Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!

Pea iga nädal avan viipekeele sõnastiku, et viipeid õppida. Ma kordan, unustan, tuletan meelde ja õpin juurde. See uus kultuuriruum on mind täielikult paelunud.

Eelmise aasta suvi viis mind kokku Jari Pärgmaga, viipekeelse kurdiga. Sest just siis alustas Eesti Noorteühenduste Liit koostööprojektiga, milles Eesti LGBT Ühing tegi koostööd Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga.

Koostöö eesmärk oli koolitada riskinoori seksuaaltervise valdkonnas, sh koolitada viipekeelseid inimesi, uusi lektoreid ning anda kordustrükina välja lektoritele suunatud käsiraamat. Kõige tipuks valmis kaheksa seksuaalhariduse õppevideot, mis on suunatud viipekeelsetele inimestele. (NB! Videotel on juures subtiitrid, nii et oma mälu saavad värskendada kõik!)

See projekt oli näide keeleloome heast praktikast. Et seksuaalhariduse õppevideoid koostada, tuli luua hulga uusi viipeid. Osa mõistete tähistamiseks puudusid viited üldse, mõned olid aga halva alatooniga, näiteks “gei” ja “homoseksuaalsus”. Jari juhendamisel ja paljude inimeste koostööna valmis 44 uut seksuaalhariduse valdkonna viidet. Viibete väljatöötamisse olid kaasatud nii viipekeele spetsialistid kui ka inimesed, kelle kohta viiped käisid (näiteks LGBT inimesed). Enamik viibetest loodi ise, näiteks soostereotüübid ja queer. Osa uusi viipeid võeti üle Soome või Ameerika viipekeelest, nagu näiteks kliitor (Soome viipekeelest) ja transsoolisus (Ameerika viipekeelest). Eesti viipekeele ja selle loome kohta saab lisainfot 2012. aasta Oma Keelest.

Jaril tuleb korraga viiplemine ja naermine hästi välja.

Kondoom, mitte kumm!

Koostöö viipleva inimesega oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Ma olen aastaid tegutsenud Eesti LGBT Ühingu juures, mis on mind suunanud mõtlema oma keelekasutusele. Kõik naised, kes armastavad naisi, ei taha kanda silti “lesbi”. Kõik transsoolised inimesed ei soovi, et neid nimetatakse transsooliseks. Nii õpetas mind ka Jari, et ka nende kogukonna suhtes on sildid kerged tulema, kuid ei pruugi tõele vastata. Nii tuleb hoolega mõelda, kas viipekeelt kasutavale inimesele on sobiv kleepida silti „kurt“, „kuulmispuudega“, „vaegkuulja“; st kas ta ise soovib seda silti. Kuidas inimene ennast määratleb, on sügavalt isiklik otsus ja nii igas eluvaldkonnas. Kuigi kõik see tundub nii loogiline, siis iseenda keelt jälgides saad aru, kui kerged on need sildid tulema valdkonnas, kus sa kodus ei ole.

Mäletan selgelt, kuidas Jariga suhtlemist alustades ehmatas mind tema otsekohesus. Ei mingit kommunikatsiooni kuldreeglit „mina tunnen, et“ jne. Jari edastas oma mõtted otse ja omadega. Nagu ta hiljem ise seletas, siis nende kogukonnas on tarvis suhelda otsekoheselt, et midagi ei läheks kommunikatsioonis kaduma. Kondoom on ikka kondoom, mitte kumm, nagu kuuljad tavatsevad muuhulgas väljendada.

Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!

Harjumist nõudis ka see, et kui soovisin Jariga suhelda, siis tuleb vaadata ikka talle otsa, mitte tõlgile. Ja vastupidi — kui Jari minuga räägib, siis vaatan teda, mitte tõlki. Ja ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et rääkija ei tohi pöörduda tõlgi poole, et kuule, ütle talle edasi seda või teist! „Ei ütle“, on tõlgi vastus. Ta ju ei ole sõnumitooja, vaid tõlk, kes tõlgib sinu juttu. Seega sa lähed koos viiplejaga tõlgi juurde või koos tõlgiga viipleja juurde ja edastad oma sõnumi ise. Hüva, kui maja põleb, siis seda võib tõlk otse öelda.

Omaette väärtus oli see, et meil õnnestus suhelda ka tõlkidega. Nii saime teada, kuidas toimub tõlgi töö, miks nad seda tööd on õppinud ja loomulikult õppida põnevamad viiped nagu „seks“ jms, mida viipekeele sõnastikust ei leia.

Projektijuhtimise vaatenurgast nõudis harjumist see, et kui asja on tarvis kiiresti lahendada, siis peab arvestama, et ühele liikmele ei ole võimalik helistada. Tuli väga palju kirju vahetada, mis võttis oma aja. Tõlketeenust ei tohtinud kunagi unustada ja suhtlemiseks pidi varuma aega.

Jari viipleb oma viipemärki. Igal kurdil on olemas oma viipemärk, umbes nagu meil on hüüdnimed.

Kuulajatega on teistmoodi

Jari kirjeldab enda kogemust nii: „Minu jaoks oli kuuljatega töötamine inspireeriv ja mulle väga meeldis, et mind võeti võrdse grupiliikmena. Keegi ei kahelnud, kas Jari saab ikka hakkama. Lihtsalt uskusid ja usaldasid, et saan hakkama, isegi kui mul tekkis motivatsiooni langus, siis nad utsitasid ja süstisid mulle motivatsiooni. Kuuljatega on natuke teistmoodi ka see, et nad jaotavad ülesandeid ja samas usaldavad mulle minu teemad. See oli minu jaoks harjumatu, sest eelnevate projektidega olin harjunud kõik ise ära tegema.

Alati tuli meeles pidada, et tõlketeenus oleks kohtumistele tellitud. Alati tuli arvestada, et tõlkimine võtab oma aja ja seetõttu kohtumiste ajad venisid ootuspärasest pikemaks. Ka otsene suhtlus on kuuljatega keerulisem — alati tuli hoolega jälgida, kes täpselt mida räägib ja vahel oli aru saada, et midagi ikka läks tõlkes kaduma ning info jäi poolikuks. Ja siis tuli korrata.

Keeruline oli see, et pidin palju sellele mõtlema, kuidas minust aru saadakse. Näiteks suhtlus Facebookis, mis ei anna terviklikku pilti ehk ma ei näe kehakeelt, mis on minu jaoks oluline.“

Möödunud aasta on andnud mulle suure kogemuse ja viinud mind uue kogukonnani. Jariga oleme koostööd teinud juba ka meie ühingu teises projektis. Ma loodan, et kolme organisatsiooni vahel loodud sild on püsiv ja võimaldab meil leida veel ühiseid koostööprojekte.

Toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.