Deemon kannab kaabut

Foto: Fancycrave / Unsplash

11. mai 1945.

Kolm päeva tagasi kirjutati alla Saksamaa kapituleerumise aktile. Euroopas jätkub veel paiguti võitlustegevus, ent sõda kontinendil on ametlikult läbi. Miljonite hukkunute, massirahutuste, suurte sõjapurustuste ja ohtrate lõhutud elude kõrval on veel üks väga tõsine probleem, mis alles hakkab lisaks eespool loetletule jõudma inimeste teadvusse. See probleem pole käegakatsutav, ometi on see tuntav. Jutt käib inimeste vaimsest tervisest. Sõda sõitis terasest tankina üle eurooplaste psüühika, pööramata tähelepanu riigipiiridele või sõjalistele liitudele. Vaimselt avastasid end kõige raskemast olukorrast sakslased. Kaotajad ja petetud, kes minetasid kõik orientiirid ja liidrid, kellele sai kokkuvõttes osaks riigi ja majanduse häving.

Sel päeval annab rahu ja stabiilsuse saarekesel Šveitsis kuulus psühhiaater Carl Gustav Jung ajalehele Die Weltwoche intervjuu. Teema on aktuaalne – sakslaste vaimne seisund ja kuidas seda natsliku režiimi tingimustes läbielatu tagajärgedest ravida (Jungi enda suhtumist režiimi on kirjeldatud erinevalt. Mõned allikad väidavad, et teadlane oli Kolmanda Reichi algusaegadel selle toetaja, teised allikad lükkavad selle ümber). Intervjuu, millest tahaksin täna rääkida, ilmus pealkirja all “Kas hinged leiavad rahu?” (“Werden die Seelen Frieden finden?”). Jung ja ajakirjanik arutasid seal selliste mõistete üle nagu kollektiivne süü, massiteadvuse suunamine ja inimese deemonlik olemus. Jungi meelest polnud deemonid kuhugi kadunud, nad ei olnud jäänud legendidesse ja muinasjuttudesse. Aja jooksul, mil inimkond kogus teadmisi maailma kohta ja loodus de-demoniseeriti, kolisid nad inimestesse ja nende hirmudesse endasse. Natside võim sai võimalikuks, sest deemonitel õnnestus vallutada suure hulga inimeste teadvus.

Kuidas nii läks?

Minu meelest on see üks tähtsamaid populaarteaduslikke artikleid, mis sõjajärgse Euroopa meedias avaldati. Ajakirjaniku küsimusele, kuidas ikka nii juhtus, et sakslased ja austerlasid sattusid natside ja deemonite mõju alla, ent germaani rahvusest šveitslastel õnnestus seda vältida, vastas psühhiaater, et šveitslased päästis suhteliselt väike arvukus ja loomupärane individualism, mis on tegelikkuses fikseeritud demokraatliku konföderalismi kujul.

“Autoritaarsed režiimid ja radikaalsed poliitikud ei ole huvitatud isiksuste kasvatamisest,” rääkis Jung. “Neid huvitavad massid.” Inimmassid minetavad oma individuaalsuse, neid on lihtne suunata ja neid saab lihtsamini kallutada. See juhtuski suurema osa saksa rahvaga 1930. aastatel, sellest ei pääsenud ka USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal. Ja kahjuks on neile rööbastele asunud nullindatel aastatel ka meie suur naaber Venemaa.

Foto: Randy Colas / Unsplash

Kõik liigub sinnapoole, et seal on üks juht-president, üks partei ja ohtralt vägivalda teisitimõtlejate suhtes. Ei pea kuulama iga päev raadiot Svoboda, et teada, kes on juba täna Venemaa võimude ees süüdi lihtsalt oma eksistentsi tõttu. Süüdi on näiteks vabad kunstnikud (Kirill Serebrennikovi ja “Sedmaja studija” juhtum), LGBT+ inimesed (mõnes piirkonnas suhtutakse neisse nagu islamiriigi liikmetesse), värskemana võib välja tuua feministid (Peterburi prokuratuuris kedratav Simona fem-kohviku intsident) ja uus laine Jehoova tunnistajate vastu. Võitlusesse viimasega õnnestus juba tõmmata ka Eesti.

Kohalikud eilsed uudised

Sellegipoolest panevad mind hetkel muretsema Eesti asjad, nimelt see, et ühe partei esindajad, kes moodustasid koalitsiooni, käituvad täpselt nii, nagu oleks neile kuri vaim sisse läinud. Ma ei hakka neile nina peale viskama truudust natsistlikele ideedele, olgugi et me kõik teame, et nende ridades on ka selliste huvidega liikmeid. Mulle endale tundub, et ma mõistan natsismi ja konservatiivse rahvusluse erinevust. Teoreetiliselt tähendab teine mõiste täielikku suletust, suunatust oma maalapile, oma talule. Natsism on aga suunatud uute alade vallutamisele ja kõige selle hävitamisele, mis ei mahu Prokrustese sängi, ning mille on loonud liidrid, kellele on iseloomulik deemonlik jõud.

EKRE positsioneerib end justnimelt rahvuskonservatiivsena, ent nende deemonlikult enesekindel taktika hakkab juba lähenema sellele, mida nägime 1930. aastate Saksamaal. EKRE-le on iseloomulikud äärmuslikult radikaalsed mõtteavaldused, neis kanda kinnitunud hirmude projitseerimine erinevatele sotsiaalsetele rühmadele ja soov nende rühmadega sõda alustada, samuti töö massidega. Paide arvamusfestivali formaat, millel troonib arvamuste mitmekesisus ja dialoog, ei ole nende formaat. See-eest sobivad EKRE taktikaga täielikult tõrvikurongkäik ja kähmlused riigikogu ees.

Mis siis teha?

Ma kirjutan neid ridu, andes endale aru, et president on uue radikaalse, parempopulistliku valitsuse juba ametisse nimetanud, ja mõnda aega me sellega peame elama. Mart Helme juba kuulutas, et majandus on tema jaoks teisejärguline ning esmane ülesanne on rahvusriigi ülesehitamine. See on väga abstraktne ülesanne, nii et manöövrite põld on partei jaoks väga lai, nad sigitavad oma deemoneid edasi. Mida saame teha meie, et mitte hakata tantsima nende sõjasarve järgi? Kasutades Carl Jungi ideed: olgem nagu šveitslased, kohutavad individualistid. See teeb keerulisemaks hilisema eestimaalaste mobiliseerimise sõjaks, et… Siin järgneb kolm punkti, sest ei ole veel selge, millist sõda plaanivad rahvuskonservatiivid homme.

Tahaksin meenutada Euroopa liidu ametlikku juhtlauset: “In varietate concordia”, mis tõlkes tähendab “ühinenud mitmekesisuses”. Lähima nelja aasta jooksul lisaksin ma selle Eesti vapile. Igaks juhuks.

22
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kuidas kasutada demokraatiat?

Eestis pidavat saama varsti otsedemokraatiat harrastada – valitsusläbirääkimiste ajal reklaamis üks partei seda, kui võimalust tühistada kooseluseadus. Kui oletada, et…

Juuni: roosa ila tulek

Europarlamendi valimised on selleks korraks läbi ja Eesti kattus muljetavaldavas mahus roosa lögaga. Opositsioonierakonnad sotsid ja reform saadavad Brüsselisse-Strasbourgi kumbki…