Solidaarne naistepäev. Mõned tugikeskuse kliendid olid pisarates, kui hügieenisidemete pakid said

Praegu on käimas solidaarse naistepäeva kampaania, mille käigus koguvad vabatahtlikud raha ja hügieenivahendeid naistele, kel pole võimalust neid ise osta. Kampaaniaga soovitakse tähelepanu pöörata ka naiste vaesusele. Pärnu tugikeskuse juht Margo Orupõld, Tartu tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan ja Tartu tugi- ja teabekeskuse juhtiv sotsiaaltöötaja Egle Ups räägivad ajakirjanik Laura Mallenele, kuhu eelmise aasta solidaarse naistepäeva annetused läksid ja miks tugikeskustes olevatele naistele hügieenivahendeid üldse on vaja. 

Lugesin intervjuud, mille andsid eelmisel aastal. Siis ütlesid sa, Margo, et valmistume hüppeks – koroonapandeemia oli Eestis võimu võtmas. Kuidas sa tagasi vaatad? 

Margo Orupõld: Nende inimeste jaoks, kes abi vajavad, on koroonahirmu tunduvalt kergem taluda kui seda, mis toimub kodus. 

Statistika on Pärnu puhul üsna ühtlane, eelmisel aastal oli meil kümme klienti vähem kui aastal 2019. Aga ka nn tühje kõnesid on vähem tulnud, samuti neid, kes varem lihtsalt luurasid või küsisid, kuidas asjad käivad. Inimesed on olnud ausamad, julgemad, sest olukord on nende jaoks selgemaks muutunud. Kui varem nad väga kahtlesid, siis nüüd saadakse aru, et asi on jama. Neil on valmidus midagi muuta. Lähisuhtevägivalla mõistes on eelmine koroona-aasta hea olnud. Klient on motiveeritum, ta on stardipakul ära vedrutanud. Kodusoleku aeg on toonud teadmise, et tagasiteed pole. Ja et vägivaldses suhtes edasi olemine on halb lahendus. Pilk on selgemaks läinud.

Vasakul Egle Ups, ülal paremal Margo Orupõld ja all vasakul Pille Tsopp-Pagan

Egle Ups: Olen sellega nõus. Tundub, et välja on tulnud rohkem selliseid naisi, kes on kannatanud lähisuhtevägivalda pikemalt. Nagu oleks see aeg täpi i-le peale pannud, viimase tõuke andnud. Klientide arvuga on meil samamoodi nagu Pärnul: muudatust pole, kaks viimast aastat on sarnased. 

Pille Tsopp-Pagan: Oleme Eestiga heas ja teistmoodi olukorras kui mitmel pool mujal. Surusime kommunikatsiooni, et abi saab, palusime Ohvriabi ja politseiametit, et nad annaks sellest teada. Kõik on sellest palju rääkinud, see on aidanud rohkem otsusele jõuda.

Margo: Eri tasanditel on infot olnud palju, ka eri keeltes. Info turmtuld on terve aasta antud. 

Pille: Oleme selles mõttes heas seisus, et riik on lahti. Mitmel pool mujal Euroopas ei tohi kõndida kaugemale kui kilomeeter kodust või üldse toast välja minna. Paar kuud oli rohkem lukus, kuid abi saamine pole olnud takistatud.

Pille, oled üleeuroopalise organisatsiooni Women Against Violence Europe (Euroopa naised vägivalla vastu) asepresident. Kuidas Euroopas on koroonapandeemia tingimustes lähisuhtevägivalla ohvritega tegeletud ja kas midagi on muutunud?

Pille: Rõhutangi väga palju, et Eesti on koos Soomega üks kõige paremas seisus olevaid Euroopa riike. Meilt ei ole võetud ära raha, kõik institutsioonid, mitte ainult varjupaigaid, saavad inimesi teavitada, et abi on olemas, otsige abi, ärge jääge üksi. Näiteks Bulgaarias võeti varjupaikadelt rahastus ära, aga on riike, kus võeti ära raha kriisiabi telefoniliinilt. Meil ei juhtunud sellist asja. Tagurlikud jõud survestasid koroonapaketi sees inimõiguste äravõtmist. Seda oli palju Ungaris ja Poolas, slovakid üritasid tagasi pöörata Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist. Püüti koroonaolukorda ära kasutada, kuid Eestis läks sisuliselt elu edasi. Meil on vedanud.

Kuidas koroonatingimustes naisi aidata? Olete pidanud varjupaigas töö ümber sättima?

Egle: Koroonakahtlusega naisi tulnud ei ole. Saame telefoni teel suhelda ja õues kohtuda. Koroonadiagnoosiga abivajaja saame teise varjupaika panna.

Margo: Meil ka pole koroonaga kliente olnud. Inimesed ütlevad, et on viiruse põdemise ajal kodus olnud, ja seal nad sellesse ka nakatusid. Välja ju neid ei lasta … Oleme oma tavapärast tööd edasi teinud. Muretsesime endale visiirid – kaetud suuga sa ju oma tööd ei tee, paljudel juhtudel tuleb mõelda sellele, et inimesed loevad sinu nägu ja sul vaja näha kliendi oma. On ka kuulmishäiretega kliente, kes loevad huultelt. Istumise maa on vähemalt kaks meetrit. Keegi pole öelnud, et kardab koroona tõttu tulla. 

Meil on Terviseametist kohal käidud, spetsialist rääkis, kuidas peab toimima varjupaik juhul, kui peaksime vastu võtma koroonahaige abivajaja: puhtad tsoonid, prügikastid selle ja teise jaoks. Saadeti desovahendeid. Teadmisi tuli juurde, õnneks kasutama ei ole pidanud. Inimestel on valmisolek, kõik teevad tööd edasi.

Egle: Ükski nõustamine ei ole jäänud tegemata. Naised ise olid väga kohusetundlikud, oli neid, kes ütlesid, et nad on kontaktsed olnud, ja neid oleme nõustanud telefoni ja veebi teel. Vahel on kohtumise aega edasi lükatud. 

Loe siit, kuidas jõudis eelmisel aastal Naiste Tugi- ja Teabekeskusesse terve alusetäis annetusi

Praegu on käimas solidaarse naistepäeva kampaania. Kui otsisin selle intervjuu jaoks materjale, leidsin palju kahtlejaid. Kas hügieenisidemete ja tampoonide puudus on Eestis probleem? 

Margo: Meil mõnel naisel tuli pisar silma, kui ta meilt hügieenivahendid sai. (Solidaarset naistepäeva korraldatakse juba kolmandat korda – L. M). Et “ma nagunii loen sente, mul on teismeline tüdruk, kes kasutab neid, see on suur kuluartikkel iga kuu”. See naine oli liigutatud sellisest abist, sest poleks uskunud, et seda kulu oleks saanud vähendada. Igal juhul oli see väga hea toetus.

Tegime naistele pakid valmis – panime sinna üht, teist ja kolmandat –, teades, kel kui palju teismelisi tüdrukuid kodus on. Varjupaigas on veidikene veel alles. Kui naine tuleb, saame kohe koti talle kaasa anda.

Pärnu tugikeskuse töötaja pakib eelmise aasta annetusi ümber väiksematesse pakkidesse

Egle: Andsin ühele kahe teismelise tütre emale terve kastitäie. Ta oli nii tänulik. Mõlemad tüdrukud ju kasutavad neid, iga kuu on suur väljaminek. See toob pisarad silma. Kui naine nõustamisele tuleb, saame ta vajadused teada. Anname talle Toidupangast saadud toiduaineid, tampoone, sidemeid – peaaegu igale naisele läheb natuke midagi.

Sel aastal kogutakse ka suugühieenitooteid – hambaharju ja hambapastasid, mille vajaduse kohta said solidaarse naistepäeva korraldajad infot just teilt. See, et vägivalla all kannatavatel naistel on probleemid hammastega, oli üllatav. Kui sagedasti seda ette tuleb?

Margo: Seda saab teada vaid nende pealt, kes jäävad meie juurde kauemaks käima. Kui inimesel on pingeolukord, siis on pinges kogu tema organism. Igasugune pinge, mis on pikalt kestnud, jätab meisse jälje. Ka terastross katkeb. Me ei saanud algul aru, millest see tuleb, aga seitse aastat tagasi oli meil klient, kes elas kogu täiega vägivallas. Kaks aastat hiljem ütles ta, et näed – käin hambaarsti juures, hambad kukuvad välja, aga aru ei saa, miks. Arst ütles, et põhjused on psühhosomaatilised. Kui pingeolukord lõppeb, tekivad füüsilised järelnähud. Juuksed kukkusid tal ka välja, peotäite kaupa. Siis tuli järgmine naine sama jutuga. Seda on keeruline tõendada, et see on tagajärg. Sa ei lähe tsiviilnõudega selle pärast kuhugi. See on varjatud tagajärg, mis kaasneb vägivallasuhte ja selle lõpetamisega.

Me ei tea, kui paljud seda kogevad või mis juhtub aasta-kahe pärast. Vahel tulevad naised hiljem rääkima.

Egle: Juuste kohta on ka meie varjupaigas räägitud – lähevad järsku halliks, lihtsalt tulevad peotäite kaupa välja. Hambad on ka teema, mille kohta me otseselt ei küsi. Jutu käigus tuleb see harva välja.

Praegu on Eestis selline ebakindel aeg. Nakatumise näitajad on laes, algas vaktsineerimine. Kuidas te edasi lähete?

Margo: Ma olen ühe vaktsiini kätte saanud. Mul on turvalisem teha tööd, kui olen vaktsineeritud. Olen ise teinud kõik, et olla teistele vähem ohtlik ja julgem on olla.

Egle: Asi on vastutustundes. Et ma saaks turvaliselt tööd teha ja tagada, et ma olen terve. Me pole ühtki süsti veel saanud, oleme kahes kohas järjekorras. Viimasel ajal on meie poole pöördunud mitu üle 60-aasta vanust klienti.

Margo: Paar klienti on üle 70-aastased. Nende esimene mure on, et nad ei saa ju praegu välja minna. Olen neile valmis koju minema. Nüüd on julgem.