“Terve mõistuse” kriitika

On hetki, mil tunnen siirast ahastust ja mõtisklen päris tõsiselt selle üle, kas ehk on eestlastel mingi eriline geneetiline või kultuuriline sättumus seksuaalvägivalda trivialiseerida ja normaliseerida. Lõppude lõpuks vägistas Kalevipoeg Saarepiiga ja ta on endiselt meie armastatud rahvuskangelane. Siis saan muidugi aru, et pole mingit alust sellistele järeldustele hüpata; meil on lihtsalt kasvuraskused ja see, mida me praegu kogeme, on läbi elatud ja läbi elamisel paljudes riikides. Seega pole mõtet masendusse sattuda, see protsess tuleb lihtsalt läbi teha. Aga läbi tuleb see teha proaktiivselt, mitte vägivallale kaasa noogutades. Lugedes Risto Berendsoni arvamusavaldust, mille ta on irooniliselt pealkirjastanud „Terve mõistuse kaitseks”, valdab mind imestuse ja pahameelega segatud kurbus.

Terves lookeses on üks ainus lause, millega ma nõustun: “Ma saan nüüd palju kriitikat.” Berendson alustab suhteliselt mõistlikult: “Olen kaugel sellest, et Ida-Virumaal tüdrukut seksuaalaktiga ähvardanud poiste tegu kuidagigi õigustada.” See on iseenesest tore väide, kuid lihtsalt faktiliselt vale, sest kogu järgnev traktaat on „korralike koolipoiste“ käitumise õigustus. Ka ei vasta tõele tema järgmine lause: „See oli julm, nad said oma õppetunni ja loodetavasti kasvavad neist korralikud kodanikud.” Just selles asi ongi, et poisid ei saanud mingit õppetundi. Või tegelikult, tõepoolest said nad vägagi elulise õppetunni, mille võib kokku võtta järgmiselt – poisid jäävad poisteks, ehk tee, mis tahad, mingit vastutust oma tegude eest võtma ei pea.

Berendson jätkab: “Ometi nõuavad tuhanded inimesed poiste avalikku lintšimist.” Kuna kuulun nende tuhandete inimeste hulka, kes asjassepuutuva juhtumiga seotud petitsioonile alla kirjutasid, võin kinnitada, et me pole nõudnud ei avalikku ega salajast lintšimist. Mina isiklikult ei tahaks nendele poistele ka mitte vabadusekaotust. Kohtu kasutuses on ka vast laiem ampluaa meetmeid alates ühiskondlikust kasulikust tööst mitmesuguste rehabiliteerivate teraapiateni välja.

Jätkame. “Laste mänguhoos tekkinud tüli äärmiselt ebaõnnestunult lahendanud poiste süü olevat võimalik lunastada vaid vangis.” Mind ajab siinkohal lihtsalt naerma Berendsoni infantiilne keelekasutus, mis manab silme ette pildi eelkooliealistest, kes armsasti kodu mängivad ja üks kogemata teisele klotsi vastu pead viskab. Tuletagem meelde, et üks neist poistest oli kohe-kohe täiskasvanuks saamas, nii et lõpetagem see ninnu-nännutamine!

“Kui kohus sellise lähenemisega ei nõustu, siis peab puhkema mäss. Üks kirjanik kribas – minu jaoks ei ole selline riik OK. Muid lahendusi ei ole. Kõik on mustvalge.” Inimesele, kes oma loo pealkirjas tervele mõistusele viitab, soovitaksin siiski katastroofi kuulutavast sõnavarast hoiduda: minu andmetel pole mässust mingeid märke. Inimesed avaldavad pahameelt ja pettumust, milles peaks neil ju olema kodanikuühiskonnas täielik õigus.

Edasi läheb tekst üha kummalisemaks. Lause “Ma olen kahe tütre isa” kõlab selles misogüünse alatooniga arvamusavaldus sama küüniliselt kui homofoobide tavaline lendlause „mõned mu parimad sõbrad on geid”. Eriti absurdne on autori väide: “Need olid korralikud koolipoisid.”  Mind tõesti südamest huvitaks, mida ometi peab üks koolipoiss tegema, et mittekorralikuna kvalifitseeruda. Varastama poest kommi? Sest see oleks ikka kõvasti tõsisem patt, kui 12-aastase tüdruku suhtes toime pandud sugukõlvatu tegu. Kuidagi sujuvalt on poistest, kes terroriseerisid metsas kambakesi 12-aastast tüdrukut, saanud need, keda hirmutatakse.

Edasi läheb Berendson juba täiesti rajalt välja, nimetades petitsioonile allakirjutanuid vihakütjateks ja toob millegipärast sisse juuditemaatika. Kui siiani ma veel lootsin, et äkki on terve mõistuse häälel mingi huvitav iva sellesse debatti lisada, siis nüüdseks on selge, et tegemist on lihtsalt räige demagoogiaga.

Pean lihtsalt lisama, et eriti nõrgalt mõjub Berendsoni katse jätta muljet, et poiste täielik süütukskuulutamine ja kompensatsiooni maksmine on tegelikult ikka tüdruku huvides:  “Kas poiste vangipanek tooks tema hingele eluaegse kergenduse? Või hoopis täiendava süükoorma? Nad olid ju sõbrad. Mängukaaslased.” (Lisage „Väike maja preerias“ helitaust.)

Aga kogu üllitise kõige märkimisväärsema osaga kostitakse meid kõige lõpus: “Need poisid said kambas hakkama suure rumalusega. Paraku on kambavaimul võime muuta mõtlemisvõimetuteks täiskasvanud inimesigi. Mida andnuks nende poiste noortevanglasse panek? 1979. aastal puhkes Lõuna-Eestis skandaal. Koolipoiste  saunapidu lõppenud tüdruku grupiviisilise vägistamisega. Uurimist taheti mitu korda lõpetada. Väidetav kannatanu isegi ei protesteerinud. Kisa tegi tema tuttav, uhkete ordenitega punaveteran, kellele ei sobinud „ei“ öelda. Asi lõppes minimaalse kaheksa-aastase vangistusega. Muidu korralikud koolipoisid saadeti vanglasse harjuma kriminaalse eluga. Üks neist oli tollal 16-aastane Assar Paulus. Hilisem krimilugude peategelane.”

Berendsen noomib petitsioonile allakirjutanuid, et nood hirmutavad inimesi, samas kui ta ise mõistab emotsionaalse manipuleerimisega hirmutamise kunsti paremini kui ei keegi teine. Esiteks on tema lõpulõigus peidus võimas sõnum: seksuaalvägivallast numbri tegemine, selle suure kella külge panemine on miski, mida teevad sovjetid, punaveteranid, seega seltskond, kellest suur osa eesti rahvast end aktiivselt distantseerib. Ja teises ähvarduses ütleb Berendson, et seksuaalvägivalla eest karistuse kandmine muudab inimese edasiste krimilugude peategelaseks, mitte et seksuaalvägivallaga tegelemine ise juba ongi kriminaalsuse manifestatsioon.

Terve mõistuse hääl? Tõesti?

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mang ja #MeToo: püsige teemas

Eelmisel nädalal tõi “Pealtnägija” avalikkuse ette ahistamised, mille oli toime pannud Igor Mang. Meedia lõi otsekohe kihama. Millest siis räägiti,…