Peaches: mõnikord on inimestele keha hirmutav

Homme, 1. novembril esineb Tallinnas NU Performance Festivalil Telliskivi Punases Majas feministliku rokkmuusika absoluutne täht Peaches. Peachesi kontserdi juhatab sisse suurepärane kväär hiphopi harrastav Black Cracker ja kontserdi juhatab DJ-setiga välja Eestis armastatud Maria Minerva. Küsisime Peachesilt kolm küsimust.

Foto: A Cenna & Kostüüm: Charlie LeMindu / Photo: A Cenna & Costume: Charlie LeMindu

Kanadast pärit kultuslik Merrill Nisker ehk Peaches sai maailmakuulsaks lauluga “Fuck the Pain Away” (2000) ning lesbi-ikooniks, kui tema laul “Boys Wanna Be Her” (2006) mängis nullindate kõige olulisemas lesbiseriaalis “The L Word” (2004–2009) tunnusmuusikana toonasele kõige populaarsemale lesbikangelanna poisitarist naistemurdjale Shane’ile ning praegu on sama laul tunnusmuusikaks poliitilise satiiri ühele parimale saatele “The Full Frontal with Samantha Bee”. 2009–2015 pidas Peaches plaatide ja uute lugude välja andmisega umbes viis aastat vahet, tegi filme, muusikale ja väiksemaid singleid. 2015. aastal ilmus Peachesil kümne uue videoga uus plaat, millega ta suvel ja nüüd novembris ringi tuuritab.

Soovitame lugeda kõigil fännidel kindlasti ka feministliku roki kriitiku Jessica Hopperi intervjuud Pitchforkis Peachesi loomingulisest teekonnast. Naistepäeva intervjuus Lenny Letterile kommenteerib Peaches muuhulgas tänavusi USA presidendivalimisi ja poliitikat. Vice’ile antud intervjuus räägib Peaches trendifeminismist ja popmuusika valdkonna naiste sootundlikumaks kasvamisest paaril viimasel aastal.

Peaches, viimastel aastatel olete laulnud ja teinud lustlikke videoid rindadest, peenistest ja kehakarvadest. Olete kandnud kontserditel ja videotes kümneid tissiproteese ja koos tantsijatega kandnud igasuguseid vagiinakostüüme ja -maske. Miks käsitleda seksi ja seksuaalsust lõbusatena?

Jah, mul on hea meel, et lõbu paistab kohe silma! Ma töötan teatud absurdi traditsioonis, kus kõik on üle võlli, ja nagu ma alati ütlen, ma väga tahan, et inimesed tunneks end oma kehades mugavalt. Mõnikord aga on keha inimestele hirmutav ja ma tahan, et nad lõbutseksid ja näeksid asju helgemates toonides, et siis mõista, kui oluline see on.

Teie muusika, kontserdid, videod ja intervjuud — kus tihti tood enesekindlalt välja oma tugevusi — on inspireerinud väga paljusid feministe, kvääre ja teisi naisi. Mis ja kes inspireerivad Teid säilitama selget pilku ja head tuju, vaatamata sellele, mis toimub maailmapoliitikas, ja mõnikord on tunne, et see peab olema halb uni?

Tõesti on tihti tunne, et uudised on mingi halb unenägu. Õudne mõelda, et oleme inimkonnana nii progressiivsed, aga ometi nii mahajäänud. Mind on aastaid eeskujuna mõjutanud väga paljud, aga tooksin välja kaks. Üks on aastaid sekspositiivset mõtlemist eest vedanud Annie Sprinkle, naeratus näol ja armastus südames ilma igasuguse vihata. Teine on palju jubeda häbivääristamise käes kannatanud Yoko Ono. Teda on mõnitatud, kuna ta justkui “ajas biitlid laiali” ja arenematud mehed — aga ka naised —, kes lihtsalt “armastasid biitleid nii väga”, on tema kohta igasugu jama ajanud. Ometi on Yoko Ono looming väga feministlik, väga kontseptuaalne ja väga futuristlik olnud algusest peale. Ta looming on isegi praegu olulisem, kui see oli kunagi varem.

Huvitav, kui palju sõltub rahulolu eluga ajastu esteetikast ja poliitikast. Meie elame kiirenenud ajas, kus paljud inimesed tunnevad end üksildase ja ärevana. Mis teeb Teie silmis elu nauditavaks?

Täiuslikku elu pole olemas. Alati käivad heitlused — ei ole võimalik lihtsalt niisama istuda, eks! Aga mis teeb elu heaks? Kui lihtsalt on piisavalt raha, et elada ja töötada ja olla ise. Sellised lihtsad asjad. Minu elu on praegu suurepärane. Ma tunnen, et mind ümbritsevad armastavad sõbrad, suhted ja jätkuvalt elus olevad vanemad. Ma kohtan imelisi inimesi ja reisin mööda ilma. Elu on päris äge, aga ma olen küllaltki hõivatud ja väsinud, kuid see kõik on väga eriline.

Toimetasid Nele Laos ja Aet Kuusik