, et BDSM teeb mind ja minu ümber olevaid inimesi õnnelikuks. Võimalus ennast ja oma seksuaalsust ausalt väljendada ning olla selles aktsepteeritud ja hinnatud, on midagi hingeülendavat. BDSM-stseenis, oma mängukaaslase embuses, valus ja higis, üleelusuuruses intensiivsuses, endorfiinidest pilves ei lähe mulle üldse korda kellegi eelarvamused. Igapäevaelus kahjuks lähevad korda ja sellepärast ma siin kirjutangi: täiskasvanud inimeste vahelisi nõusolekuga seksuaaltegevusi pole ühelgi asjassepuutumatul õigus arvustada! Samamoodi nagu eitust ei saa keegi teine peale minu ümber lükata minu entusiastlikku jaatust. Minu iha ei saa seletada logisevate, alavääristavate, patologiseerivate või patroneerivate teooriatega. BDSMi tegevustes alluvana osalemine ei vähenda minu inimväärikust ning ei sea küsimuse alla mu poliitilisi vaateid. Minu seksuaalne eneseväljendus on vaba ja võimestav. 

Lõpetuseks üks väga armas (ja kuum) kommentaar minu elukaaslaselt, paadunud feministilt: “Ma austan sind absoluutselt ja igas olukorras. Välja arvatud magamistoas.”

Allikad

(1) The psychology of kink: a survey study into the relationships of trauma and attachment style with BDSM interests. S. Ten Brink, V. Coppens, W. Huys, M. Morrens. 2020.

(2) Ibid.

(3) Gender and BDSM revisited: Reflections on a decade of researching kink communities. M. Barker. 2013.

(4) Kink and Feminism – Breaking the Binaries. P. Banerjee, R. Merchant, J. Sharma. 2018.

Loo autor on toimetusele teada.