Vastulause Maarja Vaino artiklile (PM 15.06.2016). Sooneutraalsuse tont kummitab jälle

Raili Uibo. Foto: Olcay Yalcin, Södertörns högskola

Kui pidada kahesoolist soosüsteemi inimkonna muutumatuks põhialuseks, siis tekib õigustatud küsimus, millist ajajärku ja maailmajagu Maarja Vaino (PM 15.06.16) inimkonnana defineerib ja keda ta sellest välja jätab. On fakt, et läbi ajaloo ja eri kultuuriruumide on esinenud ja esineb praegugi muid viise soolisuse mõtestamiseks peale selle, mis on normiks tänapäevastes õhtumaa ühiskondades. Kahel üksteisele vastanduval ja seeläbi teineteist täiendaval sookategoorial põhinev süsteem ei ole aegadeülene ja selle taastootmine on vaid üks võimalik inimolemuse mõtestamise viis.

Kuidas mõista sooneutraalsust?

Alustuseks tuleb täpsustada sooneutraalsuse põhimõtet, sest seda sõna (kuri)tarvitatakse ilma mõiste tagamõttesse süvenemata. Lihtne on ehitada selle mõiste ümber valearusaamadel põhinev hernehirmutis ja seda siis agaralt materdada, samas kui tegelikud põhimõtted sellest sümboolsest ohvritallest hoopiski erinevad.

Esiteks, sooneutraalsus ei eita sugude põhimõttelist olemasolu kui sellist. Arvamus, et sugu ei eksisteeri ega oma mingit tähtsust inimeste elus, viitab soopimedusele, mitte sooneutraalsusele. Soopime lähenemisviis eeldab, et inimesti on võimalik kohelda võrdselt ilma ühiskonna võimustruktuure tunnistamata ja neile vastu töötamata. Samamoodi eitab näiteks rassipimedus rassi kui sotsiaalse kategooria (bioloogiline alus rasside jaotusel puudub) olulisust nii inimeste omavahelises suhtluses kui ka institutsioonilise ebavõrdsuse taastootmises. Soopimedus on seega sooküsimusele lähenemiseks vastutustundetu ja ohtlik viis ning sooneutraalsust tuleb mõista soopimeduse vastandina, mitte sünonüümina.

Seega on sooneutraalsuse puhul olukord hoopis vastupidine kui selle vastased väidavad – sugu on väga tähtis kategooria, mida ei tohiks mitte mingil juhul ignoreerida. Küll aga ei arva sooneutraalne lähenemisviis, et sugu oleks kaasasündinud bioloogiline fakt, vaid mõistab seda kultuurilise sorteerimismehhanismina, mille muutumist on võimalik kaardistada nii ajas kui ka ruumis. Sugu ei mõisteta mitte kahe üksteisele vastanduva konkreetse positsioonina, vaid spektrina, mis katkematu joonena erisusi katab. Seega on erinevaid soolisi võimalusi tegelikult lõpmatu arv. Sega aga praegune binaarne soosüsteem ei tunnista.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Arvamus, et sugu ei eksisteeri ega oma mingit tähtsust inimeste elus, viitab soopimedusele, mitte sooneutraalsusele. Soopime lähenemisviis eeldab, et inimesti on võimalik kohelda võrdselt ilma ühiskonna võimustruktuure tunnistamata ja neile vastu töötamata. (—) Soopimedus on seega sooküsimusele lähenemiseks vastutustundetu ja ohtlik viis ning sooneutraalsust tuleb mõista soopimeduse vastandina, mitte sünonüümina.

Lisaks tuleb arvestada ka intersektsionaalsuse mõõtega. See tähendab, et sugu pole ainus, mis määrab meie paiknemist ühiskondlikes hiearhiates. Nahavärv, etniline taust, seksuaalne orientatsioon, puue, klassikuuluvus jms mängivad olulist rolli privileegide süsteemi kujunemisel. See aga ei ole üleskutse panna paika kvalifikatsiooninormid Rõhumise Olümpiamängudeks, et siis oodata põnevusega tulemusi matšilt „must ratastoolis mees vs. valge lesbinaine“.  Pigem tuleb mitmekülgsemalt mõista inimeste paiknemisest keerulises struktuuride rägastikus, kus üksteist taastootvad kategooriad on omavahel lootusetult läbipõimunud.

Teiseks, sooneutraalsuse tulevikuvisioon ei ole sugudevaba inimkond – hall mass kloone, kes on justkui tehasevormist väljununa üksteisega äravahetamiseni sarnased. Selline düstoopiline tõlgendus on vaid sooneutraalsuse tegelikku tähendust mitte haaravate inimeste vaimuvili. “Neutraalsus” selles sõnas viitab mitte soo kui kategooria, vaid heteronormatiivsete sooarusaamade neutraliseerimisele.

Heteronormatiivsus tähistab maakeeli pealesurutud eeldust, et kõik inimesed on kas mehed või naised, nad on üksteise vastaspooled ja need vastandid tõmbuvad omavahel. Heteronormatiivsed struktuurid on läbivad kõikjal, alates mänguasjapoest ja WCst ning lõpetades abielu institutsiooniga. Sooneutraalsus üritab neile ahistavale normidele vastu töötada, et laiendada inimeste mänguruumi oma soo mõtestamisel ja praktiseerimisel. Seega pole sooneutraalsuse poliitiline eesmärk ühetaolisus, vaid külluslik mitmekesisus läbi “kahetaolisuse” normi kaotamise.

Kolmandaks, sooneutraalsus ei eelda, et me oleme oma valikutes täielikult vabad. Ühiskonna liikmena ei ela keegi meist sotsiaalses vaakumis. Kehtivasse soosüsteemi sotsialiseerumine algab juba enne meie sündi, kui meie vanemad “soole vastavaid” beebiriided välja valivad. Sooneutraalsus ei ole voluntaristlik käsitlus, mis usub, et vaba tahte jõul võib korrapealt ja radikaalselt seniseid struktuure muuta. Muutmine ei ole tõepoolest lihtne, aga selle esimeseks sammuks on nähtamatute normide päevavalgusele toomine ja võimalike alternatiivide tunnistamine.

vikerkeer - Brian Fegter Unsplash
“Sooneutraalsuse tulevikuvisioon ei ole sugudevaba inimkond – hall mass kloone, kes on justkui tehasevormist väljununa üksteisega äravahetamiseni sarnased. Selline düstoopiline tõlgendus on vaid sooneutraalsuse tegelikku tähendust mitte haaravate inimeste vaimuvili.” Foto: Brian Fegter. Unsplashed.

Eksperiment kestab juba ammu

Lisaks ei saa vastamata jätta väitele nagu oleks vaid sooneutraalsuse puhul tegu “ennustamatute tagajärgedega läbimõtlematu sotsiaalse eksperimendiga”. Kahju küll kellegi roosat mulli purustada, aga me kõik oleme alati laborirotid sotsiaalses eksperimendis, millel pole ei ettemääratud suunda ega ka adekvaatset kontrollimehhanismi. Selle eksperimendi nimi on ühiskond.

Selge on ju see, et ühiskondlikud arusaamad ja praktikad on pidevas muutumises. Ühiskondlik struktuur nagu see mingil ajahetkel paistab, ei ole loomulikult tekkinud seisund, vaid erinevate poliitiliste otsuste tagajärg. Siinjuures ei pea ma silmas mitte parteipoliitikat, vaid protsessi, kus erinevad hegemoonilised jõud enda ühiskonnanägemust kehtestada püüavad.

See tähendab, et praeguse ühiskonnakorra koos vastava soosüsteemi konstruktsiooniga oleme me pärinud oma eelkäijatelt, kelle eksperimendis meie pearolli mängime. Selle eksperimendi parameetrid muutuvad pidevalt, mitte küll kellegi nähtamatu käe läbi ega ammugi mitte loomuliku progressi tagajärjel. Mitte midagi ei muutu iseenesest paremuse poole, vaid kõigi võidetud sammude taga on pikk ja pidev poliitiline võitlus. Samas ei ole ükski (inim)õigus eemaldamatu trofee, vaid protsess, mis võib kergesti vastupidisele teele pöörduda.

Selline fundamentaalne kindlusetus paneb mõned inimesed garantiisid otsima. Vaino nõuab, et sooneutraalsuse poole püüdlejad peaksid juba ette ära tõestama, et see muutus ka vaeva väärt oleks: “Kui keegi on veendunud, et olemasolev on lihtsalt üks pealesurutud “konstruktsioon”, siis peab ta tõsiselt vaeva nägema ja tõestama, mille poolest tema pakutav konstruktsioon on parem ja vähem repressiivne.”

Ajaloolisest perspektiivist kõlab see nõue vägagi tuttavlikuna, sest pea iga muutus kohtab esialgu tagurlikku vastupanu. Kui esimesed julged naised naiste hääleõiguse eest võitlema asusid, peeti neid hullumeelseteks ning vangistati. Hääleõiguse tagajärjed olevat ennustamatult kahjulikud nii naistele endale kui ka kogu ühiskonnale… Ka orjakaubandust ja kolonisatsiooni pole mitte alati mõistetud arusaamatu julmuse ja ebaõiglusena vaid vastupidi – tsivilisatsiooni õndsuse “barbariteni” toomine oli ju “valge mehe koormaks”. Ka selline rassistlik inimeste sorteerimine oli kunagi täiesti aktsepteeritud ning selle vägivaldse allutussüsteemi lammutamisele on siiani vastaseid.

Ühesõnaga, küsimus on selles, millist praktikat me mingil konkreetsel ajahetekel vägivallana defineerime ja mida normaalseks peame. Kas eeldus, et kogu inimkond peab jagunema kaheks vastandlikuks sooks, on põhjendamatu vägivald või õigustatud norm? Püüd sooneutraalsuse poole on üks võimalik viis sellele küsimusele vastata. Sellel praktikal on “tagajärjed”, aga kindlasti mitte vähem ennustamatud kui praegusel kestval eksperimendil binaarse soosüsteemiga, mille osalised me ise oleme.

Märkus toimetuselt: artikkel on vastulause 15.06.2016 Postimehes ilmunud Maarja Vaino artiklile “Iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming”.  Artikkel valmis Vaino artikli ilmumise järgsetel päevadel, kuid Uibol ei õnnestunud korduvalt Postimehe arvamustoimetusega kontakti saada. Artikkel avaldatud täies mahus.

Toimetas Brigitta Davidjants.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik: sooneutraalsus

Sooneutraalsus (ingl gender neutrality) on mõiste, mida kasutatakse nähtuste puhul, mis ei käi ühe kindla soo kohta. Kõige sagedamini puudutab…