Tiia Sihver: seisan puuetega naiste õiguste eest
Enne valimisi piilub Feministeerium kandideerivate naiste käekottidesse. Seekord saime võimaluse vaadata, mida peidab enda kotis Tiia Sihver, kes kandideerib Eesti 200 nimekirjas.
Minu käekotis ei ole rahakotti. Seda seepärast, et paljud puudega naised ei tööta. Mina töötan ja soovin muuta töötamise võimalikuks kõigile puudega naistele.
Rahakoti asemel on minu kotis kaarditasku. Mu kaarditaskus ei ole ühiskaarti. Seda seetõttu, et kogu ühistransport ei ole veel ligipääsetav inimestele, kellel puude, vanuse või näiteks kaasas oleva lapsevankri tõttu on liikumine keerulisem. Ka seda olukorda tahan muuta.
Kaarditaskus ei ole ISIC-kaarti. Ma ei ole enam üliõpilane, kuid tean isiklikust kogemusest, kui keeruline on puudega naiste ligipääs haridusele. Ma tahan seda muuta.
Mu käekotis on tööriistakomplekt, sest valmistun riigikogus tööle asudes hakata remontima meie logisevat sotsiaalsüsteemi.
Kaarditaskus on töövõimekaart, puudekaart, pensionitunnistus ja veel mitu muud tõendit, sest praegu peab erivajadusega inimene igapäevaeluga toimetulekuks otsima abi riigiasutustele taotlusi esitades, hindamisi läbides ja abivajadust tõendades. Mina soovin muuta abi saamise lihtsaks ja vajaduspõhiseks, kehtestades selleks töötava ühe-ukse-poliitika. Seetõttu on mu käekotis ka võti. See uks on veel lukus, kuid plaanin selle avada.
Mu käekotis on tööriistakomplekt, sest valmistun riigikogus tööle asudes hakata remontima meie logisevat sotsiaalsüsteemi.
Käekotis on huulepulk täitsa olemas, sest meie erakonnas on kõige rohkem naiskandidaate ja nende hulgast peab ju kuidagi silma paistma.
Ja last but not least on minu kotis Kinder Surprise, sest sellest tunneb alati rõõmu mu särasilmne lapselaps.
Tiia Sihver on riigiametnik. Aga ta on ka abikaasa, ema, vanaema, õde, tädi, vanatädi. Ta kandideerib Eesti 200 nimekirjas, Tallinna 1. valimisringkonnas (Põhja–Tallinn, Haabersti ja Kristiine). Need on tema kolmandad valimised.
Tutvu teiste kandidaatide (ja nende käekottidega) siin.
