Riina Sikkut: naiste õiguste puhul ootab meid paigalseis

Riina Sikkut. Foto: Johannes Arro

Feministeerium kohtus tervise- ja tööminister Riina Sikkutiga, kes vastutas ametist lahkuvas valitsuses soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemade eest. Uurisime, millega ta ministriks oldud ajal rahule jäi ja millega mitte ning mis tundega ta nüüd riigikokku suundub.

Saite ministriks 2. mail möödunud aastal. Kui nüüd tagasi vaatate oma ministriks oldud ajale, siis millega rahul olete ja mis oleks teistmoodi võinud minna?

Isikliku ja erialase arengu seisukohast oli mul väga huvitav aasta. Mulle töö väga meeldis. Samas oli minu ametisse asumisel eelarvestrateegia juba lukus ja mul ei olnud võimalik rahastamisotsused enam eriti mõjutada. Aga vanemahüvitis muudeti paindlikumaks, lisandus isakuu, ohvriabi teenused paranevad pidevalt, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemad said püsiva rahastuse. Ja mul on ikka nii kahju, et seda viimast sammu seoses palgalõhe järelevalvega ei saanud Riigikogus ära teha (sotsiaalministeerium soovis  anda tööinspektsioonile õiguse teha avalikus sektoris võrdse palga järelevalvet, toim). Tegelikult ei olnud sellele täit poliitilist toetust ka valitsuses, kuigi see oli koalitsioonilepingus sees. Sooline ebavõrdsus ja palgalõhe ei kao iseenesest, me peame aktiivselt kasvõi avalikus sektoris selles osas eeskuju näitama.

Nüüd terendab riigikogus opositsioon. Mis tundeid see tekitab?

Mul on ilmselt lihtsam minna Riigikokku opositsiooni, kui inimesel, kes on võib-olla seal juba olnud neli või rohkemgi aastat. Minu jaoks on see on uus kogemus, saan endale tähtsate teemadega tegeleda nüüd parlamendis ning niikuinii on palju õppida, ja ma arvan tegelikult, et see on huvitav. Muidugi on võimalused päriselt poliitikat muuta või midagi teha piiratumad kui need on valitsusliikmena. Aga mul endal ei ole mingit allaandmise tunnet, et laseks nüüd käed rüppe, sest niikuinii midagi enam teha ei saa.

Kuidas sotside seas üldiselt meeleolu on?

Ega keegi selle valimistulemusega rahul ei ole, muidugi oleks võinud paremini minna. Aga ei ole ka seda meeleolu, et nüüd annaks alla ning ootaks ja vaataks, et mis saab. Pigem on meeleolu selline konstruktiivne, et täita opositsioonierakonna rolli nii hästi kui võimalik.

Kui ma ise alguses valimistulemusi vaatasin, siis ma rõõmustasin selle üle, et Kaja Kallas tegi nii hea tulemuse…

Mina ka.

…ja rõõmustasin, et naiste osakaal riigikogus kasvas. Nii palju naisi pole kunagi varem parlamenti valitud. Aga muidu on mul pärast valimisi naiste õiguste poole pealt raske rõõmustada. Mida Teie arvate?

Mul on ka raske naiste õiguste koha pealt rõõmustada. Enne valimisi võrreldi kogu aeg valimisnimekirju, et kui palju naisi neis kokku on, aga tegelikult võiks vaadata seda, et milline on võimalik fraktsiooni koosseis Riigikogus olema saab ehk kui paljudel naistel on üldse võimalus riigikokku jõuda. Ma ei taha kuidagi sotside saba kergitada, aga meie nimekiri oli koostatud nii, et igasuguse häältesaagi korral oleks riigikogus ikka olnud naisi ja mehi umbes pooleks. Ja tegelikult teised erakonnad ei pingutanud selle nimel. Meie mõtlesime, et isegi kui me ei suuda läbinisti triibulisi nimekirju teha, saame anda võimaluse naistel ka reaalselt riigikokku jõuda. Mulle ei jäänud muljet, et mõni teine erakond oleks nimekirju üldse selle pilguga vaadanud.

Anna-Greta Tsahkna ütles väga hästi ühes paneelis paar kuud tagasi, et Reformierakonna esinumbrite seas oli naisi kolm korda vähem kui Urmaseid. Oli üks naine, Kaja Kallas, ja kolm Urmast: Urmas Paet, Urmas Klaas ja Urmas Kruuse. Kaja tegi supertulemuse, neil on palju naissoost parlamendi liikmed, ja ma ei taha kritiseerida nüüd Reformierakonda kui sellist, aga Anna-Greta Tsahkna lause natuke illustreerib seda olukorda, mis probleem nende valimisnimekirjadega oli. Tegelikult keegi ei pingutanud selle nimel, et naiste osakaalu parlamendis suurendada. Aga hea, et naiste osakaal kasvab, järelikult valijad ikka valisid naisi.

Kas on mõni muu naiste õiguste teema, mis valimisjärgselt muretsema paneb?

Ma ei tooks välja ühtegi konkreetset teemat, sest kui me räägime naiste õigustest, siis ei ole seda ühte muutust, mida oleks vaja teha, mis nüüd kõik asjad paremaks teeks.

Kuigi see oli küll karikatuurne, et naiste kehasid ja elusid puudutava teema üle arutlesid kolme partei juhtivad (mees)poliitikud ilma valdkonna eksperte kaasamata. Naiste reproduktiivtervist puudutav küsimus ei tohi olla parteipoliitilise kauplemise objekt.

Avalikustatud kolme võimaliku koalitsioonipartneri leppes on selgelt kirjas plaan sätestada põhiseaduses abielu mehe ja naise vahel, paigas on ka referendumi toimumise aeg, kuid hoolduskoormuse võrdsem jagamine, segregatsioon hariduses ja tööturul, palgalõhe vähendamine ja naiste osakaalu kasv juhtivatel ametikohtadel näiteks koalitsioonileppes kajastamist ei leia. Ilmselt on soolise võrdõiguslikkuse väljajätmine taotluslik ning mõne koalitsioonipartneri väljaütlemisi arvestades signaliseerib riski seni saavutatu kaotada. Pigem on mul praegu see mure, et äkki pööratakse midagi tagasi. Aga isegi kui ei pöörata, kui see nüüd tähendab neli aastat paigalseisu, siis sellest on kahju. Et me laseme jälle aega raisku.

 

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kuidas kasutada demokraatiat?

Eestis pidavat saama varsti otsedemokraatiat harrastada – valitsusläbirääkimiste ajal reklaamis üks partei seda, kui võimalust tühistada kooseluseadus. Kui oletada, et…

Juuni: roosa ila tulek

Europarlamendi valimised on selleks korraks läbi ja Eesti kattus muljetavaldavas mahus roosa lögaga. Opositsioonierakonnad sotsid ja reform saadavad Brüsselisse-Strasbourgi kumbki…

Deemon kannab kaabut

11. mai 1945. Kolm päeva tagasi kirjutati alla Saksamaa kapituleerumise aktile. Euroopas jätkub veel paiguti võitlustegevus, ent sõda kontinendil on…