Vannetest fantoomideni: esimeste koolitatud ämmaemandate haridustee

Eestit peetakse sünnitusabi kvaliteedi poolest Euroopa parimaks, sest meil on ühed madalaimad enneaegsete sünnituste, rasedus- ja sünnitusaegse suremuse ning vastsündinute suremuse näitajad. Loomulikult ei ole see tulnud tühjalt kohalt ja selle nimel on kaua tööd tehtud. Ajaloolane Lembi Anepaio kirjutab ämmaemanduse kui eriala kujunemisest Tartu ülikoolis. Lisaks ämmaemandatele oli naistel Tartu keiserlikus ülikoolis võimalik saada ka koduõpetajate, hambaarstide ja apteekriabiliste kutset, kuid konkurentsitult populaarseim eriala oli ämmaemandus.

Kuna sünnitamine on selgelt olnud „loomulik“ ja „naiste teema“, räägitakse sünnitamise protsessist avalikult vähe ja naiste vahel, kui tegemist pole olnud just troonipärijate ilmaletulekuga. Marie Antoinette’il oli väidetavalt sünnitades nii palju aadlisoost pealtvaatajaid ja tunnistajaid, et toas sai õhk otsa ja kuningas Louis XVI ise pidi akna avama, et ta naine hingata saaks ja jaksaks oodatud troonipärija ikka lõpuni sünnitada.

Tulles geograafiliselt tänapäeva Eesti alale lähemale, Vene impeeriumi rahva sekka, oli lihtinimeste seas lapse sünd iga perekonna siseasi ja jumala tahtel oli selle õnnestumises vähemalt sama suur roll kui kogenud abistajal, kes oli oma kogemused ja oskused saanud tavaliselt praktikaga – jälgides ja ise sünnitades. Kui sünnitus oli raske või erines tavapärasest, näiteks lapse asendi või rohke verejooksu tõttu, olid ämmaemandal abiks ainult palved, mistõttu oli nii laste kui ka naiste suremus suur.

Ämmaemand Vilhelmina-Anette Matson, sünd. Massova, 1913. Allikas: Rahvusarhiiv, RA EAA.402.1.17074.

Kui keisrinna märkas, et rahvas väheneb

Euroopa riikide valitsejatele ja nende lähedal seisvatele isikutele hakkas 18. sajandi II poolel koitma, et laste suure suremuse tõttu kaotab riik sõjamehi ja teisi alamaid. Just see motiveeris tähelepanu pöörama rasedatele naistele ja sünnitusele ning viimase tulemuslikkusele – vajadus suurendada rahvaarvu ja rahva elujõulisust. Kuigi tihti on Venemaa Euroopa mõistes olnud tagurlik, siis keisrinna Katariina II lõi juba 1775. aastal enda kubermanguseadustes kreisiämmaemanda ametikoha. See oli ainus vaid naistele ette nähtud riiklik ametikoht. Väljaõpe tuli saada praktilisel teel, omal käel õppides, misjärel tuli riikliku meditsiinikolleegiumi ees eksam sooritada. Kreisiämmaemanda töökohti oli Venemaa suurust arvestades muidugi liiga vähe, pigem olid nad teiste ämmaemandate järelevalvajad.

Tänapäeva Eesti aladel loodi 1809. aastal Tallinnas ämmaemandate instituut, et koolitada eesti päritolu ehk lihtrahva hulgast pärit ämmaemandaid eesti keeles. Instituut tegutses vaid alla kahe aasta, mille jooksul jõudis eri andmetel õpetust saada 80–84 naist. Peale erialaoskuste õpetati neile ka rõugete panemist, et edendada rahva tervist võitluses nakkushaiguste vastu. Tartus õpetati sarnaselt aastatel 1810–1813 talunaistest ämmaemandaid, aga kuna arstid ja kreisiämmaemandad olid saksa soost, aga talunaised eesti soost, oli keelebarjääri tõttu nende omavaheline suhtlemine raskendatud ning talunaiste üldine motivatsioon linnas õppida madal, pandi ka see asutus pärast üksikuid aastaid tegutsemist kinni. Kõige kindlam oligi õppida ämmaemanda ametit mõne tuttava ämmaemanda juures. Pärnumaal sai üks kohalik ämmaemand 1812. aastal riigilt 1500 rubla preemiat, kuna oli selleks ajaks järgemööda välja õpetanud 17 naist.

Tartus õpetati sarnaselt aastatel 1810–1813 talunaistest ämmaemandaid, aga kuna arstid ja kreisiämmaemandad olid saksa soost, aga talunaised eesti soost, oli keelebarjääri tõttu nende omavaheline suhtlemine raskendatud ning talunaiste üldine motivatsioon linnas õppida madal, pandi ka see asutus pärast üksikuid aastaid tegutsemist kinni.

Üks naiste ametite ja haridusega seotud arenguid oluliselt mõjutanud tegur Eestis on see, et naisi lubati Tartu ülikooli täieõiguslikeks üliõpilasteks küllaltki hilja, alles 1915. aastal. Võrdluseks – Šveitsis Bernis said naised tudengitena õppida alates 1870. aastatest (ligipääs ülikooli oli küll avatud ainult välismaalastele ja jätkuvalt kättesaamatu kohalikele naistele), Saksa Keisririigis avati ülikoolide uksed ametlikult ja võrdselt meestega Heidelbergis ja Freiburgis 1899 ja 1900 aastal. Samas said naised näiteks Cambridge’is meestega võrdsemad õigused alles 1948. aastal. Tartus said naised alates 1905. aastas kursusi võtta vabakuulajatena, sedagi vahelduva eduga, sest see õigus võeti 1908. aastal jälle ära. Seega jääb mulje, et enne 1905. aastat naisi Tartu (või vastavalt kaasaegsetele nimekujudele Dorpati või Jurjevi) ülikoolis näha ei olnud, kui siis ainult teenija rollis. Aga just ämmaemandatel oli siin tähtis koht.

Ämmaemand Katrina Dressler, sünd. Strauling, kes sai ämmaemanda kutse 1903. Allikas: Rahvusarhiiv, RA EAA.402.1.8995.

Ämmaemandakunst kui vajalik ebamugavus

Sünnitusabi ei peetud meessoost arstitudengitele vajalikuks ega väärikaks õppeaineks. 19. sajandi alguses, kui Tartu ülikool taasavati, oli keeruline leida meessoost meditsiiniõppejõudu, kes oleks tahtnud tegeleda sünnitusabi õpetamisega. Pigem oli sünnitusabi kirurgia kõrvalt õpetatav vähetähtis aine, seejärel leiti, et sellega võiks tegeleda veterinaariaprofessor (sic!). Mõttemaailma muutmiseks oli vaja riigisakslast ehk Saksa Keisririigist pärit Christian Friedrich Deutschi (1768–1843), kes enne Tartusse tulekut töötas erakorralise sünnitusabi professorina, siin sai korraliseks laste- ja naistehaiguste professoriks ning hiljem lühikeseks ajaks ka rektoriks. Deutsch rajas 1806. aastal Tartusse sünnitusabikliiniku. Kui tänapäeval on haiglates sünnitamine tavaline ja seda eelistatakse kodus sünnitamisele, siis Tartu sünnituskliiniku algusaastatel tuli sünnitajaid väiksesse, kahe voodiga asutusse meelitada nii rahalise preemiaga, abieluväliselt lapsi saavaid naisi lausa sunniti enda juurde tulema. Esimese ämmaemanda tööle leidmine kulges samuti raskustega, pärast pikki otsinguid oli leskproua Schenkel Tartust nõus ametikoha täitma.

Kui tänapäeval on haiglates sünnitamine tavaline ja seda eelistatakse kodus sünnitamisele, siis Tartu sünnituskliiniku algusaastatel tuli sünnitajaid väiksesse, kahe voodiga asutusse meelitada nii rahalise preemiaga, abieluväliselt lapsi saavaid naisi lausa sunniti enda juurde tulema.

Deutschi loodud ämmaemandate kool töötas ülikooli sünnituskliiniku juures. 1845. aastal kinnitas keiser põhjalikud meditsiinitöötajate eksamireeglid, mis ühtlustasid senise praktika üle kogu riigi ning määrasid, milliseid teadmisi ja oskusi tuli eraldi nõuda arstide, farmatseutide, hambaarstide, veterinaaride ja ämmaemandate eksamil. Naised tegid Tartu (tollal Dorpati) ülikooli arstiteaduskonnale avalduse, milles palusid luba teha eksameid, kus nad tõestasid oma teadmisi ja sobivust ämmaemandaks. Lisaks mitmeteemalisele suulisele eksamile pidid naised olema õppinud mõne arsti või juba töötava ämmaemanda juures või läbima samas ämmaemandate koolis ämmaemandakursused. Enne eksameid pidid nad edukalt vastu võtma kolm (üksikutel näidetel ka kaks) sünnitust ning iga sünnituse kohta kirjutama üksikasjaliku ülevaate. Tihti said naised kohalikult arstilt kaasa väikese kirjakese, kus arst kinnitas, et naine oli õppinud tema juures sünnitusabi ja aidanud lapsi vastu võtta. 

Anna Marie Elisabeth Kuddingi, sünd. Martinsoni, ämmaemanda kutse diplom aastast 1874. Allikas: Rahvusarhiiv, RA EAA.402.2.137.

Elukutse rätsepate ja kullasseppade tütardele

Tulenevalt kitsaist oludest oli esimene sünnitusabi lend 4. aprillil 1812 väike: Elisabeth Meisner, Johanna Brennicke, Carolina Wieghorst ja Anna Dowenick. Dowenick oli lõpetajatest kõige võimekam ning seetõttu sai temast varsti ka ülikooli kliiniku ämmaemand. Ämmaemandakoolitus kinnitas ülikooli juures kanda ja laienes kuni II maailmasõja keskpaigani. 19. sajandi esimeses pooles oli Tartu ülikooli õppekeeleks saksa keel ja seepärast õppisid kuni 19. sajandi keskpaigani ämmaemandateks põhiliselt baltisakslased. Aja jooksul lisandus üha enam (nimede ja konfessiooni järgi otsustades) lätlasi, eestlasi, venelasi ja juute. Kuna kursusi juhendasid enamasti varem sama kooli lõpetanud ämmaemandad, olid needsamad ämmaemandad esimesed mitteametlikud naissoost õppejõud Tartu ülikoolis.

Kõige enam õppis ämmaemandaks käsitööliste tütreid, kes ka abiellusid käsitöölistega, näiteks rätsepate, kingseppade, lukkseppade, tislerite ja müürseppadega, aga ka peenemate käsitöötegijate, nagu kullasseppade ja hinnalise pitsi tegijatega.

Enamik ämmaemandaks õppivaid naisi oli abielus, seega kuulusid nad seisuse poolest oma isa ja seejärel oma abikaasa seisusesse. Kõige enam õppis ämmaemandaks käsitööliste tütreid, kes ka abiellusid käsitöölistega, näiteks rätsepate, kingseppade, lukkseppade, tislerite ja müürseppadega, aga ka peenemate käsitöötegijate, nagu kullasseppade ja hinnalise pitsi tegijatega. Vähesel määral oli naisi, kes olid ametnike peredest või ka lausa aadlikuga abielus. Nad moodustasid üksikud erandid, pigem eelistasid ülemklassi vaesunud peredest naised õppida guvernantideks, mida peeti neile rohkem sobivaks. Mõned naised olid pärit varajaste töölisklassi esindajate peredest; tõenäoliselt oli Tartus ämmaemandaks õppimine ja elamine neile üldjuhul liiga kulukas. Ümberkaudsetest linnadest pärit käsitööliste naisi tuli ajaga järjest enam, ka kõige esimeses lennus ei olnud värskete ämmaemandate hulgas ühtegi Tartu kohalikku elanikku. Lisaks Vene impeeriumi teistest kubermangudest tuldi Tartusse ämmaemanda kutset omandama ka Saksamaalt ja Rootsist.

Õigus sünnitust vastu võtta pidi olema välja teenitud

Ämmaemandaks pürgijad pidid kirjutama vabas vormis avalduse, milles pöördusid arstiteaduskonna esindajate poole, et paluda enda eksamitele lubamist. Tihti lasid nad selle avalduse kirjutada ametnikul, kuna nende enda käekiri või kirjutamisoskus polnud piisavalt hea. Kui õppur liikus ühest linnast teise, tuli lisaks ülikoolile esitada kohalikult politseimeistrilt kombekustunnistus, milles kinnitati, et ämmaemandaks pürgija pole millegi illegaalse ega kõlvatuga varem hakkama saanud. Kuigi on levinud arusaam, et abielus naisi pidasid üleval nende abikaasad, oli enamik ämmaemandaid abielus, vaid väikese osa moodustasid lesknaised ja vallalised naised. Algselt tuli naistel esitada tõend, et nende abikaasa on nõus oma naise ämmaemanda elukutsega. Balti provintsides kehtinud kohaliku õiguse järgi, mille alla enamik ämmaemandaks pürgijaid kuulus, tuli naisel saada mehe nõusolek ka töötamiseks.

Kui õppur liikus ühest linnast teise, tuli lisaks ülikoolile esitada kohalikult politseimeistrilt kombekustunnistus, milles kinnitati, et ämmaemandaks pürgija pole millegi illegaalse ega kõlvatuga varem hakkama saanud.

Eksamite põhjal võisid nad saada kas lihtsalt ämmaemandateks või n-ö privileegidega ämmaemandateks. Privileegid kujutasid endast õigust asuda tööle vabalt valitud kohas, sh kreisi- või linnaämmaemandana. Tähtis osa eksamist olid harjutused n-ö fantoomil. Fantoom kujutas endast avatud mudelit naise alakehast keset sünnitust ehk koos sündiva beebiga, mis oli arvestades tollaseid teadmisi võimalikult anatoomiliselt korrektne. Sarnaseid elutruid nukke polnud tol ajal sugugi igas ülikoolis ja tänaseks on neid säilinud mõned üksikud, Tartu ülikooli fantoom teadaolevalt säilinute hulka kahjuks ei kuulu.  

Friedrich Robert Faehlmanni kirjake aastast 1829, et Catharina Christine Mylius, sünd. Johannsohn õppis tema juures kolm kuud ämmaemandust. Allikas: Rahvusarhiiv, RA EAA.402.2.17414.

Ämmaemanda vanne ja kohustused

Pärast eksami sooritamist oli ämmaemandaks saamiseks kohustuslik kirjutada alla ämmaemanda vandele. 19. sajandi esimese poole vanded algasid tõotusega kristlikule evangeelsele jumalale ja keisrivõimule, millele järgnes tänu Tartu ülikoolile ja lõpuks jällegi jumala poole pöördumisega. Vandeteksti sisu ja toon annab aimu, et ämmaemandaks õppijad olid eelkõige kohalikud luteri usku sakslased. Aegamööda muutus ämmaemandaks õppijate hulk järjest suuremaks, 1845. aasta lõpus võeti Peterburis vastu eksameid ühtlustav seadus. Sellest tulenes vajadus vanne neutraalsemaks muuta, et seda saaksid kasutada nii luterlased kui ka õigeusklikud. Väikeste muudatustega loodi eraldi vanne juutidele, enne oli nende tarbeks vandes muudatusi tehtud, mis viitavad juudi tavade ja jumalaga kooskõlas elamisele. 1860ndatest aastatest alates kristlikku jumalat ega eluviisi enam vannetes ei mainitud. Kui keisririigi keskvõimu nõudmisel sai 1893. aastal ülikooli õppe- ja töökeeleks vene keel, tõlgiti vanded saksa keelest vene keelde.

Suurim osa vande sisust püsis ajatuna – ehk anda alati kõigile abi, olgu nad rikkad või vaesed, hoolimata sellest, kui kaua sünnitus kestab. Kuna abort oli keisririigis keelatud (aga suurlinnades levinud), tuli vanduda, et ei aidata kunagi sellele kaasa. Kui vähemalt kuuendat kuud rase naine sünnituse käigus või enne seda suri, oli ämmaemanda kohus arsti teavitada, et ta saaks püüda lapse elu päästa (seda juba 19. sajandi esimesel veerandil!). Ühtlasi tuli teada anda, kui sündis puudega ehk „kole“ või „deformeerunud“ laps. Samas oli ämmaemand kohustatud hoidma sünnitust salajas, kui ema nii soovis.  

Pärast ühtsete reeglite välja kujunemist anti naistele väljastamistasu vastu diplom, kus oli kirjas kvalifikatsioon kas tavalise või privileegidega ämmaemandana (20. sajandi algusest alates I või II järgu ämmaemandana), mõningad üksikasjad päritolu kohta ja tunnistuse järjekorranumber ning väljaandmise aasta. Kellel polnud diplomi jaoks kohe raha võtta, võis paluda väljastada töötamisõigust tõendava kirja.

Mutter Heinz – ämmaemand Dr. Fr. R. Kreutzwaldi ajal, kes töötas Võrus 62 aastat. Allikas: Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, DrKM F 94:4/n.

Kuidas on seotud „Kalevipoeg” ja ämmaemandus?

Esimese eesti keelde jõudnud ämmaemandusõpiku koostas Justus Samuel Walther (algselt saksa keeles), kes töötas Eestimaa kubermangu arstivalitsuse inspektorina ja pidas järelevalvet ka Tallinna ämmaemandate kooli üle. Teose tõlkis eesti keelde Otto Reinhold von Holtz aastal 1812. Enne seda sai õppida ainult saksakeelsest kirjandusest. Kuigi õpik jäi aastakümneteks ainsaks eestikeelseks ämmaemandusteemaliseks kirjavaraks, sai ta palju kriitikat.

1852. aastal koostas „Kalevipoja“ autorina tuntud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald „Teejuhataja Ämma-kooliliste õpetuse juures“. Tegemist oli Kreutzwalti eestindatud versiooniga C.E. Brutzeri saksakeelsest õpikust. Õpiku tõlkis ta eesti keelde ilmselt just selleks, et laiendada erialaste teadmiste eestikeelset levikut ja anda nii rohkematele eestlastele võimalus sünnitusabi andmist õppida. Raamat sai ajapikku nii populaarseks, et sellest ilmusid 1870., 1883. ja veel 1890. aastal kordustrükid. Samamoodi nagu „Kalevipoeg”, ühendas Kreutzwaldi ja Friedrich Robert Faehlmanni ämmaemandus. Nimelt kuulus Faehlmann Tartus ämmaemandate eksamikomisjoni ja koolitas mõned ämmaemandad ka ise välja. Säilinud on Friedrich Robert Faehlmanni kirjake aastast 1829, milles ta kinnitab, et proua Catharina Christine Johannsohn on tema juures kolm kuud ämmaemandust õppinud.

Kuigi eeposemehed ja linnaarstid populariseerisid eestikeelset haridust, sealhulgas sünnitusabiharidust, sünnitas enamik eestlasest naisi ehk talurahvas ikkagi kohaliku külanaise ehk iseõppija toel kodus, sest nii oli alati tehtud. Haiglas sünnitamine normaliseerus eestlaste seas alles 20. sajandi esimesel veerandil. Haiglas sünnitamine maksis ja inimesed olid harjunud kodus sünnitama, aga ühtlasi oli ka sünnitaja transport hobuvankriga olenevalt teede ja ilma olukorrast keerukas ja aeganõudev, seega võis kodus sünnitamine paljude naiste jaoks olla mitte eelistus, vaid olude sund.

Artikkel on valminud Kultuuriministeeriumi toetatud projekti KUM-TA31 „Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani“ toel. 

Allikad

Rahvusarhiivi fondis 402 leiduvad ämmaemandate isikutoimikud

Kirjandus

Eesti arstiteaduse ajaloost. koost Viktor Kalnin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Teejuhhataja Ämma-kooliliste õppetuse jures = Leitfaden zum Unterricht der Hebammen-Schülerinnen im Livländischen Gouvernerment. [C. E. Brutzeri järgi], Riia, 1852 (Dorpat: H. Laakmann).

Kuxhausen, Anna. From the womb to the body politic: raising the nation in enlightenment Russia. Madison. The University of Wisconsin Press. 2013.

Leppik, Lea. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802-1918. 2006. (Doktoritöö, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Leppik, Lea. Kalefaktoripojast professoriks: Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802-1918. Tartu. Kleio. 2011.

Part, Kai; Laanpere, Made; Lõhmus, Liilia. Eesti Meditsiiniline sünniregister. Eesti Arst 2022;101(lisa 6):1-44. (ilmumas)

Põltsam-Jürjo, Inna. “… sest ämmaemandad pole linna heaks vähem vajalikud kui kaplan …”. Ämmaemandatest Eestis keskajal ja varauusaja algul. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 4, 2018. 19−32.

Sirk, Väino. Kutseharidus Eestis 19. sajandi algusest 1917. aastani. Tallinn. Valgus. 1983.