Kuidas Eesti naised valimisõiguse said

Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel, aga see ei juhtunud automaatselt ega ilma eelneva võitluseta. Oluline oli ka maailmasõja mõju ja Soome eeskuju.

2. märtsil (uue kalendri järgi (ukj) 15. märtsil) 1917 kirjutas tsaar Nikolai II alla troonist loobumise aktile. Ta oli selleks sunnitud pealinnas lahvatanud rahutuste tõttu, mis ähvardasid kasvada kodusõjaks. Hilisem ajalugu näitas, et Venemaa sellest ei pääsenud, kuid siis ei olnud see veel teada. Ametisse astus Ajutine Valitsus, mis teatas, et sõja jätkamise kõrval peab see üheks oma esmaseks kohustuseks tee avamist selleks, et rahvas valitsuse viisi asjus oma tahtmist võiks avaldada. Sõjast väsinud rahvast üritati koondada tugevamalt Saksamaa vastu kodanikuõiguste ja -vabaduste laiendamise abil.

Ajutise Valitsuse deklaratsioonis oli öeldud, et Venemaa tulevase riikliku korralduse paneb paika Asutav Kogu, mis valitakse üleüldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise teel. Eraldi rõhutati, et valimistest saavad võtta osa ka rindel võitlevad sõdurid. Samuti lubati kindlustada kõigi kodanike vabadus ja võrdõiguslikkus ning õigus võtta osa kohaliku omavalitsuse organite valimisest.

Vaade Uuele turule, kus 1907. aastal toimus naiste miiting. Foto Vikipeedia / CC

Kuna seni oli piiratud valimisõigus olnud ainult meestel ja naisi ei olnud selles deklaratsioonis eraldi mainitud, siis tekkis esialgu segadus uue valitsuse plaanide tõlgendamisel. Osa sai aru nii, et naistele valimisõiguse andmise otsustab alles Asutav Kogu. Peterburis moodustatud tööliste ja soldatite saadikute nõukogu, mis koosnes vasakpoolsete jõudude (menševike, bolševike, esseeride jt) esindajatest, leidis seevastu, et lubatud üldine valimisõigus peaks laienema naistele juba Asutava Kogu valimistel.

Naisliikumise tõusulaine

Ajutine Valitsus andis poliitvangidele amnestia, kaotas tsensuuri, lubas vabalt koosolekuid pidada ja organisatsioone luua. See tõi kohe kaasa ka naisliikumise tõusulaine. Ja üks esimesi nõudmisi puudutas muidugi just valimisõigust. Soome Suurvürstiriigis, mis kuulus Vene impeeriumi koosseisu, valiti esimesed naissoost parlamendiliikmed juba kümme aastat varem, 1907. aasta märtsis, ning nüüd nõuti ka mujal samasuguseid õigusi.

19. märtsil (ukj 26. märtsil) toimus Peterburis naisõiguslaste korraldatud suur meeleavaldus, millest võttis osa umbes 40 000 naist. Tallinnas leidis samal päeval aset koguni kaks sarnast üritust.

Legendaarne esinaine Anna Tellmann. Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Kõigepealt oli kino Grand Marina saalis suur koosolek, kuhu kogunes ligi 2000 naist, mida juhatas Tallinna 1. tütarlastegümnaasiumi direktor Anna Tellmann. Seal peeti kõnesid nii eesti kui ka vene, läti, poola ja leedu keeles (saksa keel oli sõja tõttu avalikult põlu all). Kutsuti üles looma rahvuslikke naisseltse, mis moodustaksid kokku naiste võrdõiguslikkuse liiga, et vajaduse korral mõjuvõimsalt naiste kodanikuõiguste kaitseks välja astuda. Eeskujuks võeti samasugune organisatsioon, mis oli alustanud tegevust Peterburis.

“Elagu naisterahvaste vabadus”

Hiljem toimus uuel turul suur miiting, kus oli peaesinejaks juba 1905. aasta revolutsiooni ajal populaarsust kogunud Marta Lepp. Tegelikult pidi ta esinema kaks päeva varem pritsimaja saalis, aga sinna kogunes nii palju inimesi, et ka maja ümbrus sai paksult rahvast täis. Esinemine lükati edasi ning viidi üle turule, kus ta kõneles sama laternaposti all, kus 1905. aastal haavata sai. Muudatus oli mõeldud selleks, et kõigil huvilistel oleks võimalik kuulda, mida ta räägib, aga paraku tõi see kohale ka ebameeldivat kontingenti.

Revolutsionäär Marta Lepp. Foto Eesti Kirjandusmuuseum

“Pühapäeval uuel turul peetud naiste miiting näitas seda, et kui edaspidi miitingut tahetakse pidada, siis kõige pealt selle eest tuleb muretseda, et miitingul korda peetaks,” kirjutas Tallinna Teataja. “Niisuguse hulga seas, kes turule vabalt kokku tuleb, on kõiksugu inimesi, mõistlikkudest alates kuni joobnute mustasajaliste ja provokaatoriteni. Naisterahvastel pealegi on isiklisi vastaseid, kellele naiste nõudmised ei meeldi ja kes siis veel kudagi hädavaevalt kuulavad, kui ilus naisterahvas räägib, näotu kõneleja kirglist kõnet kuuldes aga tormiliselt vihaseks lähevad.”

Kui koosolek lõppema hakkas ning asuti koonduma rongkäiku, et Kadriorgu marssida, tormas salk purjus soldateid ja madruseid kõnetooli juurde, kiskus maha ja rebis puruks lipu kirjaga “Elagu naisterahvaste vabadus” ning hakkas lärmama, et naistele pole mingit vabadust vaja. Ühtlasi paugutati siis ka püssidest õhku. Naised marssisid selle peale Kardioru lossi juurde, kus asus kohaliku tööliste ja soldatite saadikute nõukogu täitevkomitee, et sellise käitumise vastu protesti avaldada. Sealt lubati asja uurida ja edaspidi naiste huvisid kaitsta.

Edasine oli juba loomulik asjade käik

Peterburis, kus meeleavaldajate hulgas oli aukohal Vera Figner (legendaarne terrorist, üks tsaar Aleksander II tapmise kavandajaid), marssisid naised Tauria palee juurde. Nende esindajad kohtusid seal Riigiduuma esimehega, kes ütles, et naiste valimisõiguse küsimuse otsustab Ajutine Valitsus, mille käest kõik võivad oodata õiglasi otsuseid. Nädal hiljem toimus Peterburis sama suur eestlaste meeleavaldus, millega toetati eestlaste asuala ühendamist üheks kubermanguks.

30. märtsil (ukj 12. aprillil) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega see eestlaste nõudmine täideti. Samas määruses on kirjas kubermangu maanõukogu ning kreisi maanõukogude valimise kord, millega antigi Eestis esmakordselt valimisõigus ka naistele. Kui Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu 1917. aasta suvel tööd alustas, siis oli selle liikmete hulgas juba ka üks naine, Anna Leetsmann, bolševik, hiljem üks Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest.

Anna Leetsmann. Foto Eesti Rahvusraamatukogu

Juba enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist said naised võtta osa veel nii 1917. aasta novembris toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu kui ka 1918. aasta alguses osaliselt bolševike läbiviidud esimestest Eesti Asutava Kogu valimistest. Oma iseseisva riigi loomisel ei olnud valimisõiguse andmine naistele siin enam üldse teemagi, see oli juba loomulik.

1917. aasta märtsis tõstatus naiste valimisõiguse küsimus aga taas ka Briti parlamendis, kus selle toetuseks võtsid sõna mitmed toona valitsenud liberaalide juhid, nii peaminister David Lloyd George kui ka eelmine peaminister H. H. Asquith, kes oli olnud varem selle vastu. Nende sõnul olid naised näidanud ennast sõja ajal nii heast küljest, et nüüd võis usaldada nad lõpuks valimiskastide juurde. 1918. aasta lõpus toimunud valimisteks võetigi vastav seadus vastu, kuid seal said naised valimisõiguse esialgu siiski piiratud kujul.

Teisiti läks Saksamaal, kus selleni jõuti 1918. aastal samuti revolutsiooni tagajärjel, kui riik oli sõja juba sisuliselt kaotanud.

Andres Laiapea on poliitikavaatleja ja endine kodanikuaktivist.