Püha peegelpilt

Dokumentaalfilm „Keha võitlus“ näitab muu hulgas, et wellness-tööstus on kaalujälgimise koha üle võtnud, aga eesmärk pole ikka veel tervis, vaid soov näha välja sale. Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik käis Marian Võsumetsa filmi “Keha võitlus” vaatamas.

Teleajakirjanikuna tuntud Marian Võsumetsa debüütdokumentaalfilmis „Keha võitlus“ tunnevad end ilmselt ühel või teisel viisil ära kõik inimesed, kes on olnud oma välimusega rahulolematud, kellel on (olnud) söömishäire või kes on dieeti pidanud. Film portreteerib mitmesuguste söömis- või kehakuvandihäirega Londoni inimesi, kes on olnud kimpus ületreenimise, üle- ja siis alasöömisega ja enda piiramisega selleks, et saavutada midagi, mis ei ole võimalik – tunda end hästi ühiskonnas, kus nõutakse igaühelt enda lõpmatuseni parendamist.

Film analüüsib kehavõitlusi mitmekihiliselt. Toitumishäirete psüühilised alged leiab traumadest ja ühiskonnast, mis nõuab tublidust. Tähelepanu all on paksude inimeste kultuuriline ala­vääristamine: uuringud näitavad, et suure kehakaaluga inimesi koheldakse kehvemalt tööl, reisidel ja ka tarbijatena. Oluline on sotsiaalmajanduslik foon: täisväärtuslik toit on järjest kallim ja selle hankimiseks ja valmistamiseks tuleb varuda aega, toiteväärtuseta toitu aga reklaamitakse pidevalt, selle saab kiiresti kätte ja see on odav. Samadel teemadel on Võsumets kirjutanud Vikerkaarde põhjaliku artikli,¹ kus on juttu nii USA paksuse aktivismi ajaloost kui ka toiduõigluse problemaatikast. Eestis on need teemad üsna teistsugused. Olen vanematelt kolleegidelt, sõpradelt ja tuttavatelt kuulnud, et kuni 1990ndateni ei räägitud toitumishäiretest: anoreksia ja buliimia puhul öeldi, et lõpuks aitab lapsesaamine (sellest olla abi kõigi naistehaiguste vastu). Nagu Võsumetski Vikerkaares mainib, pole Eestis veel toidu­ainete kättesaadavuse ebavõrdsuse teema päris kohale jõudnud, aga pole põhjust eeldada, et ei jõua.

Filmis tutvustatakse põgusalt toitumisnõustamise kontseptsiooni „Tervis mis tahes kehakaalu puhul“ („Health at Every Size“), kus on esikohal tervisekäitumise parandamine. Oluline on rääkida sellest, kui kahjulik on oma kehaga pidevalt vaenujalal olla, ennast nähagi väheväärtuslikuna. Lahendus algab keskkonnast, mis laseb oma kehaga rahu teha ega pommita pidevalt sõnumitega, et elu algab siis, kui dieet on edukalt lõpetatud või trenniprogramm läbitud. Normaal­ne peaks olema mõtteviis, et igasugune keha on rõõmu allikas ja elu juba käib – õnn ei saabu pärast mõne kilo kaotamist.

Dieedifilme on maailmas tehtud mõistagi palju, kuid enamasti on keskmes see, kuidas siis ikkagi võitlus liigse kehakaaluga käib ja mismoodi oma keha üle võit saavutada. Võsumets on viinud dieedifilmi uuele tasemele. Harilikult on dieedimentaliteeti kritiseerivad ja kehapositiivsust promovad filmid karakterivaliku poolest ühekülgsed. Seda Võsumetsale ette heita ei saa ning filmi mitmekesisus ja tõlgendamisvabadus on selle üks suuri plusse: filmi kaasatud räägivad oma probleemidest erineva avatuse tasemega, palju jääb vaataja otsustada ja ette kujutada.

Alustades oma kehast

Võsumets on teema juurde jõudnud omaenda ületreenimise ja alatoitumise kogemuse kaudu, mida filmis ka näidatakse. Ta nimetab fitnessi parajaks jäneseuruks,² mille käikudesse võibki tiirlema jääda.

Rory Thomas Brown koges oma treenitud ja igati ühiskonna ideaalile vastavast kehakujust hoolimata kehakuvandiga seotud masendust, depressiooni ja suitsiidimõtteid. Praegu töötab ta treenerina ja seab treeningu eesmärgiks vaimse heaolu. Foto: kaader filmist

Sellega tegeledes võib täita oma elu nippidega, kuidas tervislikumalt süüa, kuidas põletada rohkem kaloreid ja teha trenni, aga mitte selleks, et end paremini tunda, vaid et näha peeglist lihaseid, mis just õigest kohast õige kurviga välja joonistuvad. Kuna selline elu teda õnnelikuks ei teinud, otsustas ta uurida, miks on inimestel tunne, et elu algab siis, kui oled sale, sportlik ja alati näljane. Kas see ongi tervis?

„Keha võitlus“ räägib sellest, mis juhtub inimestega, kui nad enam sellist sorti „terviseedendusega“ tegeleda ei jaksa. Kui nad kokku kukuvad: näiteks satuvad anorexia nervosa pärast haiglasse, mõtlevad suitsiidist, kuna pole piisavalt tahte­jõulised, et jõuda eesmärgini. Just kätte­saamatuid eesmärke kõikehõlmav dieedi­mentaliteet pidevalt püstitab: kõik on võimalik, vaja on vaid piisavalt tahta. Soovi realiseerimise teenistuses on lugematu arv teenuseid ja tooteid, alates toitumisnõustamisest, valgupulbritest, soovitustest organismi puhastada, teha juurviljamahlapäevi, läbida ketodieet, mõelda, pingutada, alla suruda, vaielda endaga enne iga suutäit.

Dieedimentaliteet ei väljendu ammu enam üksnes otse öeldud soovitustes end pidevalt jälgida ja tagasi hoida. See on midagi, mis tänapäeval on pakendatud tervislikkuse, nn wellness’i ehk heaolu ja clean eating’u ehk puhta toitumise helesinisesse paberisse ja moraalitsevasse sõnavarasse, millega toidust räägitakse: osa toite on tituleeritud patusteks, millega võib end hea käitumise ehk treenimise ja dieedi­pidamise korral vahel harva premeerida. Dieedimentaliteediga rõhutatakse, et teistmoodi söömine on ebapuhas, halb, amoraalne, ebatervislik ja teeb paksuks ükskõik kui kõhna või paksu inimese. Olen ise saanud kutse peole pealkirjaga „No Fat“ ehk „Ei paksusele!“, kus lubati mängida nauditavat tantsumuusikat, mida kirjeldati sõnadega „vähe süsivesikuid, rohkelt valku“.

Paksusehirm

„Keha võitlus“ esilinastus PÖFFil 2020. aasta novembris, kuid kinolevi linastuste algust on COVID-19 epideemia tõttu kaks korda edasi lükatud. Seni on käinud tõhus meediatöö: Võsumetsa on kutsutud mitmele poole esinema ja oma filmist rääkima. Teema võõrikust Eesti meediale ilmestavad hästi ajakirjanike küsimused. Näiteks Anu Välba alustas oma 23. mai saate „Hommik Anuga“ intervjuud lausega „Paksuksminemine on üks kõige õudsem asi, mis tänapäeval inimesega juhtuda saab“, Võsumetsa teost nimetatakse aga alatihti filmiks, mis räägib võitlusest kehakaaluga, kuigi filmi kese on pigem vaimsel tervisel.

Nike plussuuruses mannekeen, mis meedias sõnasõja põhjustas. Foto: kaader filmist

See film on kõige otsesemas mõttes poliitiline ja kriitiline seisukohavõtt ühiskonnas levinud normatiivse kehakuvandi vastu ja selle sõnum, et vabastada ei tule end mitte kilodest, vaid arusaamast, mille järgi on õigus oma kehast rõõmu tunda ainult neil, kes vastavad ettekujutusele heast inimesest, s.t on saledad, sest treenivad, peavad dieeti, on pealtnäha terved. Terve keha kuvand ei hõlma aga inimese vaimset ja füüsilist seisundit, vaid on taandatud moraalseks hinnanguks: paks elab tingimata ebatervislikult ja on laisk, sale inimene teeb kindlasti trenni ja toitub sündsalt. Selline suhtumine ei jäta ruumi võimalusele, et üle- või alakaal võib olla läbipõetud haiguse järelmõju, ka paljude ravimite kõrvalmõju on pöördumatu rasvumine.

Möödunud kümnendil populaarsust kogunud kehapositiivsus on viimasel ajal saanud palju kriitikat. Paks laulja Lizzo ütles hiljuti, et kuigi selle liikumise lõid kaalukad pruuni- ja musta­nahalised ning kväärnaised, pole neil olnud selle peavooluedust mingit kasu.³ Kehapositiivsuse on kaaperdanud heaolutööstus ja sellest on saanud tervisliku toitumise suunamudimine: keskmise kehakaaluga, konventsionaalsetele ilustandarditele vastavad naised esitlevad #bodypositivity teemaviitega Instagramis enne ja pärast piltidega oma salenemise lugu või võtavad oma paarisentimeetrisest kõhuvoldist kinni, deklareerides, et nad on oma kehaga rahul, nii nagu see on. Mis on sellest abi tõeliselt ülekaalulistel, armide, karvade või puuetega inimestel, kes kunagi kehapositiivsuse liikumise lõid, kui kõigi liikumisest on saanud saledate liikumine?

Mida järeldada?

Filmiga seoses on kerkinud ka küsimus, kas suure kehakaalu terviseriskidest ei tohi enam üldse rääkida. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole rasvumis­uuringuid lihtne teha ja rasvumise põhjuste üle vaidlevad teadlased jätkuvalt. Tegu on sotsiaalmajandusliku ja vaimse tervise probleemiga, mitte küsimusega, mis piirdub inimeste individuaalsete otsustega oma keha, tervise ja välimuse kohta. Tervis on seotud inimese kogu käitumisega, mitte sellega, kas ta sööb pitsat või mitte. See on seotud geneetikaga, inimese sissetuleku ja majandusliku kindlus­tundega, juurdepääsuga tervishoiule, sh sellega, kas on piisavalt meditsiinitöötajaid, kes kaalu põhjal ei häbista ja kõigi tervisemurede korral üksnes kaalule ei osuta. Oluline on, et Eestis oleks kiiresti võtta rohkesti psühholooge-nõustajaid-terapeute, kes oskavad toitumis­häire taga näha vaimse tervise probleeme, neid mõista ja leevendada.

Dieedist pole õigupoolest kasu, sest kehal on kalduvus endine kaal taastada – püsiva tulemuse saavutavad vähesed.⁴ Dieedipidamine on töö eelkõige oma vaimuga, kas ja millal süüa, kui palju trenni teha. Dieedi terviserisk on aga vaimne kurnatus ja alaväärsuse tunne, sest söömishäire ja kehakuvandi häirete taga on alati vaimse tervise probleemid. Nende taustal võib olla lapsepõlve­trauma, vägivald, seksuaalne ärakasutamine, stress, ületöötamine, lähedaste suhete puudumine. Kui neid muresid ära ei tunta, rääkimata vaimse tervise hädade pikaaegsest ravist, siis on oht, et selliste muredega silmitsi seisjad pöörduvad enda vastu, oma keha vastu ja matavad oma probleemid enda keha kujundamise programmi, millest saab konks, mille külge oma ärevus riputada.

Filmi lõpus viib Võsumets vaataja Londoni dieedivastaste demonstratsioonile, moe-show’le, kus tuntakse rõõmu igasuguse kehaga inimeste ilust ja rõhutatakse kõigi väärikust, olgu nad mis tahes nahavärvi või nahaseisundiga, paksud, kõhnad, puuete, kasvu või kehakaaluga. Õigupoolest ei pea ilmtingimata oma keha vastu midagi positiivset või negatiivset tundma, võib lihtsalt sellesse neutraalselt suhtuda ja öelda lahti välimuse kohta käivast kinnismõttest, et natuke pettumist iseenda välimuses käib ikka asja juurde, see on normaalne. Ei käi ja ei ole.

Viited

1 Marian Võsumets, Dieedikultust toidab patriarhaat. – Vikerkaar, mai 2021.

2 Ära kaaguta! – Ida Raadio, 23. X 2020. https://ida­idaida.net/et/jarelkuulamine/ara-kaaguta-2020-10-23

3 Lizzo says body positivity has become too ‘commercialised’ and ‘cool’. – BBC News 25. IX 2020. https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-54292412

4 Britta Talumaa, Soovimatud nõuanded ja kahemõtte­lised komplimendid ehk Kus peidab end kaalustigma? – Feministeerium 21. IV 2021.

Artikkel on ilmunud ka kultuurilehes Sirp.