Utoopiasari. Emane sinivaal

Mida tahta feministlikust utoopiast? Mina tahan lihtsaid asju. Selliseid, millest ma ise võidan. Ja muidugi ka selliseid, millest võidavad kõik ülejäänud. Lihtsalt, ma ei oska teiste eest rääkida. Parem siis väga ei proovigi.

Margus Punab ütles hiljuti, ma nüüd veidi lihtsustan, et mees ei saa korraga hinnata pehmeid väärtusi ja riista kõvaks ajada. See on küll udujutt. Ma saan aru, et ta on haritud inimene ja oma ala ekspert ja tema juurde minnakse (ja väga hea, et minnakse) probleemidega, aga ainult probleemsete juhtumite põhjal ei tasu vast väga julgelt üldistada. Või isegi kui tal on õigus, olgu pealegi: oletame et on, siis on tal kahtlemata õigus ka selles punktis, kus ta ütleb, et mehelikkus defineeritakse ümber, see võtab uue kuju. Olen täiega nõus. No see on paratamatu, see kurjavaimu mehelikkus on lihtsalt muutumises nagu üleüldse pea kõik on alati muutumises olnud ja alati jääb muutuma enne ja pärast inimest, aamen. Praegu muutuvad paljud asjad väga kiiresti ja muutuste käigus saab keegi alati haiget, muidugi ka mehed. Ja küll need riistad ka jälle kerkima hakkavad nagu uusarendused linna servas.

Mina igatahes loodan, et feminism aitab mehelikkuse defineerimisel kaude kaasa. Ei, ma ei arva, et feminism peaks või tohiks seda uut mehelikkust defineerida. Piisab, kui see on toeks. Aga fakt on see, et mul on väga raske tõsiselt võtta inimesi, kes peavad näiteks Mihkel Kunnust või Jesper Parvet mingil moel, ükskõik millisel, mehelikeks. Nad on suurt kasvu ja tugevad, tõsi. Aga kui füüsiline jõud on mehelikkuse tunnus, siis on planeedi kõige mehelikum olevus emane sinivaal, fakt. Kunnus ja Parve on ju tuustid, läbi ja lõhki. Ma ei ütle sellega midagi halba, inimene võib olla tuust ja sealjuures väga tore või tark või koguni mõlemat, aga väga raske on neis näha midagi mehelikku. No ei ole.

Loodan, et ükskord algab aega, kui sellised sellid ei saa enam meeste nimel sõna võtta. Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha. See ei ole mehelikkuse olemus, tuum.

Loomulikult on alati olnud mehi, kes ei karda surmaga silmitsi seista – olgu siis lahingus või jahil või kes teab kus, aga sedasorti vaprus pole tõenäoliselt kunagi olnud meeste põhiolemuses. Kui oleks, siis poleks kangelaslikkust ülistavat plära nii palju.

Ja ehkki praegu ja kindlasti edaspidigi on vaprust aeg-ajalt mõnes asjas väga vaja, siis vaprust kirjeldavad lood on pehmemad. Suures osas maailmast ei peeta enam heaks tooniks rääkida vaenlase imikute tapmisest ja naiste vägistamisest. Samas, näiteks lapse või hirmunud mehe, naise või kassi päästmine tulekahjust nõuab samuti vaprust ja, noh, väljendab igati pehmeid – samas mehelikke – väärtusi.

Kui kassid juba jutuks tulid, siis: kurat, isegi koduloomad on õppinud vägivalda vältima. Pole põhjust naeruvääristada kassi, kes hiire eest putku paneb. See ei ole enam tema maailm, ta on sellest välja kasvanud. Kui teid peaksid kunagi ründama päkapikud, siis kõige mõistlikum on jalga lasta, mitte hakata selle hõimu liikmeid lömastades ennast kehtestama. Tõenäoliselt ründavad nad teid eksikombel, hirmu pärast. Vääriti mõistetud vana kooli mehelikkus ei ole piisav põhjus nende tapmiseks.

Marssalikepikesed joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Ma ei hakka udutama, milline see mehelikkus siis olema peaks, küll ta areneb (ja eks ma servapidi mõtlen kaasa), aga unustage ära oma karujutud ja „mehed on Marsilt“ tüüpi odav möla.

Minu peamine utoopia on egalitaarsem maailm. Selle loomiseks on feminismi hädasti vaja. Kõigile võrdsemalt! See on nii pööraselt lai teema, sellest peaks rääkima pikalt, kirjutama riiulitäie raamatuid, aga eks neid ole juba omajagu kirjutatud ka ja seda on teinud minust targemad inimesed. Ja neid kirjutatakse järjest juurde. Nii palju siiski, et muidugi ei tähenda võrdsem maailm kõigi ühtlustamist, erinevused (sissetulekutes ja kõiges) peavad jääma ja jäävad nagunii, aga praegused vahed on õigustamatud ja ilmselgelt liiga suured. Need on nii suured, et segavad ühiskonna arengut. Ja need on väga tihti säravalt ebaõiglased – kuigi võimupositsioonil olevad mehed, noh, enamasti mehed, väidavad, et tegemist on mingite kuradi loodusseadusega. Ei ole, päris kindlasti ei ole. Miks, see on jälle pikk jutt. Ja see on ka pikk jutt, miks toslemid, kel oleks võrdsemast ühiskonnakorraldusest tohutult võita, patriarhaadi kaitseks kaagutavad. Küllap on kujuteldav marssalikepp, mida nad oma kulunud vöökotikeses hoiavad, hingele hullupööra armas.

Olin päris pisike tatikas kui mu õde, minust viis aastat vanem, sai tänu oma kõrgele eale loa minna sõitma just linna saabunud uute Ikarus-bussidega. Teate, need kollased jõledad kastid, millesse tänapäeval hästi ronida ei julgeks. Aga siis olid nad ikkagi tehnika viimane sõna. Noh, mulle teadaoleva tehnika viimane sõna. Igatahes kräunusin ma oma ema jala küljes, et miks õde tohib ja mina mitte ja üldse mida kuradit. Nõudsin õiglast kohtlemist. No ei saa, sest on juba õhtu ja õde on vanem, hästi. Seegi tundus ebaõiglane. Ta oli juba korduvalt minust vanem olnud. Tüütuseni. Küsisin, et millal siis mina saan temast vanem olla. Ema, ilmselgelt soovides teemat lõpetada, lubas: „Varsti.“ No ja ma jäin uskuma. Mitu aastat uskusin. See on hea näide niinimetatud talupojatarkusest. See lubadus imbus – no ma olin tõesti väike – mu maailmapilti ja ma kaotasin selle suhtes kriitika. See on lihtne asi, eksitus tekkis minu peas ja selle tekkimist toetas (selle hetkeni põhjendatud) jäägitu usaldus. See oli minu probleem. Aga väga suur hulk täiesti valesid, alusetuid kokkuleppeid ja vaateid maailmale on meil ühised. Näiteks veendumused meeste ja naiste rollide kohta. Kordan, me kõik jääme erinevateks ja see on tore, naised on teistsugused kui mehed (aga mitte sel moel nagu niinimetatud konservatiivid jutlustavad), aga ma tahaksin, et õpiksin sellistest tühjadest eelarvamustest (sest seda need ekslikud maailmakirjeldused ju on) paremini läbi nägema. Ja mitte ainult mina. See on jälle selline asi, millega feminism saab aidata. Seda viimast öeldes ei väida ma muidugi, et feministidel on kõiges õigus. Taevas, ega ma nii loll ka ei ole! Iga neist mõtleb ju natuke erinevalt ja nii edasi. Aga abi on juba sellest mõttesurvest. Muidugi, suurema surve ees hakatakse teinekord lihtsalt süvalolli iba ajama, surutakse kannad kõvemini maasse, aga ilma surveta ka ei saa. Ja muidugi ei väida ma, et feministid avaldagu survet, keegi teine mõtleb. Ei. Feministid mõtlevadki, aga sunnivad selleks ka teisi.

Ja kui me juba feministlikust utoopiast räägime, siis mina loodan väga, et me mõtleme midagi välja ja – mis kõige olulisem – mõtleme siis edasi ega lõpeta mõtlemist enam kunagi.

Artikkel on ilmunud feministlike utoopiate artiklisarjas. Loe teisi lugusid siit.