Kehakarvad, tõepoolest

Miks keharvade teema nii palju tundeid ja kriitikat tekitab? Foto: Flickr

Karvadega on umbes sama nagu muude harjumustega. Seal ei ole tegelt millestki rääkida. Pastakast imeda (enese üle) imestamist välja aint.

Loen siin ühe naise blogipostitust tema karvamurest ja püüan seda põimida mu enda kujutlusse temast. Ta on ju nii mõistlik ja paindlik, avatud ja võimekas. Suuteline ühiskonna ettekirjutatud normidest end vabaks mõtlema. Võimeline mitte laskma end kõigutada jaburatest raiskavatest ootustest ilule või moodsale inimesele üldse. Aga samas on tal teemaks läbipaistvate udemete eemaldamine ja jätkuvalt lahendamata mure bikiinipiirkonna pärast.

Mitu korda olen hoogu võtnud, et isegi karva ja selle eemalduse teemal midagi arvata ja kuidagi ei oska. Karvad, mhmh. Mis siis.

Raseerimata kaenlad (et seda niimoodi peab üldse eraldi rõhutama. Normaalsed kaenlad. Niisugused, nagu kaenlad iseenesest on) olid esialgu põnevam ja rohkemaid küsimusi tekitav teema. Nüüd pole endal ka huvitav sellest juttu teha. Ma mäletan, et alguses oli tõrge. Mul tekkis tookord uudishimu, et kui pikaks need karvad üldse kasvaksid ja kuidas see oleks. Ja mitu korda ajasin uuesti ära, sest maru imelik oli. Nagu mees. Nagu vale. Aga pärast vist kolme korda allaandmist leppisin endaga ära. Nii ongi. Selline olengi ja see on hea, sest see on. Pärast seda hakkas mul teiste naiste seltsis imelik. Mul on sellised tantsutrennid ka, kus kõikidel on käed üleval ja kaenlad paljastatud. Kõik nii sile-siledad. Et mis imelik elu meil on. Me kõik teame, et seal kasvavad karvad, aga kellelgi ei ole neid seal. Ja mina ainsana oma hõredate tutikestega siin kõigi ees tippimas. Kuigi kõigil meil kasvavad. Teinekord olen tähele pannud, et osa naisi on veel raseerimisest kärna või punaseks läinud, aga jumala eest, et karva ei oleks. Nüüd on seegi imelik üle läinud. Inimesed on erinevad. Ja see on hea, sest see on.

Veel on see vana mälestus, kuidas ma kannatasin rahaliselt. Onju, kuidas mul kogu aeg läks meelest ära tampoone osta ja tampoonid on kallid ja ilma ei saanud (kuni kupsikuni). Raseerimisega oli umbes sama. Need žiletid, raisad, maksavad palju ja neid kulus ja siis mul polnud raha päriskalliteks ja ostsin odavaid ja neid kulus veel hullemini. Lähen poodi, kõht on tühi, ostan allahinnatud leiva, kõige vesisema paki piima ja siis kogu ülejäänud raha läheb plastikusse pakitud plastikule, sest elada tuleb, aga mitte karvasena. Kui kurb see on. Miks peab elu nii kurb olema. Nüüd ma enam nii vaene ei ole, aga see kurbus on meeles.

Rääkimata mu tavalisest saamatusest. Mina ei tea. Ma tegelt olen suhteliselt okeilt koordineeritud ja ettevaatlik, mul pole näiteks luumurde olnud ja ma olen paremakäeline neurotüüpiline 20–20 silmanägemisega. Iga faking jumala neetud kord lõikasin raseerides endale sisse. Ja milleks. Ja kellele. Mis hea pärast. Miks on vaja hämaras vannitoas tühja kõhuga oma veritsevaid põlveõndlaid tupsutada.

Vestlesin siin ühe mehega, kes tunneb, et on pidanud oma naiselikkust palju alla suruma ja ei saa “seda poolt endast” üldse väljendada. Ja need asjad ongi arvatavasti rasked. Vahel tundub, et mehelikkuse mõiste püsibki püsti tänu tuhandele hirmule ja ähvardusele selle ümber. Samas läksin kohe järgmine päev linnapeale ja olin tunnistajaks kahe mehe dialoogile.

Üks: Lahe seelik sul.

Teine: Aitäh, ma oma girlfriend’ilt laenasin.

Üks: Mul on ka seelik, aga minu oma on teistsugune.

Siis nad pärast veel mõnda aega arutlesid seelikute ja nende eelistuste üle. Kellelgi polnud imelik. Mul oli imelik, sest ma sain veel vähem aru sellest eelmisest, väljendamata poolega mehest. Aga noh. Mina ja meestest aru saamine. Teadagi.

Või kasvõi see, kui palju oleneb mehelikkuse definitsioon kultuurist. Kui ehitud ja ilustatud võivad olla mõned vene või Ladina-Ameerika poisid ja kui sul on laste iluuisutamise või balleti tunnis iialgi mõni poiss, on tema nimi Sergei või Aleksandr. Või kuidas kõrgharitud mehed kannavad roosasid triiksärke, aga koolieelikud mitte. Et mujal maailmas on medõed ja õpetajad ka mehed.

Rootsi modell Arvida Byström on saanud vägistamisähvardusi raseerimata jalgadega poseerimise eest. Foto Adidas originals, 2017

Muidugi ammendaval määral (oma soo) stereotüüpi etendades on elu lihtsam. Inimesed, keda sa ei tunne, aga kellega pead paratamatult kokku puutuma, on poole rahulikumad, kui nad saavad su mingisse endale arusaadavasse kategooriasse paigutada. Muidu on kogu aeg see, et tahaks asju ajada, aga pead võitlema selle võõra inimese siseheitlusega: miks sellel naisel juukseid ei ole, mis tal viga on. Või mis iganes teine üllatav silmatorkav asi, mis ei kattu esindatavale grupile seatud ootustega. Miks see ärimees dresse kannab? Miks see tudeng nii vana on? Miks sellel eestlasel sellised lokid on?

Eraldi küsimus on küsimus valudest. Kumb on valusam, kas etendada kedagi, kellena end eriti ei tunne, või kogeda iga päev võõraste inimeste tõrksust ja asjassepuutumatuid küsimusi, sõnastatud või mitte.

Ma saan aru küll, et kokkulepitud normidest kinnipidamata jätmisel on tagajärjed. Tüdruk ei saa selle eest peksa, kui tahab jalkatrenni minna või puu otsa ronida. Aga ega see väga mõnusat turvatunnet ka ei tekitanud, kui mulle tänaval ja poejärjekorras võõrad keskealised mehed ligi tulid ja vihaselt teatasid, et ma olen kole ja keegi ei taha lühikeste juustega naist panna.

Mul on terve lapsepõlvemälestuste komplekt sellest, kuidas ma kardan välja näha nagu poiss. Kardan, et keegi peab mind poisiks (päris mitu korda peeti ka ja ma tahtsin häbist maa alla vajuda). Püüdlusest veel rohkem tüdruk olla. Oskustest, kommetest ja harjumustest, mida ma endale meelega sihilikult hankisin, sest need olid minu meelest tüdruk olemine. Treenisin endalt küljest ära liigutusi, mida peetakse poisilikeks. Ma mäletan üht 90ndate USA noortesarja osa, kus oli teema õigesti naiselikult oma küünte ja jalatalla vaatamisest. Kuude kaupa jälgisin end, et ma seda õigesti teeksin. Ei tohi poisilik olla.

Kõigepealt on muidugi see, et kui tüdruk näeb välja nagu poiss, siis ta on inetu. Põhihirm. Ei tohi inetu olla. See on suurim ebaõnnestumine – olla inetu. Inetuid inimesi ei armastata. Praegu tundub nii imelik mõte. Kasvõi juba küsimus ilu olulisusest üldse. Või see, et poisid on ju ka ilusad. Ilusad poisid olid täiega teema. Kas nad siis on ilusad omal eraldi skaalal? Mis maailm mu peas oli? Kui palju sellest alles on?

Ja muidugi kõik kasvatus-noomitus-õpetuste müriaad. Istu ilusti, kuidas tüdrukud käituvad, kuidas seelikuga olla, kõht sisse, selg sirgu, kõnni tasa. Lasteaias õpetati kniksu tegema, poisid tegid kraapsu. Mis iganes need asjad on, eksole. Ja millise põlgusega külapeal suhtuti neisse tüdrukutesse, kes olid nagu poisid. Nagu nad oleksid inimestena ebaõnnestunud. Ma mäletan üht oma lapsepõlvemälestust, kus ma omaette arutlesin, et kui emale sünnib alati see laps (poiss või tüdruk), keda ema soovib, aga kui ta poole pealt ümber mõtleb või piisavalt kindel pole oma soovides, siis tulebki valesti. Valesti. Miks oli ainult kaks viisi õigesti olemiseks?

Samal ajal. Veel suhteliselt hiljuti aastaid tagasi. Keegi oli korraks mu blogi lugedes arvanud, et mees kirjutab. Ma olin nii meelitatud. Ja siis šokis oma enda meelitatusest. Mida see nüüd tähendama pidi. Või kui ma vahepeal olin oluliselt küünilisem romantikapõlglik ja keegi ütles, et ma mõtlevat nagu mees ja see ütlemine mulle nii meeldis.

Nii et jaa. Keeruline on see orienteerumine ja etendused, mis meilt nõutakse. Mis me endiltki nõuame. Mulle endale meeldib mõelda, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks läheb siiski. Näiteks paistab, et tänapäeva teismelised on rõõmsamad ja ägedamad, kui teismelised minu ajal olid. Sest maailm on suurem ja avaram, inimestele on teada rohkem olemise viise ja eneseleidmine käib vähema kannatuse saatel.

Aga no karvased jalad, tõepoolest. Keda kotib.

28
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.