Väheräägitud lähisuhtevägivalla liik: majanduslik vägivald

majandusvägivald naistevastane vägivald palgalõhe raha vägivald

Meeste seas on ülekaalus füüsiline vägivald, naised kogevad tihedamini mitut vägivallavormi korraga. Kahe lapse ema Ann Vool kirjutab oma kogemusest ühe kõige vähem räägitud vägivallaliigiga: majandusliku vägivallaga. Artiklile on lisatud justiitsministeeriumi esindaja kommentaar.

On tavaline päikseline kevadpäev. Ma olen Tallinna külje all asuvas kodus koos oma kahe lapsega. Üks neist on kohe saamas neli ning teine pole veel aastane.

Maja, kus me elame, on kooselu ajal ehitatud ning oskan detailideni nimetada, mis poest on ostetud vannitoaplaadid, põrandalauad, kust on toodud külmkapp, või tean rääkida, milline saaga oli ahju ehitamisega.

Selles samas majas, meie ilusas vannitoas, sündis plaanitult minu noorem laps ja hoovil olevas väiksemas saunamajas sündis minu vanem laps. See on nende sünnikodu. See on meie kodu.

Toimetan lastega toas ning ajaviiteks panen käima eelmisel õhtul eetris olnud saate “Suud puhtaks“. Kuupäev on 08.05.2019.

Sel päeval kuulen esimest korda oma elus sõnapaari “majanduslik vägivald” ja miski minu peas liigatab. Ma hakkan vaikselt mõistma, et iga löök ei jäta sinikaid.

Sealt saab alguse teekond, kus hakkan end aina rohkem ja rohkem kurssi viima lähisuhtevägivalla ja majandusliku vägivalla teemaga.

Siis ma veel ei teadnud, et järgmised jõulud jäävad viimasteks, mis ma lastega meie kodus veedan. Ma ei teadnud, kui kiiresti hakkavad asjad eskaleeruma, kui saan lõpuks aru, miks pole aidanud hulgalised paariteraapiaseansid, kursused ja püüded asju rahulikult ära lahendada.

Ma ei teadnud, et politsei ütleb mulle, et kogu minu elu kukub seaduses haigutavasse lõhesse. Mul polnud aimugi, et mitu advokaati kinnitab, et mind ja lapsi pole võimalik praeguses õigusruumis aidata. Ma ei osanud kartagi, kui palju tunde pean veetma, et seletada lähedastele ning tuttavatele, mis meiega on juhtunud ning sellest hoolimata kogeda hukkamõistu ja hüljatust. Õnneks ka toetust ja abi. 

Mõned kuud pärast seda, kui pidime oma kodu maha jätma, kärgatas kogu maailmas koroonapomm. Meie kaos segunes kogu maailma kaosega.

Otsustasin oma lugu jagada, sest näen iga päev, kui vähe räägitakse sellisest vägivallaliigist nagu majanduslik vägivald. 

Mis on majandusliku lähisuhtevägivalla võimalikud ilmingud ja definitsioon?

Majanduslik vägivald raskendab partneri iseseisvat materiaalset toimetulekut ning võib muuta partneri vägivallatsejast sõltuvaks. Majanduslikuks vägivallaks võib pidada järgmisi tegevusi.

Selleks, et pidada ennast lähisuhtevägivalla sihtmärgiks, ei pea tegema linnukest võimalikult paljude punktide juurde. Piisab sellest, kui tunned selles nimekirjas ära üks-kaks punkti ja tead, et midagi on valesti. Iga vägivallatseja ja iga juhtum on erinev.

Loogilisest mõistmisest hoopis keerulisem on aga psüühiliselt leppida enda uue reaalsusega. Sellisega, kus tuleb mõistmine, et ma ise olen või mõni lähedane on elanud kujutletust hoopis teistsugust elu. Sellist, millest tuleb hakata planeerima väljapääsu.

Foto: Katarina Pejakova / Unsplash

Mis vahel on peretülil ja perevägivallal?

Üks levinud küsimusi ja arutlusteemasid on see, et kuidas aru saada, kas tegemist on peretüli või perevägivallaga, sh majandusliku vägivallaga. 

Põhimõttelist vahet tuleb teha võimusuhetes: kui partnerid on omavahel võrdsed, siis on tegemist tüli või erimeelsusega. Kui partnerid on aga ebavõrdses seisus ja üks kasutab oma jõupositsiooni järjepidevalt ära, et ebavõrdsel positsioonil olevat partnerit kontrollida, on tegemist vägivallaga.

Kui abikaasad, kes on võrdselt kodu omanikud, käivad mõlemad tööl ning teenivad raha, tülitsevad teemal, kas kodu maha müüa ja osta uus või renoveerida olemasolevat, on tegemist peretüliga. Kirjeldatud juhul on mõlemal enda vabad vahendid ja ka juriidiline õigus ühisele kodule.

Kui aga ainult üks elukaaslastest on kodu omanik, maksab autoliisingut ja teenib raha ning samal ajal on teine, enamikul juhtudel naine, lastega kodune ja kulutab vanemahüvitist, et osta ajas kaduvaid asju nagu toit ja riided, siis on tegemist selge ülekaaluga ühe inimese poole ja teise kahjuks.

Jõupositsioonis partner ütleb näiteks, et mina teenin raha ja seega mina otsustan ise, mida me ostame. Või siis, et kui sulle siin kodus ei meeldi, siis võid minna kuskile mujale. Või: kui sa mu sõna ei kuula, siis ma võtan autovõtmed ära ja võid bussiga lapse lasteaeda viia.

Need näited pole enam peretülist, vaid vägivallast.

Majandusliku vägivalla ulatus

Eesti inimesed peavad meie riiki õigusriigiks. See tähendab, et me ei peaks kedagi enne pidama süüdlaseks, kui ta pole kohtus süüdi mõistetud.

Kuidas aga mõista süüdi kedagi, kelle kuritegude kohta pole isegi seaduseid, mille alusel neid süüdi mõista?

Kuidas saada ühiskondlikku toetust, kui pole kohtuotsust?

Täpselt selline on praegune olukord 50% lähisuhtevägivalla liikidega. Majanduslikku ja psüühilist vägivalda ei reguleeri ükski seadus, see ei ole selge sõnaga kriminaliseeritud. Võimatu on politseisse või kohtusse minna majandusliku ja vaimse vägivalla sihtmärkidel, kuna pole seadust, mille alusel avaldust teha või kohtuasja arutada. Järelikult ei tea me ka kogu probleemi ulatust.

Väga tahaks rääkida ka majandusliku vägivalla statistikast, aga seda kahjuks pole. Keegi ei kogu statistikat asja kohta, mida juriidiliselt ei eksisteeri.

Foto: Kristina Tripkovic / Unsplash

Ringkaitsementaliteet juba kasvueas

Käisin hiljuti ühes Tallinna koolis, et pidada 8.–9. klassile loengut turvalistest suhetest. Kohtumise eesmärk oli harida noori võimalikest ohumärkidest suhetes ja anda teadmisi, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Tegin koolitusel ühe kaasava harjutuse, kus lugesin ette näitliku olukorra ning küsisin, kas selline käitumine viitab turvalisele või ebaturvalisele suhtele, või sõltub kõik olukorrast? 

“Noormees ei luba oma tüdruksõbral käia (suvel) tööl ning võtab talt kogu raha ära.”

Mida sina vastaksid?

Noored said liikuda oma soovitud vastuse peale ning minu suureks hämmastuseks astusid kõik noormehed peale ühe ruudule, mis ütles “Jah, see on turvaline suhe”. Kui küsisin, miks nad nii arvavad, vastas üks selle vastuse valinud noormeestest muigega, et siis saab ta ju ise rohkem raha. 

Tema nägu reetis, et ta sai aru, et see jutt pole mõistlik, aga vaatepilt kõneles enda eest. Mitte ükski teine näide ei toonud esile nii selget soolist jaotumist ühe arvamuse poole. 

Samasugune vaatepilt, naljad, meelsus ja suhtumine sellesse on tajutav kogu ühiskonnas.

Kuidas ühiskond majanduslikku vägivalda normaliseerib?

Kui paljud teist on viimase nädala-paari jooksul oma pereliikmete heaks midagi teinud? Sõidutanud kedagi autoga? Ostnud toitu, riideid või viinud arstile? Kas olete teinud süüa, pesnud nõusid või koristanud?

Kui vastasite jah, ning te ei saanud selle eest palka, siis teadke, et sel ajal te puhkasite ega teinud midagi väärtuslikku.

Kas tundub tõene ja õiglane? Kas pole ärritav?

Selle sama näite tõi Marilyn Waring oma Ted Talkis, kus ta seletas, kuidas SKT-põhine süsteem, mille lõid mehed umbes 1950ndatel, pisendab naiste panust ühiskonda.

Lihtsustatult öeldes pandi paika, et teenused ja tooted, mida ostetakse raha eest, loovad lisandväärtust ja nende üle tuleb arvet pidada. Nii on meil mitmesugused majandussektorid, kus liigub raha. 

Süsteemi luues lepiti kokku, et sellised tasustamata tööd nagu laste sünnitamine, kasvatamine, imetamine ning muud lähedaste hooldamisega seotud tegevused on väikese väärtusega või nulliväärilised.

Noore naisena ma sellisest “loogikast” teadlik ei olnud ega tulnud ka selle peale, et nii mõelda. Iga täiskohaga lapsevanem saab aru, et raskemat tööd kui lapse kasvatamine on ilmselt võimatu leida. Võrrelda seda puhkuse või aja raiskamisega on ilmselge nurjatus.

Kui Austraalias mõõdeti inimeste ajakasutust, siis selgus, et selle riigi suurim majandussektor on tasustamata lastehoid, teisel kohal muud lähedaste hooldamisega seotud ülesanded, mille eest palka ei maksta, ning alles pärast neid tulevad n-ö klassikalised majandussektorid, näiteks pangandus, turism, tööstus, energeetika jne.

Valdavalt täidavad koduseid kohustusi praegu emad. Viimane Eestis tehtud ajakasutuse uuring näitas, et naised kulutavad meestega võrreldes keskmiselt päevas 1 tundi ja 33 minutit rohkem majapidamise ja perekonnaga seotud tegevustele. 25–44-aastaste seas on erinevus 2 tundi 14 minutit, mis teeb nädalas kokku peaaegu 16 tundi. Harjugem mõttega, et meie panus on väärtuslik ja kui vaja, võime selle ka rahasse ümber arvutada.

Loomulikult ei seisne naise väärtus selles, kas ja kui palju ta lapsi suudab ilmale tuua. Reaalsus on aga see, et pikaajaline naiste seostamine “väiksema väärtusega” töödega on pannud põntsu nii karjääri tegemisele kui ka koduse ema rollile. Hoiakute muutumine võtab aga aega.

Praeguses ühiskonnas ei ole laste kasvatamine ainult naiste pärusmaa ning üha enam räägitakse ka võrdsest vanemlusest, et seda koormust jagada. Siiski pole jätkuvalt keeruline kasvada meheks, kes usub, et ainus, kellel perekonnas on väärtus, on see, kes hoiab rahakotti. Sellest omakorda kasvab välja majanduslik vägivald.

Kui me väärtustame ühiskonnas laiemalt naiste mitterahalist panust, siis muutub ajapikku ka arusaamine, et naiseks olemine ei ole kuidagi vähem väärtuslik. 

Tuleb mõistmine, et varad, mis kooselu ning laste kasvamise ajal soetatakse, kuuluvad mõlemale. Rääkimata võrdsest palgast, juhtivatest ametikohtadest või karjääriredelil tõusmisest.

Foto: Eric Ward / Unsplash

Kas inimene saab ise alati aru, et ta on vägivaldses suhtes?

Selge ja kindel vastus sellele küsimusele on “ei”.

Inimesed võivad elada pikki aastaid suhtes, mis on äärmiselt toksiline ning kahjustav ning nad ei saa aru, et seda ei peaks taluma. 

Naine võib olla harjunud mõttega, et raha, mida ta pole tööl käimisega teeninud, ei kuulu talle. Kuigi ta võib päevad läbi kodus tööd rabada ja lapsi kasvatada, siis ei pruugi ta näha selle väärtust kui võrdset panust, sest ühiskond ei peegelda seda tagasi.

Vahel võib mees olla veidi väsinud ja närviline ning sõneleb raha teemal. Varsti lisanduvad vaiksed alandused, kriitika või sõim. Järgmisena võetakse ära autovõtmed või tõstetakse naine karistuseks külma ilmaga ukse taha järele mõtlema. Ja nii see vaikselt areneb.

Vägivald on ajas alati eskaleeruv. See on ka üks põhjus, miks on raske sellest välja astuda. 

Esimesed intsidendid ei tundu olevat kunagi nii hullud. Vägivallatseja katsetab pidevalt oma piire ja pigistab kontrollivat kätt rohkem kokku. Eriti segadusse ajab see, et enamasti järgneb suuremale pigistusele midagi positiivset. Vägivallatsejad on ambivalentsed ja nende käitumine on ennustamatu. Kord on nad heatujulised, pillavad ja lahked. Kõik justkui toimib – koostöö ja üksteisemõistmine. Ning järgmisel hetkel raksatab äike ja sihtmärgi eelmised piirid on jälle lõhutud.

Taasohvristamine

Majandusliku vägivalla, nagu ka teiste vägivallaliikide puhul on taasohvristamise oht väga suur. Sisuliselt tekitatakse inimesele sarnase kogemuse põhjal uus trauma selle kaudu, et teda ei usuta või pisendatakse tema kogemusi ajal, kui ta peab loo avalikustamisega enda traumat uuesti läbi elama.

Näiteks juhtum, kus jõuka mehe abikaasa on jäänud pärast lahutust kodutuks. Ta jagab oma muret ning saab vastuseks, et ole tänulik nende privileegide eest, mis sul kooselu ajal olid või hea, et sa miinimumelatist saad, mõni ei saa sedagi. See, et erinevalt naisest ja lastest pole mehe elustandard langenud, ei ole üldse kõneväärt. Taolised väljaütlemised on ebaõiglased, julmad ja ei aita majandusvägivalla sihtmärki kuidagi.

Mida rohkem toimub taasohvristamist ametkondade tasemel, seda kauem läheb aega vägivalla välja juurimiseks.

Kuhu pöörduda ja mida teha?

Majanduslikust vägivallast väljumiseks on mitu varianti. Kõige olulisem on see, et võtad need sammud ette oma tempos. Kõik, kes on lähisuhtevägivalla teemaga kursis, teavad, et abi tuleb anda siis, kui inimene on valmis seda vastu võtma. Ohvriabist saab küsida nõustamist.

Olen koostanud majandusvägivallast välja pääsemiseks väikese juhendi. 

  1. Hoolitse enda turvalisuse eest

Ära räägi partnerile oma uuest tähelepanekust ja mõistmisest. Kui ta arvab, et sa oled jätkuvalt tema mõju all, annab see sulle aega tagalat kindlustada.

Räägi kellelegi usaldusväärsele oma olukorrast, veendu, et see inimene usub ja mõistab sind ega räägi seda edasi valedele inimestele.

Kui usaldusväärseid lähedasi pole, siis helista või kirjuta Ohvriabisse ja palu sealt plaani tegemiseks abi. 

Ära jää selle infoga üksi!

  1. Hakka koostama suhtest väljumise plaani

Mõtle läbi ja uuri välja, kuhu on sul kodust lahkumise vajaduse korral võimalik minna. Sugulased, tuttavad, naiste varjupaik?

Katsu jõuda arusaamisele, millised sinu kontod ja paroolid on vägivallatseja käsutuses. Kas ta jälgib nuhkvara abil sinu telefonivestluseid ja asukohta? Kui tead, et sind jälgitakse, siis hoidu tundliku info edastamisest seadmete kaudu.

Mõtle läbi, mida kaasa võtta. Tee põgenemiskott, kuhu kogu dokumendid, sünnitunnistused, pangakaardid, olulised paberid, olulised telefoninumbrid, paroolid; ravimid, hügieenitarbed, prillid; riideid, lastele olulised mänguasjad; varuvõtmed.

Tee olulistest dokumentidest koopiad või vii need usaldusväärse tuttava juurde hoiule. Võid vajaduse korral viia sinna ka põgenemiskoti.

Vaata üle, mis varad ja kohustused on sinu nimel. Vajaduse korral võta ühendust nõustajaga, kes aitab kokku panna plaani näiteks kiirlaenudest lahti saamiseks. 

Hakka kokku panema põgenemisfondi. 

Kogu tõendeid. Kirjad, märkmed (näiteks võid pidada päevikut, kus kirjeldad toimunut detailselt). Kui vähegi saad, siis võimaluse korral salvesta salaja (jah, teatud juhtudel võetakse salvestusi arvesse), kopeeri arvutist vms seadmetest võimalikke tõendeid, mis aitaks tõestada väärkohtleja süüd.

  1. Lapsed

Kui lapsed on liiga väiksed või saladuse hoidmine on neile raske, siis ära räägi neile, et plaanid lahkumist.

Ära jäta lapsi mehe hoolde, arvates, et saad neile hiljem järgi tulla. Mees võib kasutada seda sinu vastu, väites, et hülgasid lapsed meelega. 

Kinnita lastele, et toimuv pole nende süü ja nemad pole midagi valesti teinud.

Otsi lastele psühholoogilist abi riigi pakutavate tugiteenuste kaudu.

Kas ta muutub?

Pea meeles, et vaid väga väike protsent vägivallatsejaid suudab tunnistada päriselt enda eksimusi ja minna ravile, et muutuda.

Ainult siis, kui tead, et see on turvaline või oled juba lahkunud turvalisse kohta

Täiesti uus maailm

Mitu neist punktidest, mis kirjeldavad majanduslikku vägivalda, kehtis minu elu kohta ja kehtib praegugi.

Laste isa oli välismaal väga kõrgelt tasustatud tööl. Minul oli emapuhkuse ajal pangakaardil väike limiit kodusteks argikulutusteks. Selle kasutamist jälgis ta pidevalt. Sain ennustamatutel hetkedel kriitikat, näiteks kauaoodatud hambaarstivisiitide või lastele “valede riiete” ostmise eest. Minul tema kulutustest ülevaade puudus ja suuri otsuseid võis teha ta minuga läbi arutamata. Minu katsele endale laenuga väikest korterit osta tõmbas ta kooselu ajal kriipsu peale, kuna ta ei soovinud pangale leibkonna sissetulekut teatada. See nimekiri võiks jätkuda.

Kui otsustasin lõpuks lastega meie kodust lahkuda, muutus kõik.

Meil polnud enam kodu ega aeda, auto võttis laste isa ära koos turvatoolidega, elatisraha hakkas laekuma minimaalselt ning kogu harjumuspärane elu vajus kokku. Tema elab üksi edasi suures majas, mille kooselu ajal ehitasime. Alles on ta mõlemad autod ja mootorratas. Kooselu ajal investeeringuks ehitatud üürikorterid Tallinnas toodavad passiivset tulu, nohuste lastega haiguslehe tõttu ta palgas kaotama ei pea.

Kui mul poleks lapsi, oleks ehk seda kõike kergem unustada ja oma elu uuesti üles ehitada.
Mõistmine, kuidas keegi enda lastele nii teha saab, on võtnud kauem aega.

Vägivald õitseb pimeduses ja häbis

Kui hakkasin enda isiklikest majandusvägivallakogemustest ja raskustest avameelselt rääkima, avanes mulle täiesti uus maailm. See on nagu paralleeluniversum, kus liiguvad ja suhtlevad naised, keda ühendab vägivallast pääsemine. Iga lugu on erinev ja naiste lood on nagu värvilised kampsunid, mis on kootud sama värvi lõngadest. Neli põhivärvi on vaimne vägivald, füüsiline vägivald, majanduslik vägivald ja seksuaalne vägivald. Mõnel võib kampsun olla neljavärviline, mõnel ühevärviline, see polegi oluline. Oluline on see, et me kõik teame ilma selgitamata, kui lootusetu ja üksildane on seda kampsunit kanda. 

Ükski vägivallatseja pole 100% ajast koletis. Nad on tavalised inimesed meie ümber. Kolleegid, sõbrad, sugulased, naabrid. Sellepärast ei tohi kunagi öelda, et me ei usu inimest, kes oma looga lagedale tuleb. Tõenäoliselt ta ongi üks vähestest inimestest, kes on näinud vägivallatseja koledamat poolt ja pole teiste asi selles kahelda. 

Küll on aga teiste asi sekkuda, abi pakkuda, toetada ja uskuda.

Vägivald õitseb pimeduses, vaikuses ja häbis. Näidakem siis valgust, rääkigem ja julgustagem! Minu jaoks ainus viis selles kõiges mõistust säilitada oli hakata tegelema aktivismiga. Ma vajasin eesmärki ja teadmist, et meie kogemusest peab kasvama välja mingigi kasu teistele naistele ja lastele ning et kõigel sellel halval peab olema positiivne tulemus. Nii sündis MTÜ Emale.

Ma ei pea õigeks, et kõik naised peaks oma lugusid enda nime ja näoga jagama, et tekiks ühiskonnas vajalikud muutused. Tihti pole see neile ka turvaline. Peame õppima uskuma ning toetama ka neid, kes peavad enda isikuid varjama.

Pühendan selle artikli kõikidele neile naistele, kes on minuga oma lugusid jaganud ja kõigile neile, kes saavad nendest lugudest juurde julgust rääkida, abi otsida ning abivajajaid toetada.