Tingimuslik solidaarsus – kuidas viilutada inimlikkust?

Avalikus ruumis kõlab üha sagedamini: „Miks ma maksan makse, et isik X saaks nende eest teha Y?” Üllatav on, et seda küsivad ka feministliku taustaga ja võrdõiguslikkust toetavad avaliku elu tegelased.

Seetõttu tuleb tingimusliku solidaarsuse küsimus asetada laiemasse intersektsionaalsuse konteksti. Kasutan näitena 4. jaanuari veebisaate „Vilja küsib” intervjuud perearst Anneli Talvikuga.

Ajakirjanik Vilja Kiisler küsib: „Ravikindlustusmaksu maksame me ju kõik ühesuguse protsendi järgi. Aga on suur vahe, kas inimene joob, suitsetab, sööb ülemäära või teeb sporti. Kas selline vahe võiks kajastuda ka maksusüsteemis? Kui ma ise hoolitsen oma tervise eest, siis maksan vähem makse?”

Ainuüksi antud küsimuse sõnastus – „sööb ülemäära”, „teeb narksi” – on paksufoobne ja stigmatiseerib juba eos sõltuvushäirega inimesi. Anneli Talvik vastab: „Ma isiklikult arvan, et see on väga arukas mõte. Täna on patsiendi vastutus Eestis olematu. Igaüks tuleb oma ressurssidega perearsti juurde. Mõni on vaeva näinud, et olla terve, teine ei ole. Ma väga pooldan mõtet, et kui patsient on panustanud – kehamassiindeks on korras, liikumine regulaarne, suitsetamine maha jäetud, alkoholi tarvitamine vähendatud –, siis perearst võiks anda tervisehinnangu ja patsient saaks väiksema maksu.”

Kiisler kinnitab: „Väga vahva, mulle sobiks, kuna ma ise elan tervislikult!”

Erinevalt Kiislerist mulle see lahendus ei sobi. Universaalse solidaarsuse lõhkumine tingimuslikkuse seadmisega loob kolm olulist riski: sisestab elutähtsasse süsteemi subjektiivsust, haavab vähemusi ja marginaliseeritud kogukondi ning lähtub piiratud arusaamast isiku valikute ja terviseriskide kohta.

Subjektiivsus ja moraliseeriv otsustamine

Tingimuste seadmine – „saad toetust/abi/teenust, kui…” – tugineb alati subjektiivsetele, moraalitunnetuslikele ja kohati eelarvamuslikele alustele. See tähendab, et teiste inimeste tervis seotakse otsustaja vaadete ja tõekspidamistega ning arstiabi muudetakse sõltuvaks päevakajalisest ideoloogiast.

Näiteks 1980ndatel Ameerika Ühendriikides lahvatanud HIV/AIDS-i kriisi ajal jättis Ronald Reagani administratsioon teadlikult vajalikud meetmed võtmata ja rahastuse eraldamata, kuigi Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) hoiatas korduvalt epideemilise olukorra eest. Põhjus oli presidendi isiklikes ja fiskaalpoliitilistes vaadetes: samasooliste seks ja riigi raha kulutamine oli tema arvates patt. See maksis umbes 90 000 inimelu.

Universaalne solidaarsus ei ole heategevus, vaid viis tagada põhiõigusi.

Värskem näide on samuti Ameerika Ühendriikidest, kus pärast Roe v. Wade’i tühistamist 2022. aastal liikus õigus legaliseerida raseduse katkestamist osariikide tasandile. Vabariiklaste juhitud osariikides, kus oli levinud kristlik natsionalism, piirati ligipääsu tervishoiuteenusele usulise „moraalitunnetuse” põhjal, samuti arutati abordi kriminaliseerimist ka väljaspool osariiki tehtud abordi korral.

Eurooplastelgi ei tasu kergendatult hingata, sest vaid neljas Euroopa Liidu liikmesriigis on arstil seaduslikult keelatud loobuda abordi tegemisest isiklike tõekspidamiste tõttu. Eesti ei ole nende seas. Lisaks rakendub meil aborditeenusele moraliseerimise jääkripatsina patsiendi omaosalus. Patsiendi omaosalusega on Eestis veel vaid voodipäevatasu ja kodustes oludes suukaudne toitmine.

Universaalne solidaarsus, kus kõik katavad kõiki, võimaldab tagada tervishoiuteenuse moraalseid ja usulisi hinnanguid andmata. Universaalne solidaarsus ei ole heategevus, vaid viis tagada põhiõigusi. Paturegistreid ei peeta arstikabinetis.

Tingimuslikkus haavab vähemusi

Tingimuslikkus lähtub peaaegu alati enamuse subjektiivsetest tõekspidamistest. Need nõudmised sihivad sageli vähemusi ja marginaliseeritud kogukondi (nt vaesuses elavad inimesed, krooniliste haigustega või sõltuvushäirega inimesed), kes ei pruugi sarnaneda „otsustajatele” – näiteks ei ole paiksoolised, heteroseksuaalsed, enamusrahvusest või kapitalistlikult meelestatud.

Kuna ebavõrdsuskategooriad põimuvad, siis intersektsionaalse feminismi vaatest ei saa nõustuda tingimuslikkusega isegi siis, kui see ei haava naisi otseselt. Löögi saavad kõik vähemusgrupid, kuhu kuuluvad ka naised. Taolised solidaarsuse lõhkumise ideed on minu hinnangul loomult ebafeministlikud. Nagu kuulutas Emma Lazarus oma 1883. aasta essees „Kiri heebrealastele“ (ing k An Epistle to the Hebrews): „Keegi meist ei ole vaba, kuni kõik me oleme vabad.“

Piirangud „vabale” valikule

Kui abordi või HIV-teraapia keelustamine kristlike vaadete alusel tundub ekstreemne, siis minu hinnangul on sama äärmuslikud ka piirangud, mis lähtuvad patsiendi näiliselt „vabast” valikust.

Siin kukutakse samasse auku, mida kritiseeris fenomenoloogiafilosoof Maurice Merleau-Ponty: inimene ei ole valikute tegemisel ainult puhas mõistus, vaid keerukas kehaline olend koos traumade, kogemuste, hirmude ja valudega, mis olulisel määral mõjutavad tema elu. Meie valikutel on taust, mis juhib – laenates intervjuus kõlanud Talviku väljendit – „oma kaardipaki ladumist”.

Ebapiisava ressursi kontekstis on ahvatlev laskuda väärib-ei-vääri-narratiivi.

Ülekaal ei ole pelgalt „ülemäärane söömine”. See käib tihti käsikäes vaesusega, sest puudub võimalus hankida tervislikku toitu ja piisavalt liikuda, ning ränga lapsepõlvega, kus söömine pakub lühiajalist leevendust sügavatele traumadele. Siia lisanduvad kroonilised haigused ja geneetilised eripärad, mille korral võib kaalulangetus meenutada filmifrantsiisi „Võimatu missioon”.

Lisaks on kehamassiindeks ebapiisav vahend terviseriski hindamisel.

Küünilisem lugeja võib öelda, et Kiisler ja Talvik mõtlesid ilmselt enda tehtud valikuid – psüühilised traumad ja kaasasündinud haigused ei ole ju patsiendi süü. Tõsi, aga ka nende väljaarvamisel tekib probleeme käitumisega, mida peetakse „isetehtud tervisekahjustuseks”. Kuidas näiteks hinnastada enesetapukatsega isikut? Kas sõltuvushäirega inimene peaks tasuma oma pattude eest kõrgemat maksu ja elama veel tugevama stigma all?

Sõltlaste diskrimineerimine tervishoius

Viimases küsimuses palusin ekspertarvamust uimastitarvitajate ja -sõltlaste huvikaitse ühenduse LUNEST juhatuse liikmelt Mart Kalvetilt. Vabaühenduse sihtrühm seisab häbimärgistamise ja tõrjumisega tervishoiusüsteemis silmitsi peaaegu iga päev. Ehkki olukord on veidi paranenud pärast 2018. aasta uuringut uimasteid tarvitavate naiste õiguste rikkumistest Eestis, on muutused uimastiturul toonud kaasa uusi ebavõrdsuse ilminguid.

„Inimesi, eriti naisi ja emasid, kellel on olnud probleeme sõltuvusainete tarvitamisega, tõrjutakse meie tervishoiusüsteemis jätkuvalt,” nendib Kalvet. LUNEST on ligi kümme aastat seiranud uimastitarvitajaskonnas toimuvaid arenguid. Viimastel kuudel on nad saanud üha rohkem teateid juhtumitest, kus ohtlike ainete tarvitamisest põhjustatud südamepõletikuga patsiente on keeldutud opereerimast, ehkki operatsioon oleks selgelt näidustatud.

„Selliseid otsuseid põhjendatakse väidetega, et operatsioonid on kallid ja järjekorrad pikad, ent „narkomaanid” hakkavad pärast paranemist uuesti tarvitama. Raviotsused ja ravi kvaliteet sõltuvad liiga tihti sellest, millisesse haiglasse või osakonna juhataja juurde satutakse. Tarvitajaskonna seas levivad kuulujutud juhtumitest, kus keegi on ravile pääsenud tutvuse kaudu või altkäemaksuga. Aga oleme kuulnud ka mitmest inimesest, kes on pärast elupäästvat operatsiooni ainetest loobunud,” kirjeldab Kalvet.

Ta hoiatab, et paljud inimesed, kellele on vajalikku ravi keeldutud osutamast, pettuvad tervishoiusüsteemis ja heituvad. See vähendab nende valmidust mis tahes terviseprobleemidega arsti juurde pöörduda ning ohustab näiteks HIV-i või hepatiidi ravisoostumust. „Sellise olukorra negatiivsed mõjud rahvatervisele on juba ilmnenud. Kui probleemi kiiresti ei teadvustata ja lahendusi ei leita, on oodata ainult nende mõjude võimendumist.”

Kellele näidatakse näpuga?

Universaalse solidaarsuse lõhkumine tingimuslikkuse kaudu haavab vaieldamatult enim vähemusi ja niigi rasketes oludes kogukondi. Saates „Vilja küsib” kõlanud lisamaksukoormus seaks sotsiaalmajanduslikes raskustes olevad inimesed täiendava rahalise surve alla ja tõukaks nad eemale tervishoiuteenustest, mida nad üsna tihti hädasti vajavad. Kes sooviks istuda kabinetis arstiga, kes mõttes arvutab, kui suur ressursikulu sa riigile oled ning kas su trauma või pingutus on maksusoodustuseks piisav?

Taolised sõnavõtud näitavad – minu kui šarmantselt ülekaalulise autori hinnangul – näpuga vähemuste poole, ignoreerides samal ajal tõelist probleemi: tervishoiusüsteemi kroonilist alarahastatust, mis on suuresti tingitud lamedast tulumaksumäärast. Ebapiisava ressursi kontekstis on ahvatlev laskuda väärib-ei-vääri-narratiivi, eriti kui sa ise tagajärgedega pihta ei saa. Mõistlik oleks aga uurida, kuhu tegelikult ressurss kadus.

Lõppude lõpuks, inimlikkust ei saa viilutada – katse seda teha kannab nime privileegituimus.