Wintersoni vabadus tunda

Jeanette Winterson. Foto: UK House of Lords / CC

Lause „Suvi on lõppenud ja me ei ole ikka veel päästetud“ võiks sobida iga suve lõppu. Tänavuse suve lõppu siin ja just nüüd sobib ta veel eriti hästi. Need sõnad tahtis väike Jeanette Winterson oma esikromaanis „Apelsinid pole ainsad viljad“ ristpistes seinavaibale tikkida. See koht on raamatu üks eriti toredatest lehekülgedest, korraga sünge ja hirmnaljakas. Tegevus toimub sealjuures üsnagi kooliaasta alguses ja Jeanette on väike tüdruk, kes tuleb teiste laste jaoks arusaamatust maailmast.

Müütiline elulugu

Winterson on Eestis ilmselt päris hästi tuntud ja tema taustalugu on omaette müüt: fanaatiliste nelipühilaste peres kasvanud laps, kelle kodus oli peamine lugemisvara Piibel, ent kes avastas omal käel ka muude raamatute lugemise rõõmu, ja 16aastasena, et talle meeldivad tüdrukud. Temast pidi saama misjonär, õigemini ta juba oli seda, ent hiljem hoidis ta endal hinge sees juhutöödega ja õppis kirjandust. Loovkirjutamise õppejõud on ta tänini. Oma esimese romaani avaldas ta 25aastaselt – selle sama „Apelsinid …“, – ning ta on sellest ajast peale kirjutanud ja võtnud sõna selle eest, mis talle korda läheb. 90ndatel sai ta kõmumeedias perekonnalõhkujast lesbi maine, samuti kogus ta tuntust kui kirjanik, kes peab end parimaks inglise keeles kirjutajaks.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Wintersonis saavad kokku klišeed ja värskus, robustsus ja õhulisus ning lugedes tundub, et teda ei huvita teps mitte, mida keegi arvab temast või tema raamatutest.

 „Apelsinide…“ ilmumisest on möödas 34 aastat ja Winterson saab 27. augustil 60aastaseks. Natuke pikema lühiülevaate tema eluloost on kirja pannud teda intervjueerinud Kätlin Kaldmaa, nii et mina võtan endale voli juubeli puhul peamiselt lugemismuljeid jagada. Õigemini muljeid sellest, kuidas Wintersoni lugemine on parandanud mu suhteid iseendaga.

Selles samas intervjuus on Kaldmaa üles tähendanud ühe mõtte, mis mind muide pea alati Wintersoni enda kohta lugedes tabab: „Kohtumine nii olulise inimesega on väga ohtlik. Kuigi sa seda ühest küljest väga ihkad, jääb ikka väike kartus, et kohtumine võib selle ühepoolse ideaalsuhte ära rikkuda.“ 

Mis siis, et mina pole kirjanikku eales näost näkku kohanud, ettevaatlikkus rakendub ka siis, kui loen kellegi teise kirja pandud tekste oma lemmikautoritest, kes on korraga nii lähedal ja kusagil kaugel. Või vaatan temaga tehtud videointervjuusid. Ei sooviks ju, et lemmik osutub mölakaks. Kuigi tahaks uskuda, et kui midagi sellist juhtub, suudan uue teadmise ikkagi kuidagi omaks võtta, ega lange suurde eitusse. Igal juhul on Wintersoniga seni õnneks läinud.

Foto: Sebastion Unrau

Pole alguseid ega lõppe

Minu lähedane suhe Jeanette Wintersoniga sai alguse tänu Canongate’i müüdisarjas ilmunud raamatule „Taak“ – Atlase lugu Wintersoni võtmes, kus ükskord ometi sai väikese õnnetu kosmosesse saadetud Laika lugu natuke õnnelikuma lõpu.

Winterson meenutab aga oma tegelaste kaudu ikka ja jälle, et neid pole. Mitte et poleks õnnelikke lõppe, lõppe kui selliseid pole. Lood rulluvad omasoodu ja sa ei tea kunagi, kuhu need viia võivad. „Algus, keskpaik ja lõpp on kohane viis ühe loo jutustamisel, ent minul on sellega raskusi,“ teatab näiteks ühe peatüki pealkiri romaanis „Tuletornipidamine“. Kas ei sarnane see ka viisiga, kuidas midagi mäletame? Kuigi samas kordab Winterson oma esinemistes pidevalt muidugi sedagi, et heal lool on ainult kolm võimalikku lõppu: kättemaks, tragöödia või andestamine.

Pärast „Taaka“ otsisin üles kõik, mida eestikeelsena leida oli – tolleks ajaks „Kirg“, „Tuletornipidamine“, „Kehale kirjutatud“, kohe ka „Apelsinid pole ainsad viljad“, ja miski minus avanes. Kui palju tundeid seal oli, kui palju kirge, kui palju sõnades välja öeldut, kui palju sõnade taga. Tihti lausa barokse küllusega, pea tülgastuseni, ent samas nii õhuliseks jäävalt. Hiljem olen ostnud ja lugenud veel paljut, ent need esimesed jätsid kahtlemata kõige tugevama jälje.

“Mitte nagu teised tüdrukud”

Varasest teismeeast saadik (teate küll, aeg, kuhu kuulub sageli üleüldiselt naeruvääristatav tüdrukutekultuur) hakkasin tundma rõõmu sellest, kui ma polnud „nagu teised tüdrukud“. Enne valmistasid samasisulised äratundmishetked eelkõige piina.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
End ei tohiks lasta piirata pelgast tõigast, et oled olemas,“ ütleb ta sageli, kui küsitakse, kui palju ühes või teises raamatus on autobiograafilisust.
Mus tekitasid teatavaid judinaid kõik pastelsed värvitoonid, kiljumised, konnakartmised, õhkamised, boibändid ja barbaracartlandid. Mulle meeldis must, bioloogia ja ulmekad ja ma ei tundnud ühtegi teist päris samade huvidega endaealist tüdrukut. Ma ei tundnud ka ühtegi samade huvidega poissi, aga see ei takistanud mul toona sõnastamata tüdrukupõlgust kultiveerimast. Sellega koos käis muidugi ka kõikvõimaliku tundlemise põlgamine, kuigi ei saa mitte kuidagi väita, et mul poleks olnud tundeid või tundlemiskatseid.

Mõned aastad hiljem oli „ma pole nagu teised tüdrukud“ veel tugevamalt juurdunud, mis siis, et sellele mu värskesse ajju kinni kiilunud stereotüüpidest vabu tüdrukuid oli mu ümber üha enam. Ei, usk ja lootus, et ma võiks elada vähemalt iseenda jaoks eriliselt ja tähenduslikult, ei lasknud miskipärast elada oma rõõmsat ja vaba elu ilma soopõlguseta. Ma ei ole mingi tundleja ometigi!

Ja siis ütles ühe kirjandi pähe esitatud lookese peale mu kirjandusõpetaja midagi, mille katke sööbis aastateks ajju: „Eks sa oledki sentimentaalsusele kalduv.“ Olin pahviks löödud! Sentimentaalsusel kalduv, need on ju need kihistavad tüdrukud, see ei ole mina! Milline solvang!

Foto: Ian Dooley

Olemise julgus

Möödusid veel mõned aastad ja siis tuli Winterson. Kohe kindlasti tüdruk, aga ka kõike muud, kohe kindlasti tundeline ja kui häbitult! „Kehale kirjutatud“ kirjeldab armastatut bioloogilise detailsusega, ent mitte bioloogilisus ei rabanud mind, kuigi see oli kindlasti midagi lähedast, vaid kõik need kirja pandud tunded, mis samas olid hoopis midagi muud kui kõik see, mida ma põlgustväärivaks tundlemiseks olin pidanud. Wintersonis saavad kokku klišeed ja värskus, robustsus ja õhulisus ning lugedes tundub, et teda ei huvita teps mitte, mida keegi arvab temast või tema raamatutest. 

Ning kuidas veel kirjutab ta naise kirest ja seksuaalsusest. Olen alati näinud enda ümber küllalt konservatiivseid vaateid naine olemisele. Sooga peale surutava piiratuse tajumine ja samal ajal sellest välja murdmine ning tunde- ja kirejulgus, mida esindab Winterson, olid mu ellu vägagi teretulnud. Naised, kes on seksuaalsed, olemata sealjuures kohustatud vastama mehe pilgule, naised, kes vaatavad ja sealjuures ei sulge silmi ka iseenda ees. Inimesed, kes liiguvad seal, kuhu nende sugu neid lubada ei tahaks. Sugu on Wintersoni tegelaste puhul tihti vägagi oluline, ent see pole üks ja kindel, fikseeritud ja piirav. Pealegi on kõigil oma valu, oma igatsused ja oma koha otsingud.

Elusolemistunne

Peagi soovitasin „Kehale kirjutatut“ ühele heale tuttavale, kes ise Poognasse armastusluulet kirjutas. Ta luges ja nentis, et siiski tema jaoks liiga sentimentaalne. Oi, milline hoop! Ilmselt puhisesin mitu õhtut omaette kui siil. „Ise sa oled sentimentaalne,“ mõtlesin kohe kindlasti.

Wintersonist see mind muidugi eemale ei peletanud. Pealegi olin vaikselt saanud selgeks, et seda va sentimentaalsustki pole ehk vaja häbeneda ning ei kuulu see sugugi vaid tüdrukutele. Niisamuti nagu olin hakanud taipama, et ükskõik millisesse sookasti kuulumiseks on ohtralt viise ning „sa pole nagu teised tüdrukud“ ei ole sugugi maailma suurim kompliment, vaid sisaldab korraga nii mingit väga jäika arusaama ühest soost kui ka põlgust sellega seonduva suhtes. 

Foto: Guillaume De Germain

Winterson kirjutab pidevalt ka iseenda võimalikest olemisviisidest. Õigemini rõhutab ta, et iseenda väljamõeldud tegelasena kasutamine annab iseäraliku vabadustunde. „End ei tohiks lasta piirata pelgast tõigast, et oled olemas,“ ütleb ta sageli, kui küsitakse, kui palju ühes või teises raamatus on autobiograafilisust. „Olen alati arvanud, et kui inimesed loevad iseennast korraga kui fakti ja fiktsiooni, on neil elus palju rohkem võimalusi. Võid muuta lugu, mis sulle ei meeldi ja kui räägid ise enda lugu, ei räägi seda keegi sinu eest.“ Seda viimast võib muidugi võtta nii intensiivse elamise õppetundi kui ka suhtekorraldusnippi. Veel on korduvalt välja toonud seda, kuidas naissoost kirjaniku mänge enda eluga haakuvate lugude jutustamisel peetakse alati autobiograafiaks, ent mehed võivad isegi endanimelistest tegelastest kirjutades rahumeeli öelda, et tegemist on metakirjandusega.

Tema lugude mitmekihilisus ja sõnavoog tekitab teatavat iseäralikku elusolemisetunnet. See ärgitab iseennastki lennutama nii paljudesse lugudesse, kui parasjagu fantaasia lubab, täpselt sellisel moel, nagu parasjagu hea on. See tunne on korraga mänguline, kirgas ja samas melanhoolne. Tunne, mida on hea kaasas kanda isegi siis, kui suvi on jälle läbi ja me pole päästetud mitte millestki. Oleme endiselt me ise ja maailmaga, kus võidutsevad ohtlike ideedega populistid ning lõõmavad metsatulekahjud, mida keegi ei kustuta. Needki osa nähtustest, mille pärast ka Winterson suurt muret on väljendanud.

PS. Juubelit saab tänavu tähistada Wintersoni uue romaani lugemisega. „Frankissstein. A love story“. Taas on kokku saanud hulk pretentsioonikaid märksõnu ja juba tuntud lugusid: Brexit, tehisintelligents, krüoonika, seksirobotid ja Frankenstein.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka