Utoopiasari. Loomaõigusi hõlmava intersektsionaalse feminismi poole

Feminism – nii teooria kui ka aktivism – on viimastel aastakümnetel läbi teinud olulisi muudatusi. Ühe keskse arenguna on jõutud arusaamani, et vaid sooküsimusele keskendumine ühiskonna ja kultuuri mõtestamisel feministlikust perspektiivist ei ole piisav: arvestada tuleb, kuidas sugu ristub rassi, etnilisuse, vanuse ja muude parajasti relevantsete kategooriatega inimeste kogemustes ja ühiskondlike-kultuuriliste nähtuste puhul. Teisisõnu, vaja on intersektsionaalset lähenemist. Võib väita, et intersektsionaalne mõtlemine on nüüdseks saanud lahutamatuks osaks Lääne feministlikust mõttest ning nüüdseks ka Eesti feministlikes ringkondades järjest enam kanda kinnitanud.

Leidub aga üks kategooria, mida (peavoolu)feminism oma intersektsionaalsetes lähenemistes ja solidaarsuspüüdlustes alles tasapisi märkama ja arvestama hakkab: liik. Samas pole sellele kategooriale tähelepanu pööramine päris uus ning seda on teinud eri feminismisuundade esindajad juba aastakümned. Paljud ökofeministid, uusmaterialistliku ning posthumanistliku feminismi teoreetikud on vaidlustanud feminismi inimkesksust ning kutsunud üles pöörama tähelepanu sellele, mis jääb inimesest väljapoole (loodus, teised liigid, mateeria, tehnoloogia), kuid millega inimesed paratamatult suhestuvad, mis kujundavad inimeseks olemist ning vormivad muuhulgas ka meie arusaamu soost ning soosuhteid. Need mõttesuunad on järjest enam peavoolu feminismi kujundamas ja selle inimkesksust nihestamas. Võib ennustada, et see suund muutub feminismi arengus järjest kesksemaks. Selles arutluses keskendun liigile kui ühele olulisele rõhumise aluseks olevale kategooriale ja selle seostele feminismiga. 

Et leevendada kliimakriisi ning liikuda hoolivama, inimeste ja teiste loomade elusid ja õigusi austava tuleviku suunas on vajalik lõpetada mitteinimloomade söömine ning igasugune muu kasutamine inimese tarbeks. Seda ei saa saavutada ilma feministide ja teiste progressiivsete sotsiaalsete liikumiste panuse ja omavahelise koostööta.

Naiste, muude “teiste” ja mitteinimloomade rõhumise sarnaseid jooni

Kuidas on seotud sugu, liik ja see, kuidas me teisi loomi kohtleme? Ökofeminismi klassikud (vt Adams 1990, Gaard 2002 ja Donovan 1990) on näidanud, kuidas patriarhaalne ühiskonnakorraldus toetab nii naiste kui ka loomade objektistamist ja rõhumist. Näiteks ekspluateeritakse piima- ja munatööstuses just emasloomade reproduktiivsust – ilma nende võimeta järglasi saada ning imetada poleks inimestel võimalik tarbida lehmapiima ega kanamune. Carol Adams toob oma ökofeminismi klassikalises teoses “Sexual Politics of Meat: A Feminist-Vegetarian Critical Theory” (“Liha seksuaalpoliitika: feministlik-vegetaarne kriitiline teooria”) (1990) välja, kuidas teiste loomade söömine on oluline osa maskuliinsusest, mille kaudu meheks olemist pidevalt kinnitatakse. Adams väidab, et inimeste ja mitteinimeste rõhumine toimub sarnaste võimumehhanismide alusel. Ehk siis, spetsietsism ja seksism on tihedalt seotud, nagu demonstreeris Adams, uurides naiste ja loomade kujutamist popkultuuris. 

Illustratsioon ökofeminismi klassiku Carol Adamsi raamatu “Sexual Politics of Meat: A Feminist-Vegetarian Critical Theory” (1990) kaanel

Lisaseostena võib välja tuua perevägivalla, sh naistevastase vägivalla seose teiste loomade vastu toime pandud vägivallaga: vägivallatsejad on tihti vägivaldsed nii naiste, laste kui ka koduloomade vastu (vt nt Flynn 2000). Seega, teiste loomade ekspluateerimist hoiavad alal ja võimendavad muuhulgas ka seksism ja misogüünia. Seos toimib ka teistpidi: spetsietsism aitab elus hoida mõttemustreid, mis võimaldavad domineerida teisi inimolendeid ja hõlbustavad seda. Seega, kuna spetsietsism ja seksism võimendavad teineteist, peaks mitteinimloomade ekspluateerimine olema feministide jaoks oluline küsimus.

Uuem posthumanistlik ja ökofeministlik teooria on liikunud klassikalisest ökofeminismist järjest enam intersektsionaalse mõtlemise poole, käsitledes privilegeeritud rühmade domineerimist erinevate rõhutud gruppide üle laiemalt, näiteks vaesuses elavad inimesed, koloniseeritud, rassistatud (ingl racialised) grupid, põlisrahvad jne (vt nt Warren 2002, lk 42, Deckha 2012). Feministlikud rassiteoreetikud on samas näidanud, kuidas rassikategooria konstrueerimine toimub liigi kaudu (Ko&Ko 2017, Bailey 2007, Polish 2016). Rassism ja spetsietsism on omavahel tihedalt põimunud: tumedanahalisi inimesi ja põlisrahvaid on läbi Lääne valgenahalise pilgu kujutatud vähem inimestena kui valgenahalisi ja seega lähemal loomadele. Sarnaselt on Lääne kultuur ja ka teadus animaliseerinud naisi, keda on nähtud lähemal loodusele ja loomadele ning kes ei vabane instinktide kütkeist (näiteks esinesid sellised naistest mõtlemise viisid mitme sotsioloogiaklassiku töödes, mis kujundas omakorda nende sotsioloogilisi teooriaid, vt lähemalt Marshall & Witz 2004) ning puuetega inimesi (vt Taylor 2017). Seega on teised loomad ja liik (vaikimisi) olnud olulisteks verstapostideks, mille kaudu sugu, rassi ja muid võimusuhteid luuakse ja alal hoitakse. Siit ilmneb ka üks põhjus, miks Lääne loomaõiguste ja veganliikumises on endiselt vähe tumedanahalisi inimesi: liikumises domineerivad ning selle agendat seavad valged keskklassi inimesed, kes ei pea silmitsi seisma rassismi ega klassipõhise rõhumisega ning saavad keskenduda loomade ekspluateerimise vaidlustamisele. Nende silmis on rassismi ühildamine veganlusega ebavajalik ja vahel isegi häiriv samm. Veganluse valgesusele (ingl whiteness) on kriitilist tähelepanu juhtinud mitu mustanahalist teoreetikut (vt nt Harper 2010). Seni, kuni tumedanahalised inimesed peavad endiselt võitlema selle eest, et neid võrdväärsete inimestena koheldaks (vt Black Lives Matteri liikumine) ning paljud neist kogevad ka klassirõhumist, ei ole loota veganliikumise mitmekesistumist. Võib oletada, et Eesti kontekstis selgitavad venekeelsete inimeste nappust kohalikus loomaõigus- ja veganliikumises muuhulgas sarnased põhjused.

Ka Eesti avalikus ruumis on jäänud silma mõned korraga seksistlikud ja spetsietsistlikud reklaamid, mis reklaamivad ühtlasi nii naiste kui loomade ekspluateerimist. Tallinnas asuva kiirsöögikoha Chicken King reklaam

Feministliku ja loomaõigusliku mõtte ja aktivismi kohtumine

Positiivse arenguna on näha, et feministlik ja loomaõiguslik mõte kohtuvad, ning seda on tunda ka aktivismis, sealhulgas Eestis. Sellele tendentsile on kahtlemata kaasa aidanud globaalne kliimakriis ning see, et kliimaküsimused on saanud aktuaalseks teemaks avalikes aruteludes. Ka peavoolumeedias on hakatud järjest enam kajastama loomatööstuse hävituslikku mõju planeedile. Praeguseks on teada, et teiste loomade toiduks kasvatamine on üks peamisi kliimamuutuse põhjuseid (Steinfeld et al., 2006). Lisaks mitteinimloomadele on sellel ebaproportsionaalselt negatiivsed tagajärjed just haavatavatele inimgruppidele ja -kogukondadele. Näiteks töö tapamajas on üks kõige traumeerivamaid ja tervist kahjustavamaid ning seda teevad enamikus riikides just kõige vaesemad ja haavatavamad inimesed (Eisnitz 2006, Sebastian 2018). Kliimamuutuste tagajärgedega seisavad kõige valusamalt silmitsi kõige vaesemad riigid maailma lõunapoolsetes riikides, kes ise on kliimamuutuste tekkesse kõige vähem panustanud. Eriti rängalt mõjutab kliimamuutus lõunas just naisi (Roy 2018). Nakkushaigused, nagu praegu leviv koroonaviirus, on zoonootilised, levides loomadelt inimestele ja saades alguse loomatööstusest ning teiste loomade tarbimisest. Seega ei ole teiste loomade kohtlemine ning kliimakriis vaid keskkonna- ega loomaeetika küsimused, vaid sotsiaalse õigluse teemad ja seega vägagi feministlikud huviobjektid.

2005. aastal uurisin koos Dagmar Kasega feminismi ja loomaõigusluse/veganluse seoseid Eesti (oluliste) feministide vaatepunktist. Tollal leidsime, et kokkupuutepunkte nähti vähe ning domineeris arvamus, et loomaõiguslus ning veganlus ei peaks olema osa feministlikust agendast (vt lähemalt Aavik 2016).

Olen aastate jooksul käinud kümnetel feministlikel akadeemilistel ja aktivistlikel üritustel. Kriitilise loomauurija ja veganfeministina olen kogenud dissonantsi ja frustratsiooni, kui ebavõrdse kohtlemise ja rõhumise temaatikat adresseeritavate feministlike ürituste kohvipausidel teisi loomi serveeritakse, irooniliselt ka mõnel sellisel, kus lähtutakse posthumanistlikust perspektiivist. Ehk siis, aastate jooksul olen häirivalt sageli olnud tunnistajaks olukordadele, kus teiste loomade materiaalne heaolu feministidele korda ei lähe ning otseselt osaletakse nende ekspluateerimises.

Tänaseks on selles osas kindlasti toimunud oluline paradigmamuutus. Rõõm on tõdeda et feministlik, LGBT+ ja loomaõiguslik/vegan liikumine Eestis on järjest enam üksteisele lähenenud ning järjest enam tehakse koostööd, nähakse ja luuakse ühisosa. Paljud peamised aktivistid feministlikus ja LGBT+ liikumises on veganid (ühtlasi on paljud loomaõiguste ja veganaktivistid feministlike vaadetega). Seega võib öelda, et feministlik liikumine Eestis on hakanud järjest enam omaks võtma loomaõiguslikke väärtusi. Rõõm on näha, et muudatus on tasapisi lisaks mõttele hakanud toimuma ka praktikas. Viimasel ajal on paljudel (ka Eestis toimuvatel) feministlikel üritustel pakutav toit suures osas või isegi täielikult vegan. 

Intersektsionaalsed koalitsioonid kõikide olendite rõhumise vastu

Progressiivsete sotsiaalsete liikumiste koostöö on hädavajalik, et seista mõjusamalt vastu omavahel seotud seksismi, misogüünia, homofoobia, kliimamuutuse eitamise jne vastu, mida sageli väljendavad järjest jõulisemalt ka samad poliitilised jõud. Ei ole üllatus ega juhus, et ka Eesti paremäärmuslikud jõud näevad feministe, LGBT+ õiguste eest võitlejaid ning veganeid ja loomaõiguslasi ühise vaenlasena. Selles olukorras peavad vasakpoolsed sotsiaalse õigluse liikumised koonduma ning näitama üksteise vastu üles solidaarsust. Vaid niimoodi saame liikuda parema ja õiglasema ühiskonna poole. Seejuures on antropotsentrilisest raamistikust väljumine absoluutselt vältimatu samm praeguse kliimakriisi kontekstis, kui tahame inimkonnana edasi kesta. Lahendused probleemidele peavad olema intersektsionaalsest mõtlemisest kantud. Selleks, et rohkem inimesi hakkaksid loomade heaoluga nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt arvestama, tuleb aktiivselt vaidlustada seksismi, klassipõhist rõhumist, suutmissurvet ja muid rõhumisvorme. Selleks aga, et aidata kaasa nende rõhumisvormide kadumisele, tuleb loobuda loomade väärkohtlemisest. Seega, et olla tõeliselt kaasav, peab feminism arvestama liigikategooriaga. Esimesed sammud selles suunas on juba tehtud.

Kasutatud kirjandus

Aavik, K. (2016). Vaidlustades seksismi, toetades spetsietsismi: Eesti feministide arvamusi loomaõiguslusest ja selle seostest feminismiga läbi veganfeministliku perspektiivi. Ariadne Lõng: nais- ja meesuuringute ajakiri 16 (1-2), 49−67.

Adams, C. J. (1990/2010). The sexual politics of meat: a feminist-vegetarian critical theory. New York: Continuum.

Bailey, C. (2007). We Are What We Eat: Feminist Vegetarianism and the Reproduction of Racial Identity. Hypatia 22(2):39-59. 

Deckha, M. (2012). Toward a Postcolonial, Posthumanist Feminist Theory: Centralizing Race and Culture in Feminist Work on Nonhuman Animals. Hypatia 27(3):527-545. 

Donovan, J. (1990). Animal Rights and Feminist Theory. Signs 15(2): 350-375.

Eisnitz, G. (2006). Slaughterhouse: The Shocking Story of Greed, Neglect, and Inhumane Treatment Inside the US Meat Industry. Amherst, NY: Prometheus. 

Flynn, C. P. (2000). Woman’s best friend: Pet abuse and the role of companion animals in the lives of battered women. Violence Against Women 6:162–177.

Gaard, G. (2002). Vegetarian Ecofeminism: A Review Essay. Frontiers: A Journal of Women Studies, 23(3): 117-146.

Harper, A. B. (2010). Race as a “Feeble Matter” in Veganism: Interrogating whiteness, geopolitical privilege, and consumption philosophy of “cruelty-free” products. Journal for Critical Animal Studies, VIII(3):5-27. 

Ko, A., Ko, S. (1017). Aphro-ism. Essays on Pop Culture, Feminism, and Black Veganism from Two Sisters. Lantern Books.

Marshall B., Witz, A. (2004) Engendering the social. Feminist encounters with sociological theory. Buckingham: Open University Press.

Polish, J. (2016). “Decolonizing Veganism: On Resisting Vegan Whiteness and Racism”. In: Castricano J., Simonsen R. (eds). Critical Perspectives on Veganism. The Palgrave Macmillan Animal Ethics Series. Palgrave Macmillan, Cham, lk 373-391.

Roy, S. S. (2018). Linking gender to climate change impacts in the global south. Springer.

Sebastian, M. (2018). Deadly Efficiency: The Impact of Capitalist Production on the “Meat” Industry, Slaughterhouse Workers, and Nonhuman Animals. In D. Nibert (Ed.), Animal Oppression and Capitalism. Volume 1: The Oppression of Nonhuman Animals as Sources of Food (pp. 167-183). Santa Barbara, California; Denver: Praeger Press.

Steinfeld, H. et al. (2006). Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options. Report, Food and Agriculture Organisation.

Taylor, S. (2017). Beasts of burden: Animal and disability liberation. The New Press.

Warren, K. (2002). Response to My Critics. Ethics and the Environment, 7(2), 39-59.

Artikkel on ilmunud feministlike utoopiate artiklisarjas. Loe teisi lugusid siit.