Toimetuse veerg. Armastuskiri mu noortele meestel
„Ma tegin sulle suppi.“ Väike purgike tulikuuma oasuppi potsatab mu talvemantli peale.
Robin räägib veel mõned laused supist ja seejärel vahetab teema kiirelt Bolti autode piipitava iseloomu peale. Robin teab, et olen juba teist nädalat kurb. Mina tean, et tavaliselt teeb ta kanasuppi ning seega on tema valik veganist sõber oasupi kujul armastusega üle kallata teadlik.
Robin on üks mu mitmest cis-heteromehest, kellega mul on rõõm oma igapäevaelu jagada. Robin on hea sõber – ta saab aru, millal on vaja küsida ja millal kõik need peas vurravad küsimused huumoriga lämmatada. Ta kiusab mind mu Feministeeriumi töö pärast, samas ise kõiki neid väärtusi jagades. Ta tervitab mind lausega „släpime veidi skinni ka vä“ ja lahkub kallistusega.
Aga on ka Matthias. Matthias istub mu kõrval pimedas Klassikaraadio stuudios vana aasta viimastel tundidel ja vaikib. Vaikib ja on kurb koos minuga. Tantsupõrandal ta aga sammub – sammub paremale, vasakule, paremale, paremale, paremale, kuni on oma seljaga minu ja selle aina mulle otsa hüppava mehe vahel. Ta teeb seda kõike nii märkamatult, et kahtlen, kas ta üldse teab, et ta seda tegi. Mitu korda sa ikka kahtled? Värske õhu pausil avab ta mulle oma valutavat südant ja võimatust siin maal oma shorty leida.
On veel Raul Markus, Uik, Oliverid, Olli, Rafael, Kaius1 – kõik mu elus pigem pikemat kui lühemat aega, kõik nad hoolivamad ja vastutustundlikumad, kui mina oskaksin kunagi olla.
Illustratsioon: Katariin Mudist
Feministlike teadus- ja tehnoloogiauuringute (STS) professor María Puig de la Bellacasa on kirjutanud (2017, lk 78, minu tõlge): „Armastusele apelleerimine on eriti keeruline, sest selle idealiseerimine vaigistab nii armastuse nime all toime pandud julmused kui ka selle töö ja vaeva, mida armastuse hoidmine ja hooldamine nõuab.“ Puig de la Bellacasa sõnastab midagi, mis on sooülese sõpruse juures nii kaunis – puudub tahke arusaam platoonilise armastuse loomusest, millele oleks võimalik apelleerida. Me ei ole „sõbrannad“ või „armsamad“. Meie suhtel ei ole kultuuriruumist tulevat valmis pakendatud mudelit.
Soodeülese sõpruse võiks kuulutada lausa heteronormatiivsust murdvaks. See suhtevorm võitleb äraleierdatud heteronormatiivse elunarratiivi vastu, mis koosneb regulaarselt sõbrannadega jutustamas käivast naisest ja vahel poistega õllel käivast mehest. Nende kahe suhe on romantiline ja seksuaalne, kuid mitte sõbralik. Kuid kuhu paigutun selles skeemis mina, kes ma jõnksun rongis teel Tartu poole, ainsa eesmärgiga vajuda Raul Markuse köögilaua taha ja rääkida talle kõigest, algusest peale, samal ajal kui ta püüab kannatlikult vaaritada soojendavat tšillipada rohke sibula ja ubadega?
Möödunud sõbrapäevale astusin vastu tänutundega sõprade suhtes, kes päevast päeva otsustavad olla teadlikult üksteise jaoks hoolivad ja kohalolevad kaaslased ühisel eluteel, ning avardavad arusaamu sellest, milline on meestevaheline ja soodeülene sõprus.
Ootan hetke, mil avame poistega ja naistega karaokebaaris Retrokas ühe õlle ja avastame, et lauluraamatusse on ilmunud Soome bändi Ultra Bra lugu „Tyttöjen välisestä ystävyydestä“ (1999, „Tüdrukutevahelisest sõprusest“). Ma ütlen jah ja soome-ugri armastaja Saara vastab samaga. Robin on juba Aura mahla kallavale baaridaamile teada andnud, et just seda me laulamegi. Ronime lavale, mina piinlikumas olekus kui teised, ja äkitselt on mikrofoni taga kolme asemel kuus suud. Sõnad „he kävelivät kadulla rinnakkain“ ilmuvad ekraanile ja iga mu keharakukese täidab tunne, millest Terhi, Vuokko, Anna, Arto ja Olli juba mu sünniaastal laulsid.
Allikad
De La Bellacasa, M. P. (2017). Matters of Care: Speculative Ethics in More than Human Worlds. University of Minnesota Press.
