Transsoolise lapse emana

Foto: Mike Wilson, Unsplash

Emadusel võib olla eri tahke ning emadepäeval on kombeks neist ka kõnelda. Selles loos räägib üks ema sellest, millise teekonna on ta võtnud ette oma transsoolise lapse kõrval.

*

Ma ei saanud Kristo [nimi muudetud] puhul lapsepõlves aru, et selle lapse sooidentiteediga on midagi teisiti, et ta on trans. Ta tegi läbi kõik tütarlapse arengufaasid, näiteks printsessi faasi. Ta oli eriti kaunis väikelaps, nii et teda jäädi tänaval vaatama. Ta ei mänginud autodega ega tundunud mulle poisilik, aga talle ei meeldinud mängida ka nukkudega. Külaliste kingitud Barbie’d jäid kasutusse võtmata.

Ma hakkasin midagi aimama siis, kui tal tekkis kompulsiivne soov juuksed ära lõigata ja ta hakkas poisilikke rõivaid kandma, ta oli umbes 13–14. Tundus, nagu sõltuks lühikestest juustest ta elu. Enne muusikakooli lõppu käisime ühes poes, kus olid hästi ilusad kleidid ja neid sai ka oma mõõtude järgi õmmelda lasta. Mingil põhjusel tellisime kohe kaks kleiti, ühe igapäevaseks kandmiseks ja teise lõpetamise puhuks. Ja üsna varsti pärast seda ütles ta mulle, et tal on soodüsfooria. Küsisin: “Me alles tellisime sulle imeilusad kleidid. Miks sa siis seda tegid?” Ja tema ütles, et mõtles, et äkki ta muudab oma soovi, kui näeb end neis ilusates kleitides. Et äkki see muudab midagi. Aga ei muutunud.

*

Ma ei ole eriti analüüsinud, mis faase ma olen sellega seoses läbi käinud, et mul on translaps. Olen hiljem lugenud, et vanemate tunnetel on eri faasid, sinna kuulub ka lein. Kindlasti tundsin kurbust, süütunnet. Mul ei olnud varasemas elus olnud lähemat kokkupuudet soo- ega seksuaalvähemustega. Ma ei olnud sellele erilist tähelepanugi pööranud, et nad eksisteerivad. Mind ei häirinud absoluutselt, kui teadsin, et keegi, keda tunnen, kuulub  selliste inimeste hulka. Transsoolisusest ei olnud ma ka eriti midagi kuulnud või kui olingi, polnud ma sellesse teemasse süvenenud.

Foto: Earl Richardson, Unsplash

Kristo puhul oli mu esimene mõte see, et äkki see läheb ikkagi üle. Et me kõik oleme olnud pubekad ja meil kõigil võib olla igasuguseid mõtteid. Ma ei tea, kui kaua see lootus kestis, aga kui tütarlaps lõikab juuksed maha ja kannab meesteriideid, siis ei tekita see veel seda tõelist taju, et ta on poiss. Ühel päeval küsis ta minult, mis nime ma talle oleksin pannud, kui ta oleks olnud poiss. Seejärel palus ta end edaspidi kutsuda selle nimega. Väike samm edasi oli see, kui ta hakkas ütlema, et soovib, et teda koheldakse poisina, muutis ametlikult oma nime. Kui ta hakkas saama hormoonravi ja tema hääl muutus, siis ma enam kindlasti muutusele ei lootnud. See oli ehk üks kõige raskem murdepunkt minu jaoks.

*

Minu tunnetega on teatav segadus. On kindlasti mure, kas tal ikka elus kõik hästi läheb. Kas ta ei saa elus väga palju haiget ja kuidas ta sellest välja tuleb. Ma ei muretse abstraktselt. Eelmisel suvel töötas ta klienditeenindajana ja inimesed pillasid minu jaoks uskumatuid kommentaare. Ma tean ju, kuidas suhtub ühiskond transsoolistesse. Ma näen kõrvalt, et transsooline inimene kannatab väga, see ei ole lihtne.

Ma pean austama oma lapse enesemääratlemise õigust ja ka seda, kas ta tahab, et tema sooidentiteedist räägitakse. Seetõttu ei saa ma kuulutada maailmale, et teate, mu laps on transsooline. Tema otsustab, kellele seda avalikustada, ning ma austan tema õigust. Seetõttu ei saa ma ka oma südant sel teemal kõigile puistata. Aga minule lähemal seisvad kaasteelised teavad seda muidugi. Seda ei ole võimalik ega ka mõtet varjata. Ja minule ei ole kunagi saanud seetõttu osaks negatiivset reaktsiooni, minu lähemate sõprade-tuttavate tolerantsus ja arusaamine on olnud imetlusväärne.

Olen püüdnud end harida. Algul surfasin palju internetis, sest ajal, kui Kristo hakkas muutuma, ei olnud sel teemal Eesti meedias palju räägitud. Tuttavate abiga leidsin Ameerikast ühe eesti päritolu psühholoogi, kes saatis mulle päris palju igasuguseid materjale, ka filmilinke. Ka tuttavad on soovitanud erinevaid dokfilme ja seminare. Vaatasime koos Kristoga filme ja ta on ka ise otsinud artikleid välja, otsin seda infot ikka teadlikult.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Soovitaksin teiste transsooliste laste vanematele, et nad kindlasti hoiaksid oma lapsi. Et nad püüaksid mõista. Meie, hetero- ja cis-inimesed ei saagi päris lõpuni neist aru. Et miks on nii tähtis, kas ma olen mees või naine. Tuleb püüda mõista, et nad peavad seepärast väga kannatama ja seda rohkem peame neid hoidma, kui suur osa ülejäänud maailmast otsustab nende üle pealiskaudselt eelarvamuste alusel. Sest kes siis veel neid hoiab ja kaitseb kui mitte oma lähedased.

*

Kõige vahvam oli see, kuidas jõudsime doktor Maie Välini. Pidime ühel hetkel rääkima sellest perearstile, kes nägi ju ka, et tütarlapsest sirgub noormees. Ta polnud kunagi isegi kuulnud sellest. Aga üks hetk ta helistas meile, et luges Eesti Arstist artiklit doktor Maie Väli kohta Tartus. Oli väga tore, et ta suhtus hästi. Üks mu kolleegidest teadis, et Eestis on tulemas seminar Euroopa LGBT+ teemal. Panin end sinna kirja ja hiljem viis üks seminari organiseerijatest mind kokku transsoolise inimesega, kes oli nõus minuga lihtsalt rääkima. Vestlused temaga on mulle palju andnud ja mõjunud kuidagi rahustavalt. Ühiskond peab neid ju veidrikeks, aga ma nägin, et ta on täiesti tavaline, lihast ja luust inimene.

Kas sookorrigeerimine peaks olema lubatud varem kui alates 18? Ühest küljest jah, sest see vähendaks nende inimeste kannatusi. Meie ei saa otsustada, mida nemad tunnevad. Kas me peame siis 15–16–17 aastast rumalaks? Aga sinna juurde peab käima kindlasti nõustamine, mis aitaks noort mõista, mis temaga toimub ja mis teda ees ootab. Neil, kes väga sügavast lapsepõlvest seda tunnevad, võiks olla võimalus dokumente ja nime muuta ka juba palju varem, samuti peaks olema võimalus puberteeti edasi lükata. Sügavam sekkumine, kui inimene seda tahab, võiks jääda aega, kui inimene saab täisealiseks.

*

Ma vaatan elu tänu sellele kogemusele avarama pilguga. Vahel ma tajun, et jään inimesi vaatama, mõeldes, kas see on mees või naine. Seda ma varem ei teinud. Vaatasin korra peale ja otsustasin ära. Nüüd ma tean, et elu on palju mitmekesisem.

Olen tänu sellele kogemusele mõistnud, et kahjuks ei ole Eestis ka spetsialiste, kes nõustaksid psühholoogiliselt transsoolisi inimesi või nende vanemaid. Olen kuulnud juhtumitest, kus laps visatakse kodust välja, ning sellisel juhul on ilmselge, et vanem ise ei tule oma tunnetega toime ja vajab samuti abi.

Soovitaksin teiste transsooliste laste vanematele, et nad kindlasti hoiaksid oma lapsi. Et nad püüaksid mõista. Meie, hetero- ja cis-inimesed ei saagi päris lõpuni neist aru. Et miks on nii tähtis, kas ma olen mees või naine. Tuleb püüda mõista, et nad peavad seepärast väga kannatama ja seda rohkem peame neid hoidma, kui suur osa ülejäänud maailmast otsustab nende üle pealiskaudselt eelarvamuste alusel. Sest kes siis veel neid hoiab ja kaitseb kui mitte oma lähedased.

29
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka