Valus tõde. Olen mees ja lähisuhtevägivalla ohver

Sageli oleme harjunud kuulma, et lähisuhtevägivalla puhul on ohvriteks naised. Kuigi statistiliselt vastab see tõele, siis ometi leiab meie ümber aset ka neid olukordi, kus lähisuhtevägivalla all kannataja on meessoost. Üks selline mees jagab Feministeeriumiga oma lugu.

On aeg rääkida valusast tõest: ma olen mees ja ma olen lähisuhtevägivalla ohver.

Miks ma selle teema üldse üles võtan ja miks nüüd? See on hea küsimus. Tegelikkuses ei olnud mul plaani seda kõike üldse kunagi kirja panna, veelgi vähem avaldada. Miks ma peaksingi ennast sellesse olukorda panema? Miks ma peaksin end Eesti-suuruses väikeses konnatiigis potentsiaalselt avalikult haavatavaks tegema? Selge on ju see, et ka anonüümselt jagatud loo puhul saavad lähedased ja tuttavad kohe aru, millest ja kellest käib jutt. Miks ma peaksin neid sõnu kirja pannes kogu seda valu, alandust ja abitust uuesti läbi elama? Ainsaks põhjuseks on lootus. Lootus, et minu kirjutatu aitab mõnel teisel mehel, noormehel või isegi poisil oma olukorrast varakult aru saada, sellest lahkuda ja end kaitsta. 

Mul läks ligi aasta, et enda ohvriroll lahti mõtestada ja seda mõista, ning veelgi kauem, et ennast kaitsma hakata. Põhjuseid on palju, aga üks kesksetest on see, et meie ühiskonnas vägivallast ei räägita, veelgi vähem sellisest vägivallast, mis on suunatud meeste vastu. Vaevalt on kellelegi uudiseks see, et ohvrid tajuvad, et nad on oma murega üksi, ent mehena ohvriks langedes valdas mind siiski sügav häbitunne. Oleme ju harjunud vägivalda käsitledes mehi nägema eeskätt toimepanijate, mitte ohvritena, aga arvud näitavad teistsugust pilti.

Mehena ohvriks langedes valdas mind sügav häbitunne.

Statistikaameti esimesest laialdasest suhtevägivalla uuringust selgub, et iga kolmas mees on kannatanud vaimse lähisuhtevägivalla all ja neist iga kümne puhul on see võtnud füüsilise mõõtme. See statistika on hirmuäratav, aga mingisugusel kummalisel kombel andis selle lugemine mulle ka julgust ning ärgitas minus teatavat missioonitunnet. Kui nii kohutavalt suur arv mehi jagab minu kogemust, siis järelikult ei ole ma oma olukorras nii üksi, kui seni arvasin. Kui nii kohutavalt suur arv mehi jagab minu kogemust, tunnen ka teatavat kohusetunnet oma looga avalikkuse ette tulla ning rääkida enda kogemusest vägivallaga: sellega elamisest, toime tulemisest, selles ellu jäämisest, vägivaldsest suhtest väljumisest ja nende kogemustega oma elu jätkamisest. Kui minu kirjutatu aitab kasvõi ühel mehel (või õigupoolest kellel tahes) ohvriks langemist ennetada või end ohvrina paremini kaitsta, siis on enda kogemustest kirjutamine ja sellega kaasnev trauma minu jaoks seda väärt.

Foto: Yogendra Singh, CC

Vaimse vägivallaga kasvamine raskendab selle ära tundmist

Vaimne vägivald ei ole minu jaoks elus midagi kuigivõrd uut. Olen kasvanud üles koolikiusamisega ning vaieldamatult ei olnud mu vaimne tervis lapsena kõige stabiilsem. Kodune taust oli üldiselt küll õnnelik, ent tegemist polnud eriti stabiilse keskkonnaga ja ka vägivald ei olnud mulle täiesti võõras. Võib-olla just seetõttu ei osanud ma täiskasvanuks saades ja välismaale kolides oma esimese tõelise paarisuhte ülesehitamisel esimesi ohumärke näha. Eks riidusid oli meil alati ja põhimõtteliselt esimesest hetkest peale palju, aga sellega olin oma lapsepõlvekodus harjunud. Samuti kogesin suhte algusest saati ka manipuleerimist, gaasikeeramist, alandamist, hirmutamist, karjumist ja muud, mis ilmselt vaimse vägivalla alla kvalifitseeruks. 

Just selliste käitumismustrite tõttu hakkasin ma vaimset vägivalda õigustama ja tundma, et ju siis on põhjust, et minuga niimoodi käitutakse. Lähtusin teadmisest, et igal konfliktil on kaks osapoolt ning küllap me peame siis kumbki enda kallal tööd tegema. Mõtlesin, et võib-olla olemegi mõlemad pisut keerulise iseloomuga. Ikka ja jälle otsisin süüd endas ning mingil hetkel kuhjus neid süüdistusi juba nii palju, et kaotasin igasuguse arusaama, mida ma olen teinud ja mida mitte, mis on reaalne ning mis ei ole. Neid olukordi takkajärgi analüüsides on mulle muidugi selge, et selles suhtes polnud midagi normaalset ega tervislikku, aga süütundest pole ma siiani üle saanud. Isegi ratsionaalselt endale seda teadvustades, et ohver ei ole kunagi vägivallas süüdi, lööb süütunne kuskilt sisse ja võtab võimust.

Karjumisest käeluumurruni

Füüsilise mõõtme võttis vägivald umbes aasta pärast suhte algust ning mõned kuud pärast kokku kolimist. Oli sügisõhtu, mõlemal pikad kooli- ja tööpäevad selja taga, ning taas olime juba mõned päevad mingil triviaalsel põhjusel riius ega rääkinud teineteisega. Koju jõudes tekkis pisem sõnavahetus koduste tööde teemal, sõnasõda viis ruttu riiuni, riid ootamatu füüsilise rünnakuni, mis päädis murdunud luuga. Tagasi vaadates on mul mulje, nagu oleks kõik toimunud vaid mõne sekundiga. Seda, kuidas karjumine ja solvamine füüsiliseks rünnakuks üle läks, ma ei mäleta. Nendest hetkedest on minu mälus must auk. Ühel hetkel karjusime teineteise peale, järgmisel hetkel kaaslane lähenes mulle, lükkas mind ja kõik, mida tundsin, oli kohutav füüsiline valu. Lahkusin teise tuppa, panin ukse lukku ja vaatasin pikalt lakke. Hakkasin nutma. Minutid möödusid, kuni tundsin uuesti tugevat füüsilist valu ja vaatasin, et käsi on üles paistetanud. Šokk. Mida teha?

Ühel hetkel karjusime teineteise peale, järgmisel hetkel kaaslane lähenes mulle, lükkas mind ja kõik, mida tundsin, oli kohutav füüsiline valu.

Tõusin püsti ja teatasin kaaslasele, et kardan, et ta murdis mu käeluu. Vastuseks saan ainult, et lõpetagu ma manipuleerimine. Abitus. Kuna ma ei teadnud, mida endaga teha, ja tundsin, et ma ei saa hingata, lahkusin õhukestes koduriietes sügistormisesse õue. Helistasin sõbrale ja kuulsin vastuseks vaid, et number, millele helistate, ei ole hetkel kättesaadav. Taaskord abitus. Seisin tükk aega ja helistasin järgmisele sõbrale. Tema ei saanud läbi nutu küll aru, mis on valesti, aga tuli mulle järele. Sõitsime EMOsse. Registratuuris küsis võrdlemisi karmi häälega õde: “Mis juhtus?” Vaatasin talle tükk aega otsa ega osanud midagi öelda. Pea oli tühi. Õde kordas küsimust veelgi karmimalt. Vastasin väriseva häälega: “Koduvägivald.”

Õde kortsutas kulmu ja käskis oodata. Seejärel kutsuti mind kabinetti ning pidin arsti ja kolme toas viibiva õe ees uuesti kordama, mis juhtus. Taaskord ei suutnud ma anda mingit täpsemat selgitust kui “koduvägivald”. Vastuseks tuli vaid noogutamine, mitte ühtegi lisaküsimust, abipakkumist ega soovitust – mitte midagi. Tehtud röntgenist selgus, et mul on kinnine liigesesisene luumurd ning ametlikuks põhjuseks sai kirja “rünne kehalise vägivallaga kodus puhke- või vabaaja tegevuse juures”. Pool kätt pandi kipsi ning mind saadeti vigastuse tekkepõhjuse kohta rohkem sõnagi lausumata või uurimata koduteele. Aga kus mu kodu siis on? Kuhu ma lähen?

Jõudsin järeldusele, et ega mul kuhugi mujale minna polegi kui kaaslase juurde tagasi. Mida ma T-särgi väel, taskus vaid telefon, ikka teen? Võtmeid mul kaasas ei olnud. Lasin uksekella. Vaikus. Lasin veelkord. Lõpuks avas ukse meie ühine korterikaaslane. Ta vaatas mulle otsa, märkas mu kipsis kätt ja ohkas. Hakkasin tema ees taas nutma.

Registratuuris küsis võrdlemisi karmi häälega õde: “Mis juhtus?” Pea oli tühi. Vastasin väriseva häälega: “Koduvägivald.”

Täpset reaktsiooni ma ei mäleta, ent mulle anti selgelt märku, et kaastundele siin loota pole. Võtku me ennast kokku ja taastagu ühises korteris rahu. Lähen tuppa. Kaaslane istus elutoa diivanil ja vaatas rahulikult oma sarja. Palusin tal mulle tähelepanu pöörata ja kui ta nägi mind kipsis käega, siis tema olek muutus. Minu kaaslane, keda olin terve meie koosoldud aja jooksul tajunud pigem emotsioonitu ja stoilisena, hakkas valju häälega nutma. Taaskord šokk. Mida ma teen? Istusin ta kõrvale maha, lohutasin teda ja lubasin, et kõik saab korda. Lubasin, et ma ei jäta teda maha.

Koduvägivald või lihtsalt väike kirglik jagelus?

Kuidas teisiti ma saanukski? Ma olin siiski suurem, pikem, vanem, – see, kes meid ülal pidas. Ma olin harjunud olema see, kes domineerib, see, kes tagab, et arved on makstud, see, kes meie ühist aega planeeris ja see, kes vastutab. Järelikult pidin olema ka see, kes meid kaitseb. Aga nüüd siis olin ohver. See ei klappinud. Selle asemel, et kaitsta ennast, pöörlesid mõtted taas vaid selle ümber, kuidas selles olukorras kaitsta meid ja teda. 

Kuidas teha nii, et see suhe kestaks edasi? Kuidas teha nii, et teised mu kaaslast liiga palju hukka ei mõistaks? Kuidas selgitada oma vigastust perele, sõpradele, töökaaslastele? Kuidas saada kaaslasele vajalik abi? Nii ma tegingi. Kaugematele tuttavatele ütlesin, et kukkusin trepist alla. Ühelt poolt tajusin häbi, et olin ohvriks langenud, ega tahtnud ka sellest eriti rääkida. Lähematele sõpradele rääkisin siiski osa loost ära, aga olin sealjuures väga ettevaatlik. Noh, et oli väike kirglik jagelus, mille käigus toimus ootamatu õnnetus. Mingi kergemeelne nali või märkus takkaotsa ja kõik. Ja ei läinud kaua, kuni see valikulistel osadel põhinev lugu muutus minu peas reaalsuseks. Nii oligi. Kirglik jagelus ja väike õnnetus. Ei midagi hullu. Ohver ma ei olnud.

Luumurd kahjuks loodetult kiiresti ei paranenud. Tekkis komplikatsioon ja pidin minema operatsioonile. Paranemisaeg pikenes märkimisväärselt. Luumurruga on päris keeruline elada ja tegutseda, lisaks valdas mind mu piiratud tegutsemisvõimekuse pärast pidev süütunne. Nädalad möödusid ja viimaks sain kipsist lahti. Murrust jäi arm ja kole jälg. Algul see mind ei häirinud, ent mida edasi aeg läks, seda koledamaks arm minu silmis muutus.

Foto: Sasha Freemind, CC

Suhe kaaslasega oli mõnda aega pärast juhtunut harjumatult soe ja turvaline. Ilmselt sundis süütunne teda mulle rohkem tähelepanu pöörama ja minuga õrnem olema. Ma nautisin seda aega tohutult. Vahel tundsin end pisut süüdi, justkui ma kasutaks teise süütunnet ära, kuigi kaua selline idüll ei kestnud. Mõne kuu möödudes naasis karjumine, manipuleerimine, gaasikeeramine ja kõik muu ning muutus sama sagedaseks kui varem, kui mitte sagedasemaks. Aga muutunud oli minu suhtumine sellesse. Ma tundsin, et mul pole jaksu. 

Ma ei väida, et kõik meie riiud oleksid olnud ühepoolsed, aga kui juba karjumiseks läks, siis lülitusin lihtsalt välja. Ühelt poolt tundsin ka hirmu. Kui kaaslane karjudes minu poole liikus, hakkasin värisema. Mul oli väga piinlik. Kuidas ma saan nii nõrk olla? Kui ma nii nõrk poleks, ei oleks seda üldse juhtunud. Enamasti valdas mind aga täielik väsimus, ma lihtsalt ei jaksanud võidelda. Suhe kestis veel umbes pool aastat, kuni läksime teistel, ehkki ilmselt kaudselt seotud põhjustel lahku. Ega erilist muud põhjust ei olnudki kui see, et ma lihtsalt ei jaksanud enam. Esiti tundsin end küll süüdi, et ei jaksa suhtesse emotsionaalselt samamoodi panustada nagu varem, aga lõpuks jõudsin järeldusele, et ma ei saa sinna palju parata ja et tal oleks parem leida keegi, kes poleks nii jõuetu.

Ületamatu vastuolu – kas kaitsta teist või rääkida oma tõde?

Lahkuminekust möödus kuid ja murdunud liiges hakkas taas valu kaudu endast märku andma. Hakkasin esimest korda murdunud luule pikemalt mõtlema. Liigesevalu oli olemuselt küll füüsiline, aga sellel oli ebatavaliselt tugev vaimne mõõde. Mööduma pidi lõpuks pea aasta, kuni suutsin endale peeglisse vaadetes tunnistada, et olen ohver. Sealjuures on mul siiani väga raske endale tunnistada, et mina ei ole juhtunus süüdi. See, kuidas ma enda kallal toime pandud vägivalda vahetult pärast selle toimumist suhtusin, pärsib siiani mu võimet end ohvrina näha. Kuna ma kaitsesin oma kaaslast ja relativeerisin vägivallakogemust, ei võta paljud sõbrad-lähedased seda siiani eriti tõsiselt. 

Kummaline on ju pea aasta aega hiljem välja tulla ja öelda et, kuule, ma võisin küll öelda, et ei olnud hullu midagi, aga tegelikult ikkagi oli. Kummaline on öelda, et ma ei tahtnud toona, et sa näeksid mind kui ohvrit, aga praegu teeb mulle haiget, et sa minu ohvrikogemust tõsiselt ei võta. Praegu tunnen end ohvrina üksijäetult. Toona tegin ma kõik, et vägivalda varjata, aga praegu soovin, et mu ohvristaatust tunnistatakse.

Foto: Bob Price, CC

Kaastundega ei oska ma midagi peale hakata. Küll aga teeb mulle haiget see, et mul ei ole päriselt võimalik temast eemale hoida, sest valdav osa meie ühistest sõpradest ja tuttavatest ei ole tema käitumist adekvaatselt hinnanud ja sellele vastavalt reageerinud – seda suures osas kindlasti teadmatusest, sest ise ma ju varjasin ja pisendasin suurt osa juhtunust. Ent sõbrad, kes juhtunust kõige enam teadlikud olid, need vähesed, kellele ma rääkida julgesin, tundsid mulle küll kaasa ja avaldasid tihti ka nördimust tema tehtu üle, ent jätkasid temaga samas vaimus suhtlemist. Mu eesmärk ei ole kedagi häbiposti panna ega tühistada, aga vastuolu, mida enda ja teise kaitsmise vahel tunnetan, näib ületamatu. Kui räägin oma kogemusest, teen talle liiga, kui ei räägi, teen iseendale. Kas hoida eemale sõpradest-tuttavatest ja jääda täiesti üksi, püüda enda tunded alla neelata, teha head nägu ja jätkata seltsieluga nagu poleks midagi juhtunud või nõuda minuga juhtunu tunnistamist ja riskida, et tema renomee võib seetõttu kannatada? 

Ma ei oska sellele dilemmale head lahendust pakkuda, aga üks on tõsi: aeg ja pidev töö enda kallal tõesti parandab haavad. Võib-olla mitte täielikult, aga märgatavalt. Ja isegi kui kogu maailm sinu ümber tahab, et sa kiiresti endiseks saaksid, siis tuleb olla endaga kannatlik. Peamine on mitte üksi jääda. Üksinda on vägivallast vabaneda väga palju raskem kui teiste toega. Kui suudad, räägi oma kogemusest kohe ja ausalt. Kui ei suuda, kogu endas jõudu ja räägi siis. Ära ainult kellegi teise nimel valeta – nii isoleerid ennast ja jääd tõeliselt üksi. 

Loodan, et see tekst aitab mõnelgi ohvril end vähem üksi tunda.

Artikli autor on toimetusele teada.