Utoopiasari. Kuidas elada huvitavat keha?

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Me kõik teame – milline kaunisrange üldistus, aga siiski –, et 

1) meil on kehad,

2) me oleme (oma) kehad.

Aga kas oleks võimalik liikuda sellest mõtlemisest edasi? Palju pöörasematele radadele. Oma kirjutises proovin seda teha, nihutades rakurssi tegusõnale. Tegemisele. Kui jätaks kõrvale küsimuse „mis on keha(d)?“ ning küsiks hoopis „mida me saame keha(dega) teha?“. Kas siis jõuab huvitavama(te) keha(de) radadele? Kuidas elada huvitavat keha, huvitavama kehaga? 

Siinses artiklis tutvustan nn case study meetodi näol ja najal nelja mõtlejat, kes on mind mitte ainult pannud ihalema eelmainitud küsimustele vastuseid otsima, vaid on eelkõige tinginud nende olemasolu, tuletades alatasa oma kirjutistega meelde, et huvitav(am) teadmine on alati suuremat sorti riskantne tegevus, risky business ja not as usual

1. Mitmikkeha

„Ainuüksi tähenduste maailmas on sõnad suguluses kohtadega, kust neid kõneldakse. Mis iganes see ka poleks – mille kohta neid öeldi – tuhmub-hajub. Või siiski mitte. Ja see on teine probleem perspektiivivaatevinkli jutustustel. Kõneldes tähendustest ja tõlgendustest jääb füüsiline keha puutumata. Kõik interpretatsioonid, mis iganes nende suurusjärk, on interpretatsioonid millestki. Millest siis? Mingist küsimusest-asjaolust projitseerituna kuskile. Mingist loodusest, mis lubab kultuuril omistada talle kõikvõimalikke laade. See on sisseehitatud „perspektiivi“ metafoori endasse. See aga mitmekordistab vaatlejaid – kuid jätab vaadeldava objekti üksi. Täiesti üksi. Puutumata. See on vaid vaatamiseks. Justkui see oleks keset ringi. Tumm rahvamass on kogunenud ta ümber. Näib, et nad tutvuvad objektiga seda vaid silmitsedes. Võibolla on neil ka kõrvad, mis kuulavad. Kuid mitte keegi ei puutu objekti. Kummalisem veelgi, tundub, et see ei pane objekti haihtuma või taanduma, vaid teeb ta hoopis tugevaks. Tabamatult tugevaks.“

Annemarie Mol

Hollandi antropoloog Annemarie Mol ei mõtle kehast kui singulaarsest, piiratud, ohjes ainest (substants), vaid hoopis millestki, mida ta iseloomustab mõiste „mitmikkeha“ (the body multiple). Oma samanimelises raamatus väidab ta, et meie kehad ei lõpe nahaga, vaid kehad on miskised, mis ulatuvad-laienevad-pikenevad-ühenduvad alati teiste kehadega (inimpäritolu ja mitte), tegevustega, tehnikaga, tehnoloogiaga ning kõikvõimalike objektidega, mis kõik tekitavad-voolivad-heegeldavad kokku väga mitmesuguseid kehasid ning viise sellest, mida lõppkokkuvõttes tähendab olla inimene. Kehast mõtleb ta kui avatud süsteemist, mitte eraldatud üksusest. Kuidas ta seda teeb? Nihutades esiplaanile „praktika”.

Mol väidab, et (rambi)valgustades viimase välja, ehk siis objektide käsitsemise võimalikkused, reaalsus mitmekordistub ning see, millest me võime mõelda kui üksikust objektist hakkab näima meile rohkemana kui üks. „Kui praktika on nihutatud esiplaanile, pole olemas enam üksikut passiivset objekti keskel, ootamas erinevate ning lõpmatute perspektiivide läbi lähenemist/läbivaatamist/uurimist. Objektid hoopis tekivad – ning kaovad – praktikate kaudu, milles neid parasjagu käsitsetakse. Ning kuna objektil on kalduvus erineda vastavalt ühest käsitsemisviisist/praktikast teisele üle minnes, reaalsus mitmekordistub. Kaugeltki katki kukkumata fragmentideks, suudavad need mitmekordsed objektid ka mingitpidi kokku kõlkuda (hang together).“ (Mol 2002: 5) Sestap 

  1. on võimalik hoiduda aru saamast objekti(de)st kui millestki erinevate-perspektiivide-kesksest, keskel olevast. 
  2. on võimalik mõista neid hoopis kui mitmesuguste praktikate kaudu käsitsetud „asjadena“.

Huvitav on see, et autor ei seo mõtet mitmekordsusest pluralismi või fragmentaarsuse ideega (fragmentaarsus viitab Moli arusaama mööda justkui kunagise terviku, mis on plahvatanud, osistele-kildudele, sinna on tahes-tahtmata sisse kootud kahetsuse ja nostalgia mõiste), vaid näitab-näitlikustab oma raamatus, kuidas eri objektide kõlkumine on koordineeritud eri pingete ja kokkupõrgete kaudu, vaadeldavale-uuritavale olukorrale vastavalt.

Moli jaoks pole põletav küsimus mitte „kuidas leida tõde“, vaid „kuidas objekte (ning seega ka reaalsust) eri praktikate kaudu võimestatakse“. Eesmärgiks on niisiis kaugeneda epistemoloogiast, mis on autori jaoks kantud eelkõige huvist küsimuse vastu „kui täpne on (mingi) reaalsuse kujutamine“. Selle asemel muutub oluliseks mõtlemine sellest, kuidas on objektid võimestatud / ellu kutsutud / etendatud erinevate tegevustike kaudu. Kuna neid võimestusi on mitmeid-mitmesuguseid, siis keskseks küsimuseks saab nende objektide omavaheline kooskõla, koordineerituse olemus, võimalikkus. Mol tegeleb ontoloogilise poliitikaga: poliitikaga, milles tegeletakse viisidega, kuidas probleemid on raamitud, milles kehad on teatud moodi voolitud, mismoodi elud on lükatud ühte või teise vormi.

Mul tekkis Moli raamatut lugedes tahes-tahtmata paralleel Norbert Eliase kaheköitelise „Tsiviliseerumisprotsessiga“ (eesti keelde tõlgitud 2005 ja 2007), milles autori on võtnud endale eesmärgiks analüüsida inimese käitumise muutumist suure ajaulatuse piires. Elias väidab oma töös, et arusaam nahaga piiratud-piiritletud ning sisemise psühholoogilise eluga indiviidist on sügavalt problemaatiline. Arusaam „isest kestas“, mis on ju modernse filosoofia korduv juhtmotiiv, kui mõelda kas või Descartes’i mõtleva mina, Leibnizi akendeta monaadi või Kanti teadmise subjekti peale (mis asja eneseni ju kunagi ei jõua) kuni palju hilisema sellesama mõtlemise pikendusena kerkinud eneseküllase indiviidi ideeni välja. See moodustab baasi, kuidas inimesed end ka tänapäeval kogevad. Arusaam sellest, et inimese nn autentne mina/identiteet on midagi tema enda sisemusse peidetut, teiste inimeste ja olendite eest kenasti peidus, on Euroopa kultuuriruumis justkui midagi iseenesestmõistetavat.

Nii üldlevinud kui selline „sisemise ja välimise“ eraldamine ka poleks, väidab Elias hoopis, et pole mingit sisemist „mina“ või „ego“. Mis siis aga tingib enda kogemise homo claususena? Elias ei anna sellele küll vaid ühest vastust, küll aga ühe peamise tegurina näeb ta meid teistest eraldavate „seinte“ üles panemisel just spontaansete impulsside ning afektiivse käitumise aina suuremat tulemuslikku kontrollimist. Esimeses köites analüüsib Elias 13.–18. sajandi käitumismanuaale ning etiketibuklette ning näitab elegantselt, kuidas nt kehaliste funktsioonide reguleerimine (ning sellest johtuv piinlikkuseläve madaldumine) on üheks võimsaks teguriks kõrgendatud enesekontrolliga indiviidi sünniks, sellise, kellel tänapäeval käivitub seesama enesekontroll juba automaatsena (see on internaliseeritud), kes võtab seda millegi olemuslikuna, millegi loomulikuna. Keskaja inimene koges end autori arvates palju poorsemana, lekkivamana, üleminek ühelt olendilt teisele oli ambivalentsem. Teises köites näitlikustab ta seda protsessi juba keskvõimu tsentraliseerimise/kujunemise näitel – feodaalkorra lagunemisel tekkinud absolutistlik kord pani inimesed pikapeale end hoopis teisiti pikapeale kogema ja tundma.

Moli väljapakutud etnograafiline/praksiograafiline uurimine ei otsi teadmisi seega mitte esmalt subjektidelt (a la mida nad mõtlevad millegi kohta), vaid asetab teadmised peamiselt tegevustesse, sündmustesse, ehitustesse, tööriistadesse, protseduuridesse (Mol ise tegeleb oma raamatus ateroskleroosiga). Objekte ei võeta sellistes uurimustes mitte väljaspool subjekti asuvate üksustena, mis justkui ootavad, et subjekt nad konstrueeriks, vaid on võimalik öelda, et vaid praktikates, praktikate kaudu teatud objektid võimestuvad, elustuvad, mitmekordistuvad. Võib öelda, et autori eesmärk on venitada teadmiste ruum – teadmine ei paikne vaid subjekti mõtetes – laiemaks. Mitmikkeha pole selle mõtlemise tulemusel miskine, mis mahuks hästi näiteks eukleidilise ruumi tingimuisse. 

Keha on alati suhestumises-suguluses-ühenduses-olev, mitte kunagi aga miski, mis lihtsalt on. Keha on laienenud hõlmama seda, kuidas ta mitmesuguse tehnika, eri artefaktide ning praktikate kaudu tekitab iseäralikke objekte ning üksusi. Valgustades välja praktika, selle, kuidas midagi tehakse, on võimalik muuta arusaama kehast (ja mitte ainult kehast) kui sellisest tegemise-kehaks, kehaks-mis-on-tegemises (body-in-action).

2. Millest ei saa kõnelda, seda peab artikuleerima!

„Ah,” õhkab traditsiooniline subjekt, „kui vaid suudaksin kiskuda end välja sellest väiklasest kehast ning hulkuda läbi kosmose, vabastatuina igasugusest vahendatusest, näeksin ometigi maailma sellisena, nagu see on – sõnadeta, mudeliteta, vastuoludeta, vaikse ja kaemuslikuna.“ „Tõesti?“ on artikuleeritud keha heatahtlikult üllatunud. „Miks soovid Sa olla surnud? Mina näiteks tahan olla elus ning seega tahan rohkem sõnu, rohkem vastuolusid, rohkem kunstlikke-tehislikke sätestusi, et muutuda tundlikumaks veel rohkematele erinevustele. Minu kuningriik on veelgi kehastunuma keha päralt!“

Bruno Latour

Bruno Latour on üks paljudest tänapäeva mõtlejatest, kelle jaoks idee kehast kui substantsist või essentsist on mõeldamatu. Artiklis „How To Talk About the Body?“(„Kuidas rääkida kehast?“) (2004) defineerib ta keha kui liidest, mis muutub üha kirjeldatavamaks, huvitavamaks, mida rohkem õpib ta olema mõjutatud aina suuremast hulgast elementidest – erinevatest „vürtsidest“, lisaksin mina. Latour määratleb seda kui „afekte pidi tundlikumaks muutumist“ (Latour 2004: 206). Näitlikustades seda Prantsusmaa parfümeeriatööstuses õpituga: kuidas saadakse lõhnade eristamiseks „hea nina“, heaks ninaks. Selles artiklis läheneb Latour õppimisele sedasi, et nihutab esiplaanile keha seose-suhte lõhnade tööriistakastiga, sellest, kust õpib tulevane „nina“ eristama lõhnu ning parfüüme. Just tööriistakast on see, mis artikuleerib ning määrab keha muutumise selles juba olemasoleva, aga mitte veel kasutuselolevate võimalikkuste (algselt kirjutasin “potentsiaalsuste”, aga sel on mu jaoks saavutamisühiskonna kirbe maik juures) suhtes, see võimaldab õppijal transformeeruda. Subjekt vajab seda, et muutuda tundlikumaks lõhnadele ning nende kontrastidele, see ei ole mingitpidi teisejärguline, vaid keskne õppimise protsessi osa: „Artikuleeritud subjekt on keski, kes õpib tundlikkust teise/teiste – mitte iseenda kaudu. Subjektis „endas“ ei ole õigupoolest eriti midagi huvitavat, sügavat, läbivat […] subjekt muutub huvitavaks, sügavaks, läbivaks, küllaldaseks vaid resoneerudes, „käies läbi“ teistega – kui ta on uute üksuste kaudu aetud liikuma iseenda kogemise nüansseeritumatele radadele“ (2004: 210).

Artikulatsiooni all ei mõtle Latour arusaama „sofistikeeritusest“ või mingit liiki peenusest, vaid võimet võtta inimeseks olemise pardale materiaalseid, kunstlikke/tehislikke komponente, et jätkuvalt ning progresseeruvalt elada huvitava kehaga, olla huvitav keha. Suuremate kontrastide doos muudab ka kõikvõimalikele erinevustele tundlikumaks, tekib võimalus tajuda nüansseeritumalt, detailsemalt, kuratlikumalt. Latouri jaoks ei ole „reaalsus“ ja „kunstlikkus“ antonüümid, vaid sünonüümid. Muutuda afekte pidi tundlikumaks tähendab, et iga õpitud päeva lõpuks eksisteerib su jaoks aina rohkem erinevusi. Tulevase „nina“ jaoks on nädalase õppe tulemuseks mitte pelgalt teistsugune lähenemine lõhnade tööriistakastile, ning seeläbi nüansseeritum taju, vaid subjekti jaoks on avanenud lausa uus maailm, sellal, kui vaid nädal aega tagasi tingis komplekt suhteliselt ühetasase-tasalülitava lähenemise – lausa “igava” käitumise komplekti suhtes (Latour 2004: 210).

Õppeprotsess on aga võimaldanud uue käitumise sündi. Artikulatsiooni kontseptsioon suunamudib arutelu meeltest ning tajutavast kehast väljapoole selle naha piire. Keha on alati kehastumas, muutumises, see pole kunagi singulaarne, vaid üllatus-üllatus – mitmekordne, mitmuses. Nii et lõhn pole pelgalt haistmine, juba eos inimesega kaasasündinud taju, vaid on pigem võime, mis on tehtud võimalikuks erinevate võtete, tööriistade, artefaktide ning praktikate kaudu. Haistmine ei ole pelgalt bioloogiline antus-sätestus, vaid keeruline ja pidevalt toimiva võrgustiku osa, mis kätkeb endas alati materiaalsete ning kultuuriliste protsesside pundart. Mingis mõttes resoneerub Latouri mõtlemine (kui ainult taju mõistele gaasi anda) siin autori ning filosoofi Alva Nöe „Action in Perception“ (2006) raamatu keskse teesiga, et taju ei ole mitte pelgalt ajutegevuse tulemus, vaid kogu keha kätkev osav tulemuslik tegevus. Taju on miski, mida me teeme. Seega on ka see loomulikult meie enda teha, kui suurelt või väikselt, kui nüansirikkalt, kui kuratlikult, me kurat võtaks, tajume, tajuda suudame! Asi ei ole niivõrd mõttes, et hakkame nüüd aga otsima võimalusi kuuenda, või kuuekümnenda meele avamiseks (hiljem, lugeja, hiljem), vaid juba kasvõi olemasolevate maagilisemaks kasutamiseks.

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

3. Me ei ole kunagi olnud inimesed ehk saamine kentauriks

„Seades kahtluse alla humanismi eeldused, pakun välja, et me oleme alati juba pooleldi hobused, ning hobused omakorda pooleldi inimesed; pole olemas sellist asja nagu puhas hobune, puhas inimene. Inimene ei ole kunagi lihtsalt inimene.“

Ann Game

Autraalia sotsioloog Ann Game kirjeldab raamatus „The Mystery of Everyday Life“ (“Argimüsteeriumid”) (2002) ning artiklis „Riding: Embodying the Centaur“ (“Ratsutamine: kehastumine kentauriks”) (2001), kuidas ta suutis aidata oma hobust, KPd, uuesti jalule, pärast viimase osalist paralüüsi ning kuidas tema arusaam sellest, kuidas inimene on end võimeline kogema, seeläbi radikaalselt muutus. See isiklik lugu illustreerib, kuidas me kaldume mõtlema oma ja teiste kehadest, inim- ja mitteinimkehadest, tihti erald(at)use, lahusolemise prisma kaudu. Game alustab oma ratsarännakut, tutvustades esiti ideid populaarteadusest, mis räägivad inimeste- ja loomadevahelistest lähedastest suhetest, kus esimesed nii mõnigi kord viitavad oma loomadele kui olenditele, kel on erilised võimed tajuda nende tujusid, emotsioone, meeleolusid. Mõnikord minnes ka nii kaugele, et arvates neid mingitpidi selgeltnägija-tundja liiki. Ka toob autor välja, et inimese ning looma omavahelise „segunemiste“, piiride ambivalentsuse idees ei ole ju midagi uut ning sel on pikk ajalugu ka lääne kultuuriruumis; ning, kui mõelda hobuse-inimese mõistepaari peale, meenub esimese asjana muuhulgas ju müütilise kentauri kuju.

Game kirjeldab kuidas ta suutis aidata oma haiget hobust uuesti kapjadele ning sedastab, et selleks, üllatus-üllatus, pidi ta unustama, et seisab, õigemini siis istub (galopeerides) hobusest eraldi, eraldatult. Ehk siis, esialgu, kui hobune ei suutnud veel väga hästi liikuda, aitas Game tal “meenutada”, mis tunne on jälle galopeerida või traavida. Seda suutis ta teha meditatiivses, lõdvestunud olekus, mida kohe kindlasti ei manata-kutsuta esile (tahte)jõuga: „Et aidata tal uuesti galopeerida, pidi minu keha üle(s) võtma selle liikumise. Selle inimese-ja-hobuse koos-galopeerimise liikumise (motion).“ (Game 2001: 6). Kõlab väga müstiliselt. Ning samas absoluutselt mitte. Game’i arusaama mööda, nagu ka kõigi eelmainitud autorite puhul, ei ole kehad mingid intersed lihasmassid, kehad on vitaalsed, kehas on oma „elusus“, see on tundlik keha, afektiivne keha, keha, mis paneb suuresti küsimärgi alla piiride jäikuse meie ja teiste vahel. 

Muide, selles olukorras pole tegemist mingitliiki identifitseerumise katsega, autor ei ürita tunda, mida tunneb haige hobune, ei ürita panna end tema olukorda, tema „kapjadesse“. Identifikatsioon, toonitab autor, on kohatu sellise olukorra puhul: „Kui ma identifitseerin sinuga, saab sinu situatsioon minu omaks“ ning see ei tohiks olla eesmärk (Game 2001: 24). Vajalik on hoopis enda ja teise kiindumata hoidmine, selline hoidmine, mis on ometigi poolehoidlik, kaastundlik, sümpatiseeriv: „Tõeline poolehoid kannab endas kartmatut võimet teisesuseks ning erinevuseks.“ (2001: 24)

4. Kes keda mõjutab ehk saamine kentauriks 2

„Ta teeb rohkem kui seda: aktiveerides selle rakursi, aktiveerib ta selle kaudu oma objekti subjektiks, kire subjektiks, subjektiks, mis toodab kirgi; küsimuste subjekti, subjekti, mis küsib vastu. Enamgi, Lorenz mitte lihtsalt ei ärata subjekti oma teatud konstrueeritud kehalise kaasatuse kaudu, vaid on samamoodi käivitatud sellest, mille ta omakorda elule äratas. Ta on käivitatud olema subjekt, kes loob kirgi ja keda luuakse nende kirgedega vastu. Kirg ei viita siinkohal mingisugusele parasiitlikule täiendile või läägele armastusloole: see tähendab, et pingutatakse olemaks huvitatud […]. See tähendab hoolida. Kired õpetavad Lorenzile – need, mis tema omad, ning need, millele ta annab võimaluse eksisteerida – on see, et viis, kuidas õppida vaatluse/uurimise all olevaid olendeid adresseerima ei ole mitte teadusliku teoreetilise mõtlemise tulemus, vaid selle mõtlemise tingimus.“

Vinciane Despret

Belgia mõtleja ning filosoof Vinciane Despret töötab artiklis „The Body We Care For: Figures of Anthropo-zoo-genesis“ („Keha, millest me hoolime: Antropo-Zoo-Genesise näitel“) (2004) peaasjalikult afekti mõistega, tehes seda esmalt eksperimentaalse psühholoogi Oscar Pfungsti teksti najal, sellele toetudes. Nimelt mõtleb viimane oma raamatus ümber kunagise Berliini psühholoogiainstituudi järeldusi ühe hobuse koht. Hobuse nimega Hans, kes sai endale hüüdnimeks Nutikas, sest suutis lahendada aritmeetilisi ülesandeid ning tehteid, tampides kabjaga maasse õigete vastuste numbreid. Pfungst tuleb oma raamatus järeldusele, et Hans ei olnud siiski ei “selgeltnägemisvõimega” ega mõni aritmeetikageenius – Hansu nutikus oli teistlaadi nutikus. Ta oskas nimelt lugeda kehi. 

Pfungsti eksperimendi käigus järeldus, et hobune suutis lugeda minimaalseid, vaevumärgatavaid kehalisi vihjeid oma omaniku Mr Von Osteni või mõne teise austatud härrasmehe kehalt, kes polnud ise nendest vihjeist teadlikud. Kui nutikas Hans küsija keha ei näinud, ei suutnud ta ka küsimustele õigesti vastata. Mis selle fenomeni ääretult huvitavaks teeb, on tõik, et kõik, keda Pfungst oma eksperimendi vältel vaatles, polnud teadlikud oma liigutusest, keegi küsijaist ei pannud tähele, et nende enda keha on suhtlemas hobusega, andes talle vaevumärgatavaid viiteid selle kohta, millal alustada ning millal lõpetada kapjade tampimine õigel ajal, andmaks küsijale õige vastuse. Kõik nemad, inimesed, välja arvatud hobune, olid järgmise fenomeni suhtes pimedad: nende kehad olid rääkimas ja liikumas nende enda tahte vastu ning väljaspool nende teadmist-teadvust (Despret 2004: 113). Despret nendib samuti, et jah, hobune ei suutnud lahendada tehteid, aga ta suutis teha veel midagi huvitavamat – ta suutis panna inimeste kehad liikuma, pannes neid liikuma ja tegema oma kehaga asju nende endi teadmata ja tahte vastaselt.

Mingis mõttes saab siin tuua paralleeli Latouri lõhnade komplektiga. Hansust oli saanud teatud mõttes päästikseade (see pole kõige parem termin, aga parema puudumisel kasutan seda, ta annab mõtte edasi), mis avab uusi mõtlemisi-tundmusi nii teadvuse, afekti, lihaste kui ka tahtejõu kohta. Hans suutis valla päästa teatud artikulatsioonid, mis võimaldasid inimestel õppida rohkem enda kehade ja afektide kohta: „Hans kehastus võimaluseks uurida teisi viise, kuidas inimesed ja mitteinimesed saavad olla üksteise suhtes tundlikud ja avatud. […] Hobune õpetas inimestele, ilma nende teadmata, õigeid liigutusi (iseeneslikult, tahtmatult) tegema.“ (2004: 114–115) 

Kuid lõpuni jääb ikkagi selgusetuks, kes mõjutab keda. Mõlemat, väidab Despret, nii inimest kui ka hobust, saab mõista kui üksteise liigutuste põhjuse kui ka tagajärjerjena. Kui me oleme sunnitud maha jätma küsimuse „mis on keha?“ jõuame ehk hoopis huvitavamate küsimusteni. Despret näiteks jõudis lõpuks küsimuseni „Mida keha paneb (meid) (teisi) tegema? Aga huvitavate küsimusteni jõuab ikkagi sedapidi, et ollakse huvitatud maailma huvitavamaks tegemisest, muidu on meil tegemist autori sõnul „nirult artikuleeritud (ning nirult artikuleeriva) maailmaga.“ (2004: 131)

5. Kui Aino ei ole ainus ning on asi ainsusest kaugel

„Umbes selline koht, mille Chantal Mouffe kutsub esile, hoiatades, et erinevust tuleb poliitilises teoorias võtta palju tõsisemalt. Tõsisemalt – mitte pluralismina, mis killustab ühiskonda eraldatud indiviidideks, vaid pingena, mis tuleneb tõsiasjast, et me peame, kuidagimoodi, seda maailma jagama. Võtta erinevust tõsiselt tingib, või nii Mouffe väidab, pidevat liikumist distantsi hoidmise ja segunemise vahel. Jättes ühel hetkel – teisesuse – rahule, teisal jälle suhestudes sellega.“

Annemarie Mol 

Annemarie Mol ütleb oma raamatus, et mõnikord suhestub ta kirjandusega sedasi, et võtab tekstist mõne pooleldi peidetud remargi, jupi, mis talle meeldib, meelde jääb, meelest ei lähe. Võib olla isegi, et see on suhteliselt tähtsusetu asi/mõte/välgatus terves artiklis või raamatus. Ning puhub, pumpab selle siis õhku täis. Jookseb minema sellega. Minu jaoks kõlab see ohtlikult ning väljakutsuvalt. Perversselt isegi. Mis osa sellest tekstist sina siit täis puhuks? Millega sa siit minema kappad?

Kasutatud allikad

Mol, Annemarie (2002) “The Body Multiple: Ontology in Medical Practice”. London and New York: Duke University Press

Elias, Norbert (2005) Tsiviliseerumisprotsess. I köide: Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides”. Tallinn: Varrak 2005

Elias, Norbert (2007),“Tsiviliseerumisprotsess. II köide: Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand”. Tallinn: Varrak 2007 

Latour, Bruno (2004) „How to Talk About the Body. The normative Dimension of Science Studies“ Body and Society, 205–230

Nöe, Alva, (2004) “Action in Perception”. Cambridge: The Mit Press Ltd 

Game, Ann (2001) “Riding: Embodying the Centaur“. Body and Society, 1–12

Game, Ann (2002) “The Mystery of Everyday”. Alexandria NSW: Federation Press

Despret, Vinciane (2004) „The Body We Care for: Figures of Anthropo-zoo-genesis“. Body and Society, 11–134

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kehakarvad, tõepoolest

Karvadega on umbes sama nagu muude harjumustega. Seal ei ole tegelt millestki rääkida. Pastakast imeda (enese üle) imestamist välja aint.…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.