Naisi armastavad naised

Veebruar on LGBT+ ajalookuu. Sel puhul kogusime kokku seitsme eri põlvkonna naise lood sellest, kuidas nad avastasid, et armastavad naisi.

Olin siis vist 28, see oli 1990. aastate teine pool. Olin abielus, siis sündis laps. Mingil hetkel suhtlesin paljude meestega, vist enesetõestuseks, kas mind ikka märgatakse. Võib-olla tüüpilise lesbina otsiks seda peegeldust naistelt, mina olin tollal rohkem vastassoole orienteeritud. Aga ühel hetkel tekkis tunne, et see on tehtud. Et ma ei taha mehega pikka suhet, mind ei huvitanud nende hingeellu kaevumine.

Ja siis tuli internet. Lõpuks kirjutasin ühes soome portaalis pikalt ja laialt ühe naisega. Ta kirjutas väga huvitavalt, oli täislesbo, kuigi minust kümme aastat noorem. Ja mul tekkis soov kohe Soome sõita ja teda silmast silma näha – et kas sellised inimesed ongi tõesti olemas. Käisin siis Soomes ära, jõudsime kohe voodisse ja mina tundsin, et täitsa tore.

Ja siis läks see draiv käima. Tema küsis, et kas ma tõesti arvan et Viros ei ole ühtegi naiste üritust. Vastasin, et minu arust ei ole. Ja sattusin siis kohe nägema Ekspressi kuulutust, et tulemas on naistepidu, juures telefoninumber. Tema tuli just Tallinnasse käima ja nii ma helistasingi. Vastu võttis mesimagusa häälega naisterahvas, kes ütles: “Jaa, te olete muidugi teretulnud!” Pidu oli sellises toredas restoranis nagu Szolnok. Nägin välja kõike muud kui maskuliinne või et võiksin olla naistest huvitatud, kandsin hästi kõrgeid kingi. Sinna peole me siis läksimegi. Oli ekstra põnev tunne. Tutvusin seal mitme inimesega ja sain teada, et kuskil nad on ka Eestis olemas. Oli igatpidi tore üritus, sai tantsu lüüa ja sealt siis kõik läkski käima.

***

Minu esimene armumine naisesse kümme aastat tagasi ei olnud õnnelik lugu, see oli ääretult õnnetu lugu, kuid see viis mind siiski selgelt arusaamisele, et ma tahan edaspidi enda kõrvale kaaslaseks naist. See üks õnnetu armumine viis mind suhetesse naistega, iseenda leidmiseni ja loomulikult ka minu esimese suudluseni naisega.

Foto: Stefanos Papachristou (cc)

Oli hiliskevadine öö, linn oli veel vaikne, ma olin hiljuti saanud 25aastaseks ja ma olin pööraselt armunud naisesse, kellega olin pikemalt suhelnud internetis ja mõned korrad kohtamas käinud. Me seisime minu kodumaja akna all, vaatasime taevast, rääkisime elust ja ühtäkki ta võttis mult ümber kinni ja suudles mind. Ma tundsin, kuidas mu keha läbis kuumalaine ja jalad läksid nõrgaks. Mu jalad olid nii nõrgad, et suutsin ennast pärast vaevu välisesiku treppidest üles tuppa vedada, kus ma aga korduvalt ja korduvalt pikali kukkusin, sest mu jalad olid ikka veel nõrgad. Kui ma lõpuks jõudsin oma tuppa ja viskusin diivanile, tabas mind tohutu õnne- ja rahutunne, ma teadsin, et olin jõudnud koju.

***

Ta tegi auto ukse lahti, astusin välja. Me jätsime nägemiseni kerge viisaka kallistusega. Läksin kiiresti trepist üles. Õnneks ei olnud kedagi kodus. Läksin kohe tagumisse tuppa, istusin põrandale ja hüüdsin taevast appi. Mis see on? Mis minuga toimub? Ma olen juba rohkem kui 50-aastane, olnud abielus, mul on lapsed, iialgi ei ole ma tundnud naisterahvaste vastu midagi, mis ületaks tavalise sõpruse piiri. Miks on minus nüüd see elevus ja igatsus, tugev soov olla tema ligidal, kuulata ta häält, vaadata silma ja tunda puudutust? No kuulge, ma ei ole ju teismeline, ja üleüldse, ta on ju naisterahvas! Kolleeg uues töökohas. See ei ole võimalik. Taevas, tule appi ja võta minult see tunne ära!

Taevas tuli appi, aga sootuks teisel moel, kui olin seda arvanud ja palunud. Minu tundeid ära ei võetud. Vastutunnetest ma ei unistanud, mitmel põhjusel ei pidanud ma seda üldse võimalikuks. Tundsin end pigem rüütliromaani kangelasena, kes austab ja armastab väljavalitut distantsilt.

Ühes töötamine tähendas ka palju üheskoos olemist. Natuke rohkem kui poole aasta pärast tuli teha üks ühine nädalane reis Eestist väljapoole, tema autoga. Parimaid asju on sunnitud koosolemine armastatuga! Kahekesi autos, kahekesi majutuskohas. Ühel õhtul see seal juhtuski. Ta tunnistas, et midagi imelikku on temaga juhtunud, millest ta ei tihka rääkida, aga ei taha ka rääkimata jätta. Julgustasin teda ja ütlesin, et võib-olla on see sama lugu, mis minulgi. Ma ei mäleta enam, kumb siis esimesena need õiged sõnad välja ütles. Igatahes sel õhtul kallistasime teineteist sügavamalt.

Nüüd on sellest kümme aastat. Öeldakse, et puud tuntakse viljadest. Selle puu viljad on teinud meid õnnelikuks, andnud elule aluse ja mõtte. Hea, et julgesime vastu võtta armastuse ime.

***

Olen olnud gei sünnist saati. Lasteaias oli mul tüdruksõber, algklassides tahtsin kogu aeg teiste tüdrukutega suhelda, sest nad olid ilusad ja lõhnasid hästi. Põhikoolis aga sain tuttavaks tüdrukuga, kellesse ka ära armusin. Seda temale tunnistades blokeeriti mind aga kõikjal ära. Väga palju aitas mul mõista, et armastan tüdrukuid, kui avastasin ühe bändi, mille solistiks on Taylor Momsen. Samuti tutvusin oma esimese tüdruksõbraga seetõttu, et me sama bändi armastasime.

Tagasi mõeldes olen olnud raging gay juba ema üsas. Kindla sildi sellele, mida tundsin juba väga noorest east saati, avastasin alles kuue aasta eest 13-aastasena. Minu meelest on see naljakas, et tavaliselt lähevad coming out lood nii, et enda seksuaalsust püütakse minema palvetada või kaheldakse, kas neile meeldib sama sugu ka. Enda puhul tundsin ma lõpuks selgust, kui avastasin sõna “biseksuaal”, ja kahtlesin pigem selles, kas mulle poisid meeldivad. Nüüdseks olen kindel, et armastan ainult naisi ning nii see igaveseks ka jääb.

***

Olen biseksuaalne, teadvustasin seda kahekümnendates. Aga klõps käis ära nii 5.–6. klassis. Mäletan, et vaatasin mingit filmi, kus peategelane oli imeilus naine, kes oli natuke pahalane. Ja ühes stseenis ta tõmbas peast ära paruka ja selgus, et ta on mees. Niimoodi klõpsti. Ja mul käis ära sähvakas, et mis asja?! Nii et hakkasin ka ise vaatama mehi, kes olid naiselikumad. Kuni jõudsingi naisteni.

Naistega hakkasin tutvusi looma 1999. aastal. Olin just lõpetanud ülikooli ja Tallinnasse tagasi tulnud. Internet oli olemas ja jututoad olid hästi populaarsed, Ladies First ja Mea Culpa. Kõigil olid omad kasutajanimed ning keegi ei julgenud kasutada oma nime, mina olin näiteks Annabel. Sauna tänava X-is olid igal kolmapäeval naisteõhtud. Kõik see gäng tuli siis sinna kokku ning teineteist kutsuti varjunimedega, sest anonüümsus oli nii oluline. Tean üht tollast paari, kellest üks ei lubanud teist mitte kunagi oma pärisnimega kutsuda.

Olin tollal abielus mehega ning nagu kahepaikne. Woody Allen on öelnud, et biseksuaalidel on kaks korda rohkem võimalusi deidiks, aga tegelikult ei kuulu sa nagu kuskile. Alul mind piieldigi, et kas tulin meelelahutust otsima. Lõpuks maandusin ühe naisega voodis, kus ma ei osanud mitte midagi teha. Mõtlesin veel, et ma ju ometi tahtsin seda. Aga tegelikult oli mul üks eeltingimus täitmata – ma polnud sellesse naisesse armunud. Pärast seda tuli naine, kellele olen siiamaani tänulik, et ta mind avas – tutvustas mulle muusikat ja fotograafiat. See oli hästi ilus ja romantiline ja meil oli selline side, mida ma pole mehega mitte kunagi saavutanud. Kindlasti on see võimalik, aga minul pole õnnestunud. Ta kirjutas mulle nii ilusaid sms-e, et kirjutasin neid isegi käsitsi mingisse märkimikku ümber. Ja sealt saigi kõik alguse.

***

Mu esimene samast soost armastus tuli mu ellu sajandivahetusel, kui olin kuusteist, see tüdruk oli mu paralleelklassiõde. Mul polnud eelnevalt mitte mingit arusaamist ega teadmist lesbisuhetest. Unes ka polnud näinud, et mulle võiks hoopis naine meeldida! Ning klassiõde pidi puust ette ja punaseks tegema (– mind suudlema), mida minust tahab. Praegu mõtlen ma, kui kohutavalt julge ta pidi olema – läheneda tüdrukule, kel olid pidevalt mingid poisid ümber. Ja millised tundlad – et tema sai aru enne kui ma ise.

Tagantjärele mõtlen, et naise armastus algas ebamugavustundest. Et oli keegi, kelle pilk oli tohutult häiriv. Selline, et pani üle keha kihelema. Täna oskan ma muidugi panna sellele tundele teise nime – erutus. Ja pärast seda esimest suudlust tüdrukuga oli korraga täielik selgus. Et miks poistega on igav ja miks pea ei hakka ringi käima. Nii banaalselt, kui see ka ei kõla, aga kõik pusletükid läksid paika.

***

Enda arvates olin täiega hetero, kuni ühel päeval 24-aastasena enam ei olnud. Töötasin hostelis administraatorina. Ühel juunikuu päeval olin pohmakaga tööl ja natuke pahuras tujus. Toast 107 väljus külaline, kes esimesest pilgust mu silma särama pani. Ta soovis oma sõbraga privaattoast ühistuppa kolida. Ma polnud kindel, kas ta on poiss või tüdruk, aga teadsin, et ta meeldib mulle. Ettevaatlikult pakkusin nii meeste-, naiste- kui segatuba ja hingasin kergendatult, kui ta naistetoa valis. Samal ajal trükkisin sõbrannale Skype’is, et ma vist flirdin tüdrukuga, ja sõbranna ergutas tagant.

Neiu ja tema sõber peatusid Tallinnas teel Lätti, kus toimus rahvusvaheline konverents, kus nad oma USA kooli esindasid. Nad küsisid, kas tahaksin pärast tööd neile linna näidata. Läksime vanalinna, rääkisin neile Tallinnast, pakkusin kohalikke vägijooke ja viisin nad oma kodubaari. Mõned tunnid hiljem küsis ta, kas tahan teda suudelda. Tahtsin, aga esimene refleks, enne kui jõudsin midagi muud öelda, oli teeselda, et ma ei kuulnud teda.

Veel paar tundi hiljem istusime juba kahekesi nurgas ja ta küsis uuesti, aga enne, kui jõudsin jälle oma võimaluse maha magada, olime huulipidi koos ja kogusime kiiresti hoogu. Esimesele suudlusele tüdrukuga lisandus mitu muud esimest kogemust. Ja neid esimesi tuleb ikka veel juurde, kuigi oleme juba üle kahe aasta abielus olnud.

Eesti LGBT Ühing tähistab ajalookuud ka reedel, 16. veebruaril X-baaris, kus meenutatakse X-baari legendaarse raudvara Sirje ja kõigi külalistega, kuidas tutvuti ajal, mil ametlikult polnud veel ei mobiiltelefoni ja internetti ega ka lesbisid ja geisid. Sirje ja kõigi teistega vestavad juttu Brigitta ja Kristel Eesti LGBT Ühingust.

Artikkel sündis koostöös Eesti LGBT Ühinguga.