Utoopiasari. Mitmekesisus kui feministlik utoopia
Filosoof Margus Ott kirjutab Feministeeriumi utoopiasarjas, et feministlik utoopia ehk siht seisneb selles, et inimese eluvalikuid määraksid vähem välised ja rohmakad kriteeriumid ning rohkem seesmised ja peenemad.
1. Feminismisuundi on palju
Esmalt tasub rõhutada, et feminismi on väga mitmesugust. Ei ole üht Feminismi, millega kõik end feministiks pidavad inimesed nõustuksid. Selles veendumiseks piisab, kui vaadata „Virginia Woolf sind ei karda“ (VWSEK) Facebooki lehekülge. Nii kirglikke, aga samas sisukaid arutlusi kohtab mujal harva. Ühtlasi on see demokraatiakool või -mudel, kus erinevate taotluste ja arusaamadega inimesed püüavad üksteisega toime tulla. Vahel muidugi paugutatakse lahkudes uksi või ka bännitakse liikmeid (mis võib turvalise vestluskeskkonna hoidmiseks olla vajalik).
Teiseks tuleb rõhutada, et feminism ei ole ainult naiste asi. Me näeme seda juba ka empiiriliselt. Nõnda on tollesama VWSEKi administraatoritest kümnendik mehed. Liikmete nimekirja esimese saja seast leidsin viisteist meest; liikmeid kokku on hetkel 8671 ning kui võtta see 15% aluseks, siis on neist mehi 1300. See pole arvatavasti täpne number, aga igatahes lubab see kindlalt väita, et Facebooki kõige suurem feministlik foorum Eestis ei ole kaugeltki ainult naiste pärusmaa, vaid see on oluline ka suurele hulgale meestele. Sama asi on põhjendatav ka sisuliselt, nagu ma püüan allpool näidata.
Nii et kui visandan siin jutus utoopia, mille poole feminism liigub, siis on see kõigest üks lähenemine feminismile, üks arusaam paljudest. See ei pretendeeri sellele, et kõik feministid sellega nõustuma peaksid, vaid püüab lihtsalt anda panuse diskussiooni mitmekesistamiseks. Nii et kui ma ütlen „feminism“, siis tuleb seda võtta tähenduses „see feminismivorm, mida ma siinkohal avada püüan“. Ma pean seda küll kaunis inklusiivseks ja heaks feminismivormiks – ent mitte ainsaks.
2. Utoopia
Feministlik utoopia ehk siht seisneb selles, et inimese eluvalikuid määraksid vähem välised ja rohmakad kriteeriumid ning rohkem seesmised ja peenemad. Näiteks kui naisterahvas tahab saada hävituslenduriks, siis ei oleks takistuseks see, et seaduses pole see naistel lubatud; või kui ta tahab saada matemaatikuks, siis ei segaks teda see, et „tava“ järgi pole see justkui naiste eriala. Siit me näeme kohe ka, kuidas seesama siht on meeste huvides: et seadus või tava ei takistaks mehel saamast ämmaemandaks või lasteaiakasvatajaks üksnes oma soo tõttu.[1] Nii et isegi kui edaspidigi on enamik hävituslenduritest mehed ja enamik lasteaiakasvatajatest naised, siis ometi õigustab säärane siht ennast selle väiksema osa jaoks, kes tahab valida teistmoodi kui teised.
See on õigustatud isegi juhul, kui teistmoodi valib üksainus inimene. Ühiskond ei ole ju mingi omaette olelev asi, vaid koosneb igast tema liikmest ning ühiskonna eesmärk peaks olema iga oma liikme elule kaasaaitamine, nii palju kui võimalik. Ja kui on võimalik mõistlike vahenditega ja teisi kahjustamata aidata inimese eluõnnele kaasa, siis tuleks seda teha.[2]
Naiste õiguste eest võitlemine on niimoodi ühtlasi meeste õiguste eest võitlemine (et mehe eluvalikud ei sõltuks üksnes tema soost). Mida paremini on naiste õigused kaitstud, seda vähem on naiste õigusi vaja kaitsta, kuivõrd sugu lakkab olemast niivõrd määrav tegur. See tuleb lõppkokkuvõttes kasuks ka senistele privilegeeritutele enestele. Õnn, mis on saavutatud teise õnnetusega, pole õnn.
Kui me sõnastame feminismi eesmärki niimoodi nagu me seda tegime – et see on liikumine selle poole, kus inimese elu määravad rohkem tema individuaalsed ja peened omadused ja võimed –, siis liituvad feminismiga loomuldasa mitmesugused teised võitlused, mis püüavad liikuda peenemate eristuste poole.
Nõnda on ka mainitud VWSEKi lehel deklareeritud, et ollakse LGBTQ+ sõbralik, ja õigustatult. LGBTQ+ liikumine püüdleb selle poole, et inimese eluvõimalusi (ja elu võimalust) ei määraks tema sooidentiteet või seksuaalne orientatsioon. Ja mängus pole üksnes permutatsioonid bioloogilise soo, sooidentiteedi ja seksuaalse orientatsiooni vahel, vaid need ei pruugigi olla üheselt määratud: inimese sooidentiteet võib olla mittebinaarne; samuti võib inimene olla aseksuaalne. Kui inimesed saavad oma soo ja seksuaalsuse väljenduses järgida peenemaid, individuaalsemaid eristusi ega kahjusta seejuures teisi, siis on inimesed õnnelikumad ja ühiselu toredam. Ühtlasi nähtaks siis ehk paremini, et ka tavaliseks peetav cis-soolisus ja heteroseksuaalne orientatsioon väljendub arvututel erinevatel viisidel.
Kui tuua veel üks näide, siis feministliku üritusega näib liituvat ka loomaõiguslaste ja keskkonnakaitsjate võitlus, kes laiendavad peenemate ja individuaalsete erinevuste edendamist väljapoole inimliiki. Selline laiendus on hädavajalik, sest inimene saab eksisteerida ainult suure hulga teiste elusolendite abil, kes on ise kõik mingi omaolu ja enesekohasusega ja keda ei tohi seetõttu mõtlematult ja arutult ekspluateerida.
Jällegi ei taha ma ütelda, et iga feminist peaks alla kirjutama igale säärasele kaasvõitlusele, vaid ainult et siin võib näha sarnast nüansseerimispüüdlust.
Joonistas Lilli-Krõõt Repnau
3. Eestkoste ja autonoomia
Kuni 2009. aastani oli Eestis 229 eriala naistele keelatud, eeskätt mitmesugused ohtlikud, rasked ja tervist kahjustavad tööd. Võidaks ju väita, et on naiste enda kasuks, kui nad ei tööta tervist kahjustaval tööl (ehkki ajendiks võis olla ka naise kaitsmine eeskätt reprodutseerijana). See debatt on nüüdseks küll juba aegunud, kuid see on seotud ühe olulise ühiskondliku teemaga, mida ei ole võimalik lõplikult ja üheselt lahendada, nimelt paternalismi ja autonoomia vahekorraga.[3] Mil määral tuleks lasta inimestel endal otsustada oma elu üle ja mil määral peaks sellele kitsendusi seadma?
Esmapilgul tundub, et peaks maksimaalselt laskma inimestel ise otsustada, sest nii on kõik vabad ja õnnelikumad. Paraku tähendab see aga sageli seda, et tugevamad tegijad (need, kellel on majanduslik, poliitiline vm võim) sunnivad inimesi tegema „valikuid“, mis ei ole tegelikult vabad, vaid on sundvalikud. Alati leidub meeleheitel või hädas inimesi, kes teevad sama töö odavamalt. Nii et kui inimeste valikutele seatakse piiranguid – näiteks tööajas, töötaja vanuses (seaduslikud piirangud laste tööjõu kasutamisel) või tööohutuses, siis on need kokkuvõttes pigem piirangud töövõtjale (st firmadele, keda miskipärast eesti keeles eksitavalt „tööandjaks“ nimetatakse, ehkki nemad ju võtavad töötaja tööd) ning töötaja puhul see hoopis suurendab nende vabadust, nii et nad saavad inimliku palga ka nii, et nad ei rühma üle kaheksa tunni päevas, saavad lapsena koolis käia ega pea elu ja tervisega riskima.
Mis puudutab mainitud eestkostet naiste ametivaliku üle, siis on ilmselt õigustatud, et seda enam Eestis ei rakendata. Füüsilise jõu erinevus on kummagi soo sees suurem kui sugude keskmise jõu erinevus; ning töö peaks olema ohutu ja tervist mittekahjustav igale inimesele, soost sõltumata.
Kuid seda küsimust on hea silmas pidada, sest sageli maskeerub diskrimineerimine ja represseerimine heatahtlikkuse ja aitamise alla (lähme aitame põlisrahvaid, tõstame nad onnidest ja telkidest paneelmajja, võtame nende lapsed ja pistame nad internaatkooli, kus nad õpivad tsiviliseeritult elama jne). „Meie kultuuris on naistel hea elada, nad ei pea tööl käima ega oma pead poliitikaga vaevama, vaid saavad rahulikult ja mõnusasti kodus lastega olla ja süüa teha.“
4. Kahesugune kollektiiv
Parajana tunduv eestkoste määr on ühiskonniti ka erinev, individualistlikes kultuurides väiksem ja kollektivistlikes suurem. Eesti on sotsioloogiliselt võttes kollektivistlik ühiskond: tähtsad on ellujäämisväärtused ja grupikonformism ning individuaalset erinevust ei sallita hästi. Oma enesekuvandis nimetavad eestlased end sageli individualistlikeks, ent see ei tähenda mitte niivõrd individuaalsete eneseväljenduste paljusust (ehkki see tasapisi on suurenenud), vaid pigem nõuet, et igaüks saaks ise hakkama (kus liitub terve hulk komponente: protestantlik tööeetika, nõukogudeaegne umbusk teiste suhtes, neoliberaalne õhuke riik jm). Aga kultuuriliselt peaksid nad ikkagi olema enam-vähem ühesugused.
Ma ei usu näiteks, et enamik sooneutraalse abielu vastu protesteerijaid mõtleksid kuigivõrd mingitele „kristlikele“ väärtustele (mida pealegi saab väga erinevalt tõlgendada, kui me võrdleme Rootsi ja Venemaa kirikut), vaid pigem lihtsalt ollakse mures, et grupimääratlus muutub ning soovitakse kõigi kohandumist grupi (praeguste) normidega. Eks grupikonformismi leidub igas ühiskonnas, aga ühiskonnad erinevad selle määra poolest: Eestis on see suur, Soomes palju väiksem.
Viimasel ajal võib kohata ka manitsusi individualismi vastu – mida väljendavad kõige erinevama tausta ja maailmavaatega inimesed, kes ka kindlasti sisustavad seda kriitikat ja väljapakutud alternatiivi (kogukond, rahvas) äärmiselt erinevalt. Kas aga eespool väljapakutud utoopia pole mitte individualistlik – ja seega vähemasti Eesti kontekstis kahtlane?
Siin aga ei aita meid lihtne eristus indiviidi ja kollektiivi vahel, vaid tuleb lähemalt vaadata, millise indiviidi ja kollektiiviga on tegu.[4] Üks on homogeniseeriv, üheülbastav kollektiiv. Näiteks koonduslaager, kus inimeste individuaalsed erinevused ei mängi mingit rolli ning kus kinnipeetavaid tähistataksegi lihtsalt numbriga. Totalitaarne ühiskond, mida hoiab koos hirm vaenlase ees ja viha vaenlase vastu. Lintšimisjõuk, kes sulab ühtseks jõuks raevu afekti all. Aardejahtijad, kes teevad koostööd üksnes ahnuse pärast. Inimesed on siin ühetaolised, pelgad numbrid nagu koonduslaagris või taandatud üheainsa afekti teenistusse (hirm, viha, ahnus).
Kõik sellised kollektiivid on sisemiselt nõrgad ja haprad, inimesed on ühendatud pelgalt väliselt, nad on kergesti lagunevad või pöörduvad ka omaenda liikmete vastu (kui aare kätte saadud, püüab igaüks teised maha lüüa, et endale rohkem jääks; lintšijad võivad leida iseendi seast neid, keda on samuti vaja lintšida). Sellises koosluses taanduvad liikmed oma madalaimale ühisnimetajale (ja võivad teha koledusi, mida nad üksinda ei teeks). Selline kollektiiv ei ole kestlik ja tugev on ta vaid näiliselt.[5]
Teistsugune kollektiiv on aga see, mis toetub liikmete mitmekesisusele ja toetab seda. Näiteks džässbänd, korvpallinaiskond, traditsioonilise suitsusauna ehitamise seltskond.[6] Siin osalised mitte ei taandu madalaimale ühisnimetajale, vaid selline kooslus eeldab nende erisugust panust ning aitab igaühel tõusta omaenda kõrgusele, saksofonimängijal saksofonimängijana, trummaril trummarina jne. Selline kooslus on seesmiselt seotud, ta on palju tugevam, sitkem ja kestlikum.
Muidugi on igas reaalses koosluses mingil määral ühtlustamist ja homogeniseerimist ja mingil määral mitmekesistamist ja heterogeniseerimist, kuid oluline on emma-kumma määr. Minu visandatud feministlik utoopia ei ole antisotsiaalne, vaid vastupidi, see aitab inimestel suhestuda rohkemal arvul viisidel ning edendab niimoodi heterogeniseerivat kollektiivi.[7]
Joonistas Lilli-Krõõt Repnau
5. Feministlik indiviid
Ilmselt on ka feministlik indiviid vastavalt teistsugune kui seksistlik, ehkki üksikisiku tasandit tuleb käsitleda omaette, sest üksikisiku ja ühiskonna tasandi vahel pole üheseid ja ühemõttelisi ülekandeid. Feminist võib olla tõbras ja seksist võib olla kena inimene. Kuid homogeniseerivale kollektiivile vastab ka homogeniseeriv indiviid: kes mõtestab ennast üksnes väliselt ja välisuse kaudu, kes ei suuda seetõttu olla üksi, kes on seesmiselt tihke, väheste ja rohmakate liigendustega ning kelle enesemõistmine käib ühiskonnast laenatud rohmakate vormide ja kategooriate kaudu („ma olen individualist“, „ma olen eestlane“, „ma olen mees“), millest saabki justkui elusisu.[8]
Heterogeniseeriv indiviid aga kätkeb mitmekesisust enda sees, laseb sellel olla ja edasi mitmekesistuda. Seetõttu ka üksindus teda ei kohuta, vaid võib lausa lohutada ja kosutada. Ükski laenatud vorm, kategooria, identiteet ei suuda katta seda, kes ma olen. Kes ma olen? Ma olen eestlane, mees, keskealine … Aga paljud on eestlased, mehed, keskealised. Kes mina olen? Ükski üldine kategooria pole piisav. Eeskätt ei suuda nad katta minu muundumist, minu mitmekesistumist, seda kelleks ma saan. Nagu ütleb apostel Paulus: ärge muganduge, vaid muunduge (Rm 12:2).
Kuigi, nagu öeldud, üksikisiku ja ühiskonna tasandi vahel pole otsest ülekannet, võiks feministliku utoopia juurde kuuluda lisaks heterogeniseeriva kollektiivi taotlemisele ka heterogeniseeriva indiviidi tegutsemisviisid. Need saavad ka teineteist toetada: heas heterogeniseerivas kollektiivis saab avaneda üksikisiku heterogenees (kontrabassimängija saab teiste toel avaneda) ning heterogeniseeriv indiviid omakorda ihkab heterogeniseerivaid kollektiive, kus nii temal kui ka teistel olla lastakse.
Märkused
1. Sellega seoses võivad olla vajalikud ka keelelised kohendused, nii et lisaks esinaisele jms oleks ka näiteks äiaisand ja haiglavend (või pigem mõni sooneutraalne termin).
2. Praegu küll näib, et ühiskonnad teenivad, ühiskonna enamikku kahjustades, 1% huve ja aitavad kaasa üksnes nende eluõnnele. Hävituslenduri või isegi kosmonaudi väljakoolitamise kulud on 1% obstsöönse luksuse kõrval köömes. Vt Whyman 2019.
3. Selle teema kohta vt ka „Joodikud“, Ott 2017: 355–366.
4. Tuginen siin Mart Kanguri tekstile „Selts ja üksindus: kaks kollektiivi“ (see tekst oli pikalt üleval leheküljel kirikiri.ee, kuid too on nüüdseks kinni pandud; see on leitav aadressil https://web.archive.org/web/20170322112827/http://kirikiri.ee/article.php3?id_article=210 ). Vt ka Ott 2017, passim ning Ott 2015, 7. ptk.
5. Klassikaline näide on Hiina Qini riik. Qin rajas totalitaarse riigisüsteemi, sõjamasina, mis 221 a eKr Hiina ühendas, kuid mis üsna kiiresti pärast seda kokku varises. Üks õpetlane manitses sellele järgnenud Han’i dünastiale alusepanijat: hobuse seljas võid sa riigi vallutada, aga hobuse seljas ei saa sa riiki valitseda. Kestlikuks valitsuseks on vaja teistsuguseid põhimõtteid, mis ei tugine üksnes himul ja hirmul (tasul ja karistusel) nagu Qin’i riik. Ja tõesti, Han’i dünastia kestis neli sajandit ning selle aluseks sai konfutsiaanlus oma nüansseeritumate ja internaliseeritumate tehnikatega. Nii et nüüd isegi hiina keelt nimetatakse hiina keeles „Han’i keeleks“ (hanyu 漢語).
6. Vt „Building Smoke Sauna with Hand Tools“ 14.01.2020
7. Ühe eksiarvamuse järgi tegevat feminism kõik „ühesuguseks“, nagu ka LGBT+ liikumine, kuna kaotavat mehe ja naise erinevuse. Kui siinne utoopia püüab midagi õõnestada, siis üksnes „mehe“ ja „naise“ kategooria rohmakust (ning ükski indiviid ei saa vastata nii jämedatele kategooriatele), et saaksid välja tulla individuaalsemad, peenemad, nüansseeritumad eripärad. See ei tee inimesi mitte ühetaolisemaks, vaid vastupidi, teeb kogukonna mitmekesisemaks. Sealjuures ei kao kuhugi automehaanikust mehed ja lasteaiakasvatajast naised. See, kui mehaanikud võtavad eelarvamusteta enda seltsi naisi või lasteaiakasvatajad mehi, ei võta kelleltki midagi ära, vaid pigem annab juurde respekti teise inimese ja tema eluvalikute vastu.
8. Loomulikult saab ka feminism olla sulgevaks, ahistavaks, ühtlustavaks, homogeniseerivaks kollektiiviks, ajendada näiteks “tühistamist” (cancelling), mis on justkui netilintšimine. Vt Natalie Wynni käsitlust. Selline tühistamine pole muidugi siinse utoopia vaimus.
Kirjandus
Kanai, Ryota; Feilden, Tom; Firth, Colin; Rees, Geraint 2011. „Political Orientations Are Correlated with Brain Structure in Young Adults“. Current Biology 21(8): 677–680.
Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad 1. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.
Ott, Margus 2017. Poliitilised esseed. Väekirjad 4. Tallinn: EKSA.
Whyman, Tom. „The worship of billionaires has become our shittiest religion“. The Outline, 5. november.
