Utoopiasari. Õiglasem ühiskond

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Kersti vaatas vaheseina klaasi veelkord üle ja avastas ühe peopesajälje, mille ta oli ilmselt omaenda käega jätnud, kui küünitas klaasi ülaserva puhastama. Ta oleks võinud tuua oma taburetredeli, aga ta lihtsalt ei viitsinud, sest ta oli koristanud ära viis korrust kontoreid. Kohviplekke laudadelt, poriseid jalajälgi, kommipabereid, ära kuivanud lillekimpudelt kukkunud lehti, kirjutuslaudade aluseid paberikorve. Ta leidis sealt kõikvõimalikke asju. Õigemini märkas, Kersti ju ei otsinud sealt midagi. Näiteks aluspesu küljest rebitud hinnalipik. Miks peaks keegi keset tööpäeva aluspesu vahetama? Ükskord nägi ta isegi anaaltapi pakendit. See oli üks raamatupidaja. Kersti pidi endale tunnistama, et pärast seda ei jätnud ta kunagi sellesse prügikasti pilku heitmata. Ühesõnaga, ta oli väga väsinud. Võib-olla isegi mingis eksistentsiaalses mõttes, sest raamatupidaja prügikastis polnud täna jälle midagi põnevat. Ja see tundus kuidagi kurb, et ta oli lootnud. Kui tööpäeva ainsaks vürtsiks on teiste inimeste prügi, on raske ennast ainukordse eneseteadvusega olendina tunda. Ta puhastas käejälje ja otsustas, et on tänaseks lõpetanud. 

Kersti lükkas koristusvahendite käru koridori lõpus asuvasse väikesesse ruumi, mis oli maast laeni täis mitmesuguseid moppe, kodukeemiat ja muid küürimisvahendeid. Ta võttis beežid tunked seljast (neil oli kolleegidega töölemineku kohta nali, et nad lähevad beežitama). Väikesest seinal rippuvast peeglist heitis ta endale pilgu. Miks ta sellist pesu tööl kannab? Camille Roucher, see on kuidagi tobe. Tal oleks häbi, kui keegi teada saaks. Aga miks? Kelle asi see oli? Ta võttis riidepuuga nagisse riputatud Saint Laurenti varrukateta pükskostüümi ja puges selle sisse. Kersti otsis välja oma meigikoti ja kummardus peeglile lähemale. Juuksed olid kohutavad, aga nendega polnud praegu midagi teha. Ta värvis ära oma ripsmed ja huuled, võttis tooli külge riputatud Fendi käekoti ja sulges enda järel ukse. 

Kersti jalutas mööda koridori liftide poole. Kontori nurgas asus ainus kabinet, mida tal ei lubatud koristada. Turvalisuse kaalutlustel. Ta mõtles alati, kes seda kabinetti siis koristas? Kas seda üldse koristati? See oli tegevjuhi kabinet, ühe suure pika lauaga. Sülearvutiga laua otsas istuva tegevjuhi ees avanes laud, kuhu mahtus istuma kümmekond inimest; siin käisid kõik osakonnajuhatajad aru andmas. Laud oli täis pabereid, märkmeid, lepinguid, ideid. Seal otsustati midagi tähtsast, seda, kuidas inimesed tulevikus käituvad ja mõtlevad. Kersti pigistas natuke kõvemini käekotti oma sõrmede vahel ja pööras otsustavalt liftide poole. 

Mööda maja sisikonda allapoole liikudes tundis ta väikeses ruumis puhastusvahendite tsitruselist lõhna. Kersti nuusutas oma käsi ja kirtsutas nina. Ta võttis käekotist Diptyque lõhnaõlipudeli ja lasi kummalegi randmele pahvi. Liftiuksed avanesid ja Kersti astus garaaži, kus kõndis otsejoones oma punase Tesla juurde. Direktori parkimiskohal oli suur õliplekk, ilmselt oli mootoris mingi leke. Kersti kirtsutas tahtmatult põlgusest nina, kõrbenud mootoriõli lõhn oli tema meelest midagi jälki, umbes samal pulgal liisunud tekstiiliga. Kersti tõmbas autoukse kinni ja tal hakkas kohe parem, ta oli juba peaaegu kodus. Siin oli kõik tema käe järgi seatud. Tahavaatepeegli küljes rippus tütre tehtud merekarpidest talisman, autoistmete värvivaliku kohta oli automüüja öelnud, et kellelgi teisel ei tohiks täpselt sellist istmete ja kerevärvi kombinatsiooni olla. Kersti vajutas auto tööle. Kõlaritest hakkas mängima Mulatu Astatke „Yèkèrmo Sèw“ ja ta tagurdas parkimiskohast välja. 

Kell oli mõni minut kümme läbi, kui ta maa-alusest garaažist välja sõitis ja suuna kodupoole võttis. Õhtusel ajal oli isegi kesklinn rahulik, osas foorides vilkus juba kollane tuli. Google Maps ütles, et koju on kakskümmend kaks minutit. Punase tule taga peatudes otsis ta oma telefoni välja ja tellis oma lemmikrestoranist endale õhtusöögiks konnakoibi. Teised on ilmselt juba söönud ja lapsed juba magavad. Keegi andis tema taga signaali. Ta heitis ärritunud pilgu tahavaatepeeglisse ja vajutas gaasi. Toit peaks täpselt õigeks ajaks jõudma. 

Mereäärne eeslinn oli vaikusesse mattunud. Ta keeras oma maja juurde. Kuller oli toidu ukse taha jätnud. Ta võttis toidu ja läks majja. 

Elutoas mängis telekas. Toomas istus diivanil, vaatas mingit sarja. Ta vaatas alati mingit sarja.

“Kas lapsed magavad?” 

“Jah, ammu juba. Nad olid täna väsinud.” 

“Mis sa vaatad?” 

“Mingi sari. Dokumentaal ühest sarimõrvarist, kes valis oma ohvreid selle järgi, et nende hääl meenutas tema ema oma.“

“Mhm.” 

“Kuidas tööl läks?” 

“Hästi.” Kersti naeratas sunnitult. “Viitsid mulle ühe Aperol Spritzi teha?” 

“Jah, muidugi.”

Toomas ohkas ja vajutas sarja pausi peale. Ekraanile jäi aukus silmadega hallipäise mehe nägu. Kas tema oligi see sarimõrvar? Kerstile tundus, et võis olla. Aga võib-olla oli hoopis politseiuurija või tunnistaja. Näo järgi ei pruugi ju kohe aru saada. Toomas kallas kokku Aperoli, Prosecco ja veidi mullivett, lõikas tüki apelsini sisse. Ta jälgis kogu selle aja Kerstit, kes vaatas üksisilmi telekaekraanile tardunud portreed (Toomas teadis, et see on uurija) ja järas konnakoibi. Toomas ulatas talle joogi. 

“Mis sul on?” 

“Ma ei tea, ma mõtlen ikka, kas ma peaksin oma eluga midagi tegema.” 

“Aga sa teedki ju.” 

“Midagi olulist.” 

“See, mis sa teed, ongi oluline. Kasvõi see maja on tunnistus sellest. Kui sind poleks vaja, siis me ei elaks sellises majas. Meie lapsed ei käiks heas koolis, meil poleks kaht elektriautot.” 

“Aga äkki ma peaksin mingile sisemisele kutsele järgnema. Tegema midagi, mida ma tõeliselt tahaksin teha.” 

“Mis see oleks?” 

“Ma ei tea. Midagi, millel oleks tähendus.”

“Meil on siin väga hea elu. Sellel ongi tähendus.”

“Sul on vist õigus.” 

Kersti võttis lonksu Aperol Spritzi.

“Ma lihtsalt vahel mõtlen, et ma oleksin õnnelikum väiksemas korteris, kui ma saaksin teha midagi, mis on mulle tõeliselt oluline.”

“Rohi tundub alati teisel pool rohelisem.” 

Kersti silmitses maja siseõue valgustuse käes säravat ühtlaselt pügatud sügavrohelist muruvaipa. Vaevalt, et sellest rohi kusagil rohelisem on. Telefon helises. Ta vaatas ekraani ja lülitas kõne vaikse peale, lasi edasi heliseda. 

“Kes see oli?” 

“Aino. See pakikuller.” 

“Mis ta tahtis?” 

“Jälle golfi mängida.”

Kersti pööritas silmi. Toomas muigas, läks elutuppa tagasi ja pani sarja uuesti mängima. Kersti keskendus konnakoibadele. Ta oli kindel, et hommikul ärgates ja terrassil hommikusööki süües on tal tuju palju parem. 

“Kas me peaks basseini täis laskma?” 

“Ei, miks? Me ju ei uju eriti keegi. Lastega peab siis ka kogu aeg muretsema.” Toomas ei pööranud seda öeldes pilku telekalt. 

— 

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Äratuskell helises. Kuus läbi viisteist minutit. Lara vajutas kella kinni, vaatas magamistoa ukse poole, ootas. Vaikus. Ta ohkas kergendunult ja ajas ennast diivanvoodist püsti. Ühe hetkega polnud ta enam voodis, isegi mitte magamistoas. Nüüd seisis ta keset elutuba. Sellised on neljakesi kahetoalises elamise võlud. Karl vaatas teda poolavatud uniste silmadega. 

“Juba?” 

Lara noogutas.

“Kas ma teen sulle ka kohvi?”

“Jah, ma kohe tõusen.” 

Lara läks vannituppa, tõstis maast laste eilsed riided pesumasina peale hunnikusse ülejäänud musta pesu juurde ja võttis oma hambaharja. Ta nägu oli lühikeseks jäänud ööst paistes, silmaalused puhvis, näonahk lapergune. Ta lõpetas hammaste pesemise ja tegi peegli ees püüdlikult näojoogat: surus sõrmenukkidega nina kõrvalt oma põsesarnasid, kuni tal oli valus, liigutas suud o-kujuliselt suuremaks ja väiksemaks. 

Trussikute väel Karl oli köögis juba vee tulele pannud ja otsis kapist kohvipurki, tegi selle lahti. 

“Me peame jahvatama.”

“Üldse ei ole?” 

“Üks tass, heal juhul.” 

“Ma ei taha siis, muidu nad ärkavad üles”. 

“Ma võin teed juua.” 

“Aitäh.” 

Lara koputas kohvinõu sisu presskannu põhja tühjaks ja kallas keeva vee peale. Karl ootas, kuni vesi natuke jahtub ja pani sõela põhja lusikatäie rohelist teed. Lara istus köögilau taha, lõi jala vastu laua all olevat mänguasja ära. Kõik kohad olid neid kuradi mänguasju täis. Karl jõi teed ja vaatas Larat.

“Ma olen nii väsinud.” 

“Mina ka.” 

“Isegi, et nad on terve päeva lasteaias.” 

“Mhm.” 

Karl võttis lonksu teed, vaatas aknast välja, kus kolmekümne meetri pealt vaatas vastu samasugune hall liiga paljude kodudega paneelmaja. Lara teadis, mida see pilk tähendab, ta vaatas kiiresti kõrvale, aga oli juba hilja. 

“Kas me ei võiks mingit lihtsamat tööd teha?” 

“Kas me peame praegu sellest rääkima? Nad ärkavad kohe üles.” 

“Ma võiksin minna poemüüjaks, sina koristajaks või kulleriks. Mine kasvõi haiglasse sanitariks. Meil oleks lastel ruumi mängida, saaksime lilli kasvatada.” 

“Ei!” 

“Miks me peame oma ambitsioonide orjad olema?”

“Tegelikult on siin ju hubane, kõik on silma all. Ei pea lapsi mööda maja taga otsima.” 

“Mul poleks midagi selle vastu, kui nad aegajalt ära kaoks.” 

Lara ohkas, ta püüdis lihtsalt kohvi juua, tal ei olnud jõudu vaielda. Mingis mõttes oleks ta tahtnud Karliga lihtsalt nõus olla, sest ta oli ise ka nii tüdinud neist kahest toast ja väikesest kööginurgast, kus kõik riiulid olid laste mänguasju, joonistusi ja meisterdusi täis. Kus elutoa diivan oli ühtlasi magamistuba. 

“Ma ei kavatse oma unistustest loobuda.” 

“Sa võid oma unistusi muuta.” 

“Ma olen alati tahtnud olla mitmekümne tuhande töötajaga korporatsiooni juhtida, see on minu kirg, see jätab maailmale mingi jälje. Miks ma pean sellest loobuma?” 

“Sest ma olen väsinud sellest!” 

“Millest?” 

“Sellest siin …” 

“Sa tahaksid tõesti elada natuke suuremas majas ja hakata, ma ei tea, torumeheks?” 

“Aga miks mitte? Miks see halb on? Miks inimene ei või tahta lihtsaid asju?” 

“Sest ma ei taha.” 

Magamistoa uks läks lahti, kaks unist kogu lonkisid sealt välja, jäid nende ette seisma ja vaatasid altkulmu. 

“Kas te tülitsesite?” 

“Emme ja issi arutasid.” 

Lapsed vahetasid pilgu.

“Nad tülitsesid.” 

Lara ja Karl naeratasid. Lara võttis viimase lonksu kohvi. 

“Tehke nüüd kiiresti, emme peab täna õigel ajal tööle jõudma, mul on hommikul tähtis koosolek. Minge hambaid pesema. Ma teen teile midagi süüa.” 

Lapsed kadusid vannituppa. Lara tõusis püsti ja kallistas Karli. 

“Ma armastan sind.” 

Lara jälgis rahutult kella oma nurgakabineti seinal, see oli kohe seitse. Zoomi koosolek jaapanlastega oli jälle peaaegu kaks tundi pikemaks veninud. Ta tundis, et ta on pealaest jalatallani väsinud, et ees on järjekordne õhtu, mis pole perekonnaga koos olemine, vaid lihtsalt ootus, et öö nad kõik võimalikult kiiresti alla neelab. Ta vaatas läbi klaasseina tühjaks jäänud kontorit. Kusagilt kontori taganurgast liikus selg ees tema kabineti poole mopiga põrandat nühkiv koristaja kõrvaklapid peas. Lara tundis, kuidas kadedus teda nõelas. Sügavalt ja valusalt. Ta kujutas ette, kui mõnus õhtu tollel naisel on. Kui mõnus hommik tal on olnud. Tõenäoliselt on tal eramaja kusagil mereäärses piirkonnas. Võibolla isegi bassein. Lapsed jooksevad õues. Neil on kõigil oma magamistoad. Ta ei pea ärkama pool kuus ja olema kontoris kuni seitsme või kaheksani. Ta auto mootorist ei leki õli, mille kõrbemise haisu konditsioneer salongi puhub. 

“Lara? Lara? Can you hear us?” 

“Yes. I’m here.” 

— 

Kersti kõndis selg ees mööda kontorit ja tema peas vasardas ainult üks mõte: “Ära vaata nurgakabineti poole, ära vaata …” Ta jõudis nurga taha ja võttis oma telefoni, helistas Toomasele. 

“Ole hea, lase bassein vett täis. Jah, ma tean. Vahet ei ole. Milleks meil see bassein siis on? Ma tahan ujuda. Ma tahan täna kindlasti ujuda.”

 

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka