Tüdruk meie hulgast

Stephanie Ann Booth. Foto nekroloogist (The Telegraph 25.09.2016)

Need, keda huvitab queer-kogukonna ajalugu, on ilmselt kuulnud ka Stonewalli rahutustest. 1969. aasta juuni sündmused olid ülemaailmse LGBT+ liikumise jaoks pöördelised. Korrakaitsjate agressioonist, mida võimuorganid varjasid, sai katalüsaator LGBT+ inimeste kiirele organiseerumisele oma väärikuse kaitsmiseks. Lühikese aja jooksul ilmusid ühiskondlikule poliitmaastikule õiguskaitseorganisatsioonid, kodanikuühendused ja uued meediakanalid.

Niivõrd kiire sündmuste areng ei saanud kulgeda tõrgeteta. Sageli ühendas inimesi uutes organisatsioonides vaid teistsugune sättumus. Kõik ülejäänud sotsiaal-demograafilised tunnused nagu poliitilised eelistused, klassikuuluvus ja vaated soolisele võrdõiguslikkusele võisid olla vastandlikud. See tekitas soodsa pinnase konfliktidele ja vastastikusele süüdistamisele.

Kõigepealt tundsid seda omal nahal crossdresserid, kes muide osalesid aktiivselt Stonewalli rahutustes. Edasi laienes see kõigile transsoolistele. T-inimesi hakati kunstlikult eristama ülejäänud LGB-kogukonnast. Põhjusteks, millega õigustati uutmoodi diskrimineerimist LGBT+ kogukonna siseselt, olid nähtavasti transinimeste suur heterogeensus ja nende kaitstavate õiguste määratlemise keerukus. See viis nii sündsusetute sõnasõdade kui ka avaliku vastuseisuni transinimeste ning gei- ja feministlike liikumiste esindajate vahel.

Sellele vastuseisule pühendan kindlasti ühe artikli, kuid praegu, Eestis aset leidvate suurte valimiste kuul, tahaksin jutustada loo ühest kangelaslikust transsoolisest naisest ja ühiskonnategelasest, kelle elu demonstreerib, kuidas transsoolisus pole feminismi vaenlane.

Tüdruk miljoni seast

1984. aasta oktoobris avati Manchesteri rohelises äärelinnas Prestwich’is üks imeline pood. Sildil ilutses mõistatuslik nimi Transformation, riiulitel aga kummaline kaup. Suure numbriga jalanõud ja riided, silikoonrinnad ja -puusad, parukad, aksessuaarid, kosmeetika ning isegi hormoonpreparaadid. Selle poe avas transnaine Stephanie Anne Lloyd koos kahe äripartneriga (ühest sai tema pikaajaline abikaasa, Stephanie’st aga, kes võttis endale mehe nime, proua Booth).

Alguses ei läinud kõik nagu õlitatult. Arrogantsed bürokraadid seadsid poele regulaarselt takistusi. Ei saa öelda, et tollased Inglismaa seadused oleksid suhtunud LGBT+ kogukonda sõbralikult. Näiteks tootekataloogi väljaandmise peale süüdistati omanikke siivutu materjali levitamises, määrati kuue tuhande naelane trahv ja pandi aastaks vangi. Sellest hoolimata äri vähehaaval laienes. Stephanie jätkas võitlust ning Londonisse ja Birminghami ilmusid uued poed. Ühtlasi rajas ta transseksuaalide (sic!) kliiniku, 1991. aastal aga avaldas autobiograafia „Stephanie: tüdruk miljoni seast“.

Stephanie 1980. aastatel. Foto: Lancashire Telegraph (28.09.2016)

Teekond „miljonitüdrukuks“ polnud lihtne. Stephanie sündis 1946. aastal, raskel sõjajärgsel ajal, Hertfordshire’s. Vastsündinu sooks määrati mees ning nimeks pandi Keith Michael. Selle nimega elas ta 37 aastat. Stephanie sai vaevu keskhariduse, sest Jehoova tunnistajatest vanemad võtsid tema dokumendid koolist välja, oodates lähenevat maailmalõppu. Ta hakkas tööle kaubandussfääris ning tõusis enne otsust alustada soo korrigeerimist turundusdirektori ametikohale, mille ta kaotas 1984. aastal, niipea kui tegi läbi olulise kirurgilise operatsiooni. Umbes siis tuligi talle mõte alustada uut, revolutsioonilist äri ja aidata samasuguseid transsoolisi inimesi nagu tema. Nii sündisidki Transformationi poed.

Stephanie’l külas

Oma esimesel reisil Londonisse (2008. aastal) ei saanud ma jätta minemata Transformationi poeketi Londoni filiaali. Pood asus üsnagi käidavas kohas Eustoni raudteejaama lähedal. Teadsin ainult aadressi: Eversholt Street 52. Tundsin ühtaegu nii hirmu kui suurt uudishimu. Kõndisin igaks juhuks teisel pool tänavat, et näha kõigepealt vitriini eemalt ja jälgida möödujate reaktsiooni. Üllatavalt ei pööranud silmatorkavale, peaaegu väljakutsuvale vaateaknale keegi tähelepanu. Läksin üle tee, ootasin, kuni tänaval oli vähem inimesi, ning lükkasin ust. Poes oli vaikne. Lõhnas veidi sünteetiliste parukate ja jalanõude järele, vaikselt töötas ventilaator.

„Tere, kallis,“ pöördus minu poole müüja leti tagant, „kas saan kuidagi aidata?“ Nüüd ma ei suuda enam meenutada, kas see oli Stephanie ise või keegi teine, sest tollal polnud mul veel aimugi, milline ta välja näeb. Tahtsin jääda poodi kauemaks, et ringi vaadata.

„Mind huvitavad ajakirjad ja raamatud. Tean, et teil on lai valik temaatilist kirjandust.“

„Jah, muidugi,“ noogutas müüja, osutades riiulile nurgas.

Ostsin võileivahinnaga paar ajakirja, mis mind huvitasid. Tänasin ja läksin välja. Külaskäik oli lühike, kuid emotsionaalne. Ainuüksi sellise poe olemasolu vapustas mind. Ma ei suuda siiani ette kujutada, et midagi sellist võiks olla Tallinnas.

Kõrge lend

Stephanie oli aktiivne ärinaine ning lisaks poodidele tegeles ta terve rea projektidega. 90ndate alguses ostis ta koos mehega väikese farmi, kus nad päästsid ja ravisid loomi. 2002. aastal ostsid nad Walesis pankroti äärel oleva hotelli, millest kasvas mõne aja jooksul terve hotellikett. 2008. aastal sai Stephanie’st telekanali BBC Wales tõsieluseriaali peategelane. Ta oli tugev juht, kes ei pööranud tähelepanu ühelegi soostereotüübile. Stephanie’l oli plaanis osta ka kohalik jalgpallimeeskond Wrexham FC, kuid sellest ideest pidi ta fanaatikute anonüümsete ähvarduste tõttu loobuma. Stephanie’ juhiannet osati siiski märgata – ta valiti kohaliku kaubandus- ja turismikoja eestvedajaks.

2016. aastal hukkus Stephanie 70-aastaselt oma farmis juhtunud liiklusõnnetuses. Traktor, millega ta naasis põllult, paiskus ümber. Kaastunnet tema abikaasale ja lastele avaldasid paljud ühiskonnategelased Suurbritannia eri piirkondadest ning nekroloogid ilmusid suurtes ajalehtedes. Stephanie’st jäi maha viis last: kaksa tema esimesest abielust, kaks mehe eelmisest abielust ning üks adopteeritud laps.

Meenutan teda tihti, kui räägin sõpradele Suurbritannia transsoolistest inimestest, nende saavutustest ja võitudest. Mulle lihtsalt meeldib seda teha, jälle ja jälle ümber mõtestada seda keerulist, kuid huvitavat elu, vaimustuda Stephanie’ iseloomukindlusest ja teerajaja julgusest. Nagu paljud teised edukad inimesed, tegi ta nii mõndagi kõige kiuste. Kaalukas otsus korrigeerida sugu – tollase transfoobse ühiskonna kiuste; spetsiifiline, kuid sotsiaalselt oluline äri – transfoobsete seaduste kiuste; edusammud ühiskondlikus tegevuses – kõigi sallimatute kiuste. Seda eredamalt paistavad silma tema saavutused täna. Ja mulle teeb nalja, et kunagi leidus neid, kes loopisid kaikaid kodaratesse tärkavale transliikumisele, süüdistasid seda naiste ja feminismiidee solvamises ning püüdsid seda kuidagi marginaliseerida, otsides argumente ja õigustust. Kuid nende jaoks, kes usuvad tänapäeval, et transsoolisus on kõigi maailma naiste vaenlane number üks, on mul varuks tugevad vastuväited. Tänu sellistele inimestele nagu Stephanie.

Allikad

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mittebinaarne sooidentiteet

“Mittebinaarne” (ingl nonbinary) viitab sooidentiteetidele, mis jäävad väljapoole kaksikjaotuses sookategooriaid mees ja naine. Sealjuures võivad mittebinaarsed inimesed identifitseerida end mitme…