Konservatiivid ja preservatiivid

Maari Põim. Foto: Mardo Männimägi

Maari Põim kirjutab, kuidas konservatiivid sooneutraalsuse kaaperdasid, samuti TAI kondoomikampaaniast ja populismist.

Proloog

Kristo on põline tallinlane ja laulva revolutsiooni laps. Nii kaua, kuni ta end mäletab, on televiisorist nähtud kaadrid Balti ketist tema jaoks olnud pühad. Tundub, et ta sai justkui verega kaasa kaunid epiteedid maakamara kohta, mille pinnal on ta iga hommik ärganud. Ja nüüd tulevad pildile jälle mingid okupandid. Kurat, ei tule! Võitlesid meie vanemad, võitleme ka meie! Kristo liitus noorteliikumisega, mis ajab õiget Eesti asja. Seal ta tunneb, et on keegi ja temast sõltub midagi. Ta tunneb, et tal on missioon.

Mai on pärit Põlvast. Ta on 57-aastane. Vaadates Eesti elu, tunneb ta end üha hoogsamate ühiskondlike muudatuste keskel üksijäänuna. Selline tunne, justkui pind jalge all kõiguks ja kellelegi pole teda enam vaja. Andes vastuallkirja seaduseelnõule mõtleb ta: „Vähemalt keegigi julgeb rahvale silma vaadata!“ Loodab: „Vahest siiski hakkab elu paremuse poole minema?“. Ja isegi kui ei hakka, siis on vähemalt lootust, et teadmata suunas perutav ühiskondlik vanker peab veidi hoogu, kui sellele veidi kaikaid kodaratesse loopida.

Toivo on liigutatud kaunite rahvuslippude lehvimisest. Elu pole olnud meelakkumine, ent tugev natuur karastubki raskuste kiuste. Sellist tunnet, et kõik tema ümber on omad, koges ta viimati ajal, mil rahvas lubas leivakoorikuid süüa. Nüüd ei huvita enam kedagi, kuidas tavalise inimese käsi käib. Laulupeolegi veeretakse mersudega kohale ning pärast hoia alt, et üle ei sõideta, ühishingus nagu peoga pühitud. Ent rongkäigu valguskumas tuleb talle heldimusest pisarakegi silmanurka – ikka koos noortega, oma riigi eest – jälle nii nagu headel aegadel! Mis sest, et näod on vihasemad, aga põhjust on ka – Eesti tegime endale, mitte murjanitele. Ja vot selle pedeasjanduse vastu võitleb ka viimse veretilgani.

Chris Campbell. Sign for Black Sheep. Flick CC.
“Kanaliseerimisega juhitakse rahva tähelepanu neid ennast puudutavatest päris murekohtadest eemale.” Chris Campbell. Sign for Black Sheep. Flickr CC.

Patuoinad

Sihilikult konstrueeritud vaenlase kuju töötab juhul, kui rahval on mingi mure. Inimesed, keda valdab ilmajäetuse tunne ja pettumus või kes kannatavad kasina sissetuleku ja tervisehädade käes, on ilmselt ka keskmisest altimad otsima väliseid süüdlasi. Samas, mitte nemad üksipäini. Narr oleks väita, justkui kõik inimesed on mingi konkreetse poliitilise liikumise järgijad täpselt ühtedel ja samadel põhjustel. Ka nõretavate ohvrilugude maalimine kuulub pigem populismi trikivarasse. Küll aga tasuks vaadata, kuidas poliitilised jõud patuoina trikki oma huvides ära kasutavad.

Patuoinas on vahend, millega rahva tähelepanu suunata – sisult klassikaline mustkunstitrikk –, kuna musta lamba kaela annab veeretada tuhat muret. Ja kui nüüd mingi poliitiline jõud kanaliseerib inimeste viha- ja pettumustunde edukalt mõnele patuoinale, siis on sel jõul trump taskus. Kanaliseerimisega juhitakse rahva tähelepanu neid ennast puudutavatest päris murekohtadest eemale. Näiteid sellistest populistlikest strateegiatest ei pea kaugelt otsima – need mõjutavad Eesti elu nüüd ja praegu ning vaenuleeride õhutamise kaudu pääsetakse näiteks Riigikokku valituks. Kes siis on need patuoinad, kellest käib jutt?

Samasoolised paarid, nende õigused ja isegi nende pildil kujutamine paistab Eestis olevat ikka veel tabu. Tõsi, üha rohkem inimesi selle tabuga ei nõustu, ent märkimisväärne osa siiski. Strateegiliseks patuoinaks ei ole siin kohal aga homoseksuaalsed inimesed ise – ei, patuoinaks tituleeritakse justnimelt sellised inimesed ja asutused, kes LGBT kogukonna püüdlusi otsesõnu hukka ei mõista. Teisisõnu, patuoinas on siin kohal tolerast ehk inimene, kes aktsepteerib endast erinevaid inimesi. Värskeimaks patuoinaks paistab olevat Tervise Arengu Instituut, kes riputas avalikku ruumi üles kondoomikampaania plakatid embavate inimestega. Ühes TAIga on patuoinad ilmselt ka kõik arvamusliidrid, kes kondoomikampaaniat toetavad.

Üks edukamaid vaenlase kuju arvelt edu lõikamisi olid tikutopsid kirjaga „Tuld kooseluseaduse pihta!“, mis levitajatele seitse parlamendikohta tõid ning hulganisti järgijaskonda ja valijaid võitsid. Muidugi mitte ainult need tikutopsid, vaid ka nn massimmigratsiooni vastane hirmuõhutamine. Seega tasukski pilku teritada saamaks aru, mis tingib seda, et immigratsiooni- ja homovastasus inimestele sedavõrd peale läheb, ning kuidas sellist strateegiat kujundatakse?

Vihased vihkavad uuendusi

Kui inimestel on kõrini, siis kipuvad nad otsima lihtsaid, kiireid ja lõplikke lahendusi. Ratsionaalsed argumendid ja selgitustöö ei tööta seal, kus rahvas on emotsiooni täis. Vähemalt ei tööta see kohemaid. Vihastele inimestele aga ei meeldi kuulda, et midagi on keerukas või võtab aega. „Pea maha – ja kohe!“ on juba hoopis teine tera. Siin võidutsevad populistlikud jõud, kes on ära tabanud, kuidas kõrvalejäetuid kaasata ning kuidas nende toetuse pinnalt hõivata mõjukaid positsioone.

Populistid saavad olla kindlad oma edus juhul, kui nad suudavad luua ruumi, milles inimesed, keda harilikult kuskile ei kaasata, tunnevad end oodatuna, kuna nende arvamust võetakse just seal kuulda. Selline ruum pakub inimestele identiteeti ja eneseteostust ning garanteerib ruumi loojale eelispositsiooni. Inimesed on tänulikud, kui nendega arvestatakse. Töö inimestega – see kõige raskem, keerukam ja peljatud – on ühtlasi ka kõige tänuväärsem.

Teame, et kehtival majandussüsteemil on sotsiaalsed tagajärjed ning samamoodi teame, et paljud meie inimesed on süsteemi hammasrataste vahele jäänud. Eestis pole tugevaid sotsiaalseid tagatisi ja riiklik IT-ime on mööda kapanud hulgast inimestest – kuigi seda on siiski püütud korvata. Sellegipoolest on politsei väljakutsete sõnapilvest moodustunud „purjus keskealine mees Tallinnas“ ajastutruu ja märgiline, et osundada meie elu kitsaskohtadele. See tähendab, et kuskil on midagi läinud valesti ning hulk inimesi on löönud käega. Neile pole enam muud kätte jäänud kui meile end oma olemasoluga lihtsalt meelde tuletada. Kasvõi sõnapilves.

Võiks öelda, et seni, kuni üldsuse pilgud on kõrvale pööratud ebaõiglust ja ebavõrdsust tootvast masinavärgist, ei vähene ka inimeste võõrandumistunne ega hirmufoon. Seosed rahvale peale mineva vaenuõhutamise ja inimeste sotsiaalmajandusliku olukorra vahel jäävad aga tihtilugu tagaplaanile. Näeme Brexiti näitel, kuidas niipea, kui hääled on antud ja haamer kukub, põgenevad populistid paadilt ja hoiduvad kõrvale äsja antud lubaduste täitmisest. Samasuguse ora otsa astutakse nii meil kui ka majanduskriisist (ja mitte pagulaskriisist!) räsitud Euroopa Liidus.

John R. Southern. IMG_0338. detail - E-2 BRUTE?. Flickr CC.
“Ja pange tähele, selle koostöö ajastus on geniaalne.” John R. Southern. IMG_0338. detail – E-2 BRUTE?. Flickr CC.

Et tu, Brute?

Aro Velmet keskendus oma artiklis „Sookolli nõidumine kristlikus Euroopas“ teatud temaatilisele ühisosale ja ühistele meetmetele, mida rakendavad hulk Euroopa paremparteisid, traditsionalistlikke kodanikuühendusi, katoliku kiriku tagurlikuma leeri organisatsioone ning paremäärmuslikke poliitilisi jõude. Rakendavad selleks, et rohkem inimesi neid valiks, neid toetaks, astuks nende liikmeks või liituks kogudusega. Ja pange tähele, selle koostöö ajastus on geniaalne. Velmet osundab, kuidas ühisosa on leitud teemades, mis puudutavad seksuaalvähemuste õigusi, reproduktiivõigusi, seksuaalharidust ja soolõimet. 2010ndatest saadik on mitmes riigis Euroopa idapiirist läände ja lõunani toimunud „mures kodanike“ massiproteste, kus on läbiv ühtne sümboolika ja loosungid (vt „Demo für Alle“, „La Manif pour Tous“ jne). Samale tendentsile osundab Barbi Pilvre intervjuus professor Andrea Petöga.

Niisiis räägime massiprotestidest – korduvatest olukordadest, milles hulk inimesi on tänavale tulnud. Midagi Occupy-liikumise laadset, eks? Ent võta näpust, pärast 2012. aastat pole meedias nagu suurt kuulda olnud mingist massiliikumisest. Seda olukorras, milles Euroopa suuremates linnades on ometi sadu tuhandeid inimesi tulnud tänavale (näiteks Pariisis 2013. aastal 300 000 inimest), kusjuures nendel meeleavaldustel ei puudutatud majanduslikku ebavõrdsust poole sõnagagi. Tänavale tulnud inimesed nimelt ei protestinud kasinuspoliitika, lõikava palgalõhe, vaesusriskis elavate laste ega vanurite heaolu küsimustes. Ei, nad seisid vastu hoopiski sooneutraalsete liitude seadustamisele ja Istanbuli konventsioonile, justkui need küsimused oleksid tähtsaimad probleemid Euroopas ning nende teemade päevakorrast ärajätmine aitaks parandada inimeste elujärge ja aitaks välja mõõnaseisust.

Mõtlev lugeja aimab, et põhjused, mis on võimaldanud selliste massliikumiste kokkutulekut, on siiski samad, mis Occupyl, ent eestvedajad on teised. Sellest lähtuvalt ka erinev rakursiasetus. Tõepoolest, sellised liikumised rõhutavad oma avalikus imagos hoopiski traditsioonilisust, patriotismi ja konservatiivsust ning pööravad järgijate süüdistavad pilgud suurkorporatsioonidelt ja pankadelt ühiskonna haavatavate gruppide õiguste nimel tegutsejate suunas. Tulemusena märkame paremäärmuslike parteide hüppelist populaarsuse kasvu ning nende üha suurenevat esindatust Euroopa Parlamendis, märkame paramilitaristlikke jõudude populaarsust ning oleme tunnistajaks sellele, kuidas paremäärmuslike parteide euroskeptilised seisukohad on leidnud toetuse teatud peavooluparteide hulgas – näeme Brexitit. Tasuks mõelda, kas tegemist on olnud tõesti pelgalt traditsiooniliste vasakpoolsete poliitiliste jõudude nõrkusega, mis on sellise olukorra tinginud? Ja miks on pedofiiliaskandaalidest räsitud roomakatoliku kirik pardal, kui usuküsimust neis liikumistes ometi otsesõnu ei rõhutata?

Sooneutraalsuse vastased

Eestile ei ole eelnimetatud arengusuunad võõrad. Meil pole küll sadu tuhandeid tänavaid hõivamas ning ka retoorika on vähe teine, ent konservatismi-silti kleebitakse hea meelega enda ja teiste arvamusavaldustele külge. See on üldiselt selline turvaline silt, mis rahva keeles ja meeles ühildub “tervemõistuslikkusega”. Samuti saab konservatiivi-sildi varjus jätta vastutus võtmata kraadike kangema sisu ja eesmärkide eest, sest üks konserv kõik.

Tänavu juulis asutati “konservatiivse ilmavaate kaitsmiseks” omaette selts, mille eestkõneleja on majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula, keda usutles sel teemal Priit Hõbemägi. Kummalisel kombel räägiti intervjuus seltsi loomise põhjuste kõrval hoopiski Varro Vooglaiu ajalistest dimensioonidest (“mees minevikust”). Paari nädala eest avaldas Postimees Pajula kirjutise „Marksistide sõssisõda“. Kanada tabloidimeedia arvamuskülgedele toetumise ja transsooliste soovide “ajuvabaduseks” tituleerimise kõrval keskendus ta sooneutraalsuse kontseptsioonile, sõnades: „Lõppeks on neutraalsusest saamas tänapäevase poliitkorrektse ühiskonna keskne atribuut /—/ Sel õndsal päeval, mil Marksistlik Multikultuurne Maailmavabariik kord kahuripaukude saatel välja kuulutatakse, peaksid lõplikult vabastatud inimkonnal juba puu-, soo- ja looneutraalse hümni sõnad peas olema.“

Ent peatugem siin hetkeks. Neli aastat tagasi tõstatas sotsiaalteadlane Raili Uibo eesti meedias sooneutraalsete lasteaedade teema. Lühidalt refereerituna kirjutas Uibo soonormide ja soostereotüüpide vaidlustamisest Rootsi lasteaedade põhjal. Ta selgitas, kuidas iganenud arusaamad taastoodavad sotsiaalset ebaõiglust ja ebavõrdsust ning näitas, kuidas ebatraditsiooniline lähenemine võib aidata arendada lastes mitmekülgsemaid oskusi, kasutada rohkemal määral nende potentsiaali ning toetada nende õnne tulevikus. Eespool esitatud tsitaadi põhjal avastame, et Pajula versioon “sooneutraalsusest” erineb märgatavalt Uibo omast, kuna sellele on lisandunud dramaatilisus ning hulk uusi tähendusi ja seoseid. Korraga on „sooneutraalsus“ midagi naeruväärset, aga ka halvaendelist. Ühtlasi on sellele mõistele antud vasakpoolne poliitiline dimensioon ja demoniseeritud seda kui Nõukogude aja kummitust. Teiste sõnadega – mõistet on sisustatud tahtlikult teisiti, luues hoiatavaid assotsiatsioone, mis lugejal peaksid klombi kurku tekitama.

Näib, et see pole üksikjuhtum ning tekkinud on kildkond konservatiivseid arvamusliidreid, kes iga paari kuu tagant tõstatavad sooneutraalsuse mõiste taas päevakorda. Kuna praegused sooneutraalsuse teemal kõnelejad on eeskätt selle vastased, kujundavad nad sooneutraalsusest negatiivse fooni. Need autorid ajastavad ja kujundavad sooneutraalsuse debatte, otsustades, mis teemadega seda mõistet siduda ning millal on sooneutraalsus päevakajaline. Nii on neil õnnestunud selle mõiste sisu argiteadvuses enda eelistuste järgi ümber moondada. Sooneutraalsuse pooldajad kirjutavad küll omakorda vastuartikleid, ent neil ei õnnestu kujundada fooni. Näiteks on Postimehes hiljuti samal teemal (ja toonil) kirjutanud Maarja Vaino pealkirja all „Iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming“ ning Marti Aavik artiklis „Loobuks feminismi-religioonist?“. Marti Aavik mainis oma kirjatükis „lasteaias sugupoolte kaotamist“ (jällegi on „sooneutraalsuse“ mõiste sisu ümber kujundatud) ja kirjutas: „Viimane aeg oleks tunnistada, et moodsa poliitkorrektsuse ema «gender studies» on oma peavoolus (st halvemas osas) pigem usund ja eelkõige seda jutlustavad poliitikud siplevad täielikult tulemusteta.“

JR P. To All the Brits and Anglophiles Out There: Happy St. George's Day. Flickr CC.
“Alternatiiv halvakspanule ja naeruvääristamisele on moraalse paanika tekitamine ning seda ilmestav dramaatiline toon on moralistide üks lemmikuid.” JR P. To All the Brits and Anglophiles Out There: Happy St. George’s Day. Flickr CC.

Moralistlik strateegia

Marti Aaviku järgi olevat soo-uuringud niisiis „moodsa poliitkorrektsuse ema“ ning ilmselt vastutav ka selles, et nii ebameeldivaid teemasid nagu sooneutraalsus üleüldse tõstatatakse. Paraku Aavik selle argumentatsiooniga kaugele ei jõudnud, kuna Eestis institutsionaliseeritud soo-uuringute õppekavu ei leidu. Küll aga viitab see, et mingi grupp arvamusliidreid on hakanud ümber sisustama ja demoniseerima mitte üksnes üksikuid teaduslikke mõisteid, vaid tervet sotsiaalteaduste haru. Olukorras, milles sotsiaaluuringute teadusrahastus mitte ei suurene, vaid õheneb, on sellised tendentsid murettekitavad.

Samuti pole mainitud strateegiad sugugi uued – näiteks mõiste gender sisu endale sobivalt ümber kujundamine ning soo-uuringute demoniseerimine on ka Euroopa mastaabis silmatorkav. Viimasega on silma paistnud kasvõi Saksa konservatiivid: näiteks saksa kristlik-demokraatliku ühenduse (CDU) Ludwigsburgi esindus lasi kahe aasta eest käibele soo-uuringute vastase petitsiooni, võrdsustades seda teadusdistsipliini halvustavalt alkeemia ja astroloogiaga. Sama taunivalt suhtusid soo-uuringutesse AfDi (Alternative für Deutschland) kohalik parteiharu Osnabrückis 2015. aastal ning saksa natsionaaldemokraatlik partei.

Alternatiiv halvakspanule ja naeruvääristamisele on moraalse paanika tekitamine ning seda ilmestav dramaatiline toon on moralistide üks lemmikuid. Tüüpiliselt kohtame niisugustes arvamustes üleskutseid vastu seista mingile ühiskondlikule tendentsile, millele pannakse hävitav ja halvaendeline pealkiri, näiteks „Lääne allakäik“, „Moraalisõda“, „Kaosesse paiskumine“ jne. Võimenduste abil hoiatatakse väidetavalt elu pea peale keeravate revolutsiooniliste ümberkorralduse eest, et lugeja kindlasti kartma hakkaks.

8. septembril 2010. aastal ilmus Postimehes Priit Pulleritsu intervjuu Varro Vooglaiuga „Homoliikumise taustal toimub moraalirevolutsioon“. Just selles intervjuus sõnastati esimest korda eelmainitud patuoina-strateegia, milles ühiskonna moraalse allakäigu eest pandi vastutama inimesed, kes homoseksuaalseid liite otsusekindlalt ei tauni. Selline strateegiasõnastus täitis vahetu eelkäija rolli tervele järgnevale ajaperioodile, mille kohta võiks täpiks i-l pidada hiiglaslikku roosat lippu, peal koomiksikangelasi meenutav tuumikpere, mis 24. novembril 2015 Toompea-esisele parkimisplatsile laiali laotati. Lipp-lina oli sedavõrd suuremõõduline, et paistis ka helikopteri lennukõrguselt silma. Mastaapsusega oleks justkui tunnistatud, et Euroopa katoliiklikelt satelliitorganisatsioonidelt on juba aastaid Eestisse imporditud mahaviksitud sõnumiga traditsionalistlikke loosungeid, sümboolikat ja isegi plakatikujundust, mida neil mures kodanike marssidel üle Euroopa on kasutatud.

Mis puudutab Pulleritsu intervjuud, siis kel huvi, võib üle lugeda kõik selles sisalduvad dramaatilised, halvaendelised ja rängatoonilised epiteedid – uskuge, neid jagub! Ka see, et Pajula kasutas oma hiljutises arvamusloos võlusõna „Marksistlik Multikultuurne Maailmavabariik“, on 10-sse sihtimine, kuna sõna „marksism“ põleb postsovetlikus meediaruumis kulutulena, ajades lugejail automaatselt harja punaseks. Võti peitub selles, kuidas öelda.

Me peame rääkima neoliberalismist

Kui küsida, mida siis kogu selle teadmisega peale hakata, siis on vastus ühene – õppust võtta. Mitte kuidagi ei anna alahinnata kriitilise lugemisoskuse olulisust 21. sajandil. Oskus meediat kriitiliselt tarbida tuleb õpetada nii noortele kui ka vanadele. Rahva hirme kasutatakse praegu julmalt ära, manades neile lihtsakoelisi pilte, mis on vildakad, ent tulutoovad. Teadlikkus ja allikate kontrollimine on vajalik, et tervikpilti adekvaatselt hinnata.

Teisalt on oluline tähele panna, kuidas Eestis toimuv peegeldab laiemalt aset leidvat arengut ja osundab vajadusele ehitada rohkemaid sildu ühiskonnagruppide vahel. Me peame suutma alustada tõsiseltvõetavat dialoogi nende probleemide suhtes, mis inimestes eemalejäetuse tunnet süvendavad. Me peame rääkima neoliberalismist.

Seniks aga nautigem allesjäänud suve ning katsugem järjekordse plakatipaanika ohvriks langemise asemel hoopiski inimestele meie ümber rohkem tähelepanu ja aega kinkida, nende jaoks midagi kena teha, nende eludesse süveneda ning neid kiita. Lihtsad, inimlikud teod muudavad kurjad näod naeratavateks.

 

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka