Venelased EKRE-st: kas kuningas on alasti?
“Selgub, et riigis on üle 40 000 sitapea” – internetikommentaar pärast 2015. aasta valimisi.
Pooleteise aasta jooksul pärast parlamendivalimisi on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond suurendanud oluliselt ühiskonnas oma toetust, jõudes oma populaarsuse tipus 15–16 protsendini. Viimase 18 kuu jooksul on EKRE võidelnud välja uued pooldajad, kasutades vaid retoorikat. Kuidas suhtutakse aga konservatiividesse või “konservidesse” venekeelses keskkonnas? Selgub, et väga erinevalt.
Alustame sellest, et olles puhtakujuline, ilma igasuguste lisanditeta populismi- ja skandaalipartei, leiavad konservatiivid pooldajaskonda praktiliselt kõigis sotsiaalsetes ja etnilistes gruppides. Möödunud poliithooajal sadas nende avaldusi nagu küllusesarvest. Need avaldused ei arvestanud pelgalt kõige laiema auditooriumiga, vaid olid ka hoolikalt läbimõeldud – mõni lubadus sügas püüdlikult rahvuslaste kõhukest (Venemaaga piirileppe allkirjastamise hukkamõistmine), teine teenis hellalt neid, kellele ei meeldi praeguse koalitsiooni kurss.
Niisiis, ka venekeelsete elanike hulgas kohtab küllaltki tihti pagulasvastast suhtumist või selgekujulisi valge rassi ülistajaid. Seega langeb osa EKRE retoorikast regulaarselt interneti vene segmendi viljakale pinnasele – ja seda tänu suurepäraselt vene keelt valdavale juhtfiguurile Mart Helmele (selge see, sest ta oli ju neli aastat Moskvas Eesti Vabariigi suursaadik!). Tõsi, kui keegi innustubki tema paremsotsialistlikust romantikast, siis pärast kõnealuse teema mõningast jälgimist kaob igasugune sümpaatia EKRE ja selle platvormi liidri vastu nagu udu tuules.
Helme ei ole moodne
Helme teekond poliitikasse algas 2000. aastate esimesel poolel. 2003. aasta parlamendivalimistel sai ta pisut alla 500 hääle. Tollal osales ta valimistel Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas. Põhimõtteliselt võib Helmet pidada nn pronksipoliitikuks – tema toetus kasvas järsult 2007. aastal vastavate sündmuste ajal. Pärast sõda Gruusias 2008. aastal ilmutas ta Venemaa suhtes aktiivselt kriitilist positsiooni – oma tekstis “Kurjuse impeeriumi suur plaan” ennustas ta näiteks Krimmi naasmist Venemaa koosseisu ja sõjakonflikti Ukrainaga. See näitab igatahes, et Helmel on lai silmaring ning ta mõistab mitte üksnes Eestis, vaid ka maailmaareenil ja eriti endise Nõukogude Liidu territooriumil toimuvaid protsesse.
Sealjuures teab Helme täpselt, millise auditooriumiga tuleb parasjagu tööd teha. Andes intervjuud venekeelsetele teleajakirjanikele, kutsub ta eestlasi ja venelasi hoidma ühte, et seista vastu migratsioonile ja valitsuse poliitikale. Ja teeb ta seda suurepärases vene keeles. Ent minut hiljem, andes intervjuud eesti kanalile, on ta juba arvamust vahetanud ning meenutab auditooriumile, et me pole veel tibladegagi hakkama saanud, aga meile veetakse juba neegreid.
Niisiis tundub, et seni on ta erakonnajuhina olnud edukas. EKRE reiting aina kasvab. Kuigi partei väljaütlemised tekitavad kelleski meelepaha, saavad nad aga tulise toetuse osaliseks teiste puhul. Siiski tundub mulle, et meie riigi saatuse pärast muretsemiseks põhjust ei ole. Ei usu, et Helme ja tema seltskond võiksid jõuda reaalse võimuni, sest äärmuslikkuse toetajaid leidub tema parteil Eestis vaid piiratud koguses. Kui teiste suurte parteide toetust mõjutab reaalne poliitika ning ühed või teised sündmused ja poliitilised otsused võivad teha tsentristidest reformistid ja vastupidi, siis EKRE jaoks on selline ressurss suletud, sest mõõdukat valijaskonda on praktiliselt võimatu radikaliseerida. Äärmisel juhul tuleks minu arust muretseda meie riigi imagoloogia pärast maailma areenil. Sest omada selliseid parempoolseid tegelasi oma parlamendis ei ole lihtsalt moodne.
Ksenia Repson-Deforge
ajalehe Postimees venekeelse versiooni toimetaja
Kas EKRE-t tuleks karta? Mitte oluliselt rohkem, kui tuuletõmbust, lörtsi või mõnda muud ebameeldivat nähtust. Kui palju kordi on juba öeldud – Euroopa sallivusest väsides muutuvad populaarseks natsionalistlikult meelestatud parteid. Multikultuursust kartev valijaskond ei usu eliiti, kes kohustuslikult ja ühetooniliselt muudkui kordab ja kordab oma üldiste väärtuste juttu. Täpselt nagu kunagine oblastikomitee instruktor, kes ise ei usu, mida räägib. Ja tolerantselt naeratama õppinud valija tuleb urni juurde, näidates ise taskus trääsa, ja hääletab EKRE poolt – sest niimoodi väljendab ta oma protesti. Tundub, et just sellega võib seletada ka Donald Trumpi fenomeni Ameerikas. Ja kui see on nii kogu Euroopas, aga meiegi oleme osa Euroopast, siis kas tasub imestada, et see kõik juhtub meie juures?
Poliitika allub samuti moevooludele nagu riidedki. Sama palju, kui sai murtud piike vaidlustes mini ja meigi ebamoraalsuse üle, murtakse neid ka piinarikastes otsingutes, leidmaks vastust küsimusele, kuidas säilitada oma individuaalsust ümbritsevas mitmekesisuses. Aga kõik ohked ja ägamised teemal, et nii ei ole palju puudu ka Hitlerist, on vaid järjekordne Goodwini seaduse avaldus: “Diskussiooni laienedes läheneb natsismi või Hitleriga võrdlemise tõenäosus arvule 1”. Ometi ei ole EKRE valija (see sama, kel trääs taskus) nii loll. Ja kui vaja, võtab ta käe taskust ning näitab trääsa kõigile neile, kes end päriselt natsideks tunnistavad.
Sergei Stepanov
ajalehe Narvskaja Gazeta peatoimetaja
Karta EKRE-t ja nende retoorikat ei tasu. Seletan, miks. Esiteks, toetuse tase nende talumatutele väljaütlemistele ei ole nii suur, et hädakella taguda. Teiseks, nad on oma poliitikas vägagi primitiivsed ja ennustatavad ning nende retoorikale on lihtne vastu vaielda. EKRE ei ole tegelikult tänaseni esitanud mitte ühtegi arutlemist väärivat ettepanekut. Nad orienteeruvad pigem loosungitele, ja needki on osaliselt – pagulaste osas – laenatud Pegidalt. No aga sooretoorika on neil väga sarnane ühele möödunud sajandi tuntud saksa autorile… Kaasaegne ühiskond ei ole aga primitiivne ning on igati võimeline sonimist ignoreerima.
Darja Saar
ETV+ peatoimetaja
Suhtun EKRE-sse ükskõikselt. Nad ei ärrita mind ega tekita hirmu, pigem tunnen järjekordse tobeda avalduse peale kerget hämmeldust. Ma suhtun neisse nagu uurimisobjekti – sotsiaalsesse ilmingusse, mis nõuab täiendavat vaatlust. Ja teha saab seda vaid globaalse poliitika kontekstis ning ajaloo mastaape arvesse võttes. Isolatsionism, natsionalism kui katse kaitsta end globaalsete probleemide eest, milleks on poliitilise külgetõmbe ja mõju tsentrite muutumine, inimeste massimigratsioon, kusjuures siin ei pea ma silmas vaid pagulasi Süüriast, vaid migratsiooni Idast Läände tervikuna, mitme maailmareligiooni vägagi agressiivset käitumist ning muudatusi ühiskonna ja perekonna sotsiaalsetes mudelites.
Maailm on globaalsete muutuste protsessis, ent nagu paljudele kooliprogrammist teada, kaldub inimene ühiskonnas tervikuna olema muutuste vastu. Kõige tihemini tajutakse muutusi ohtlikuna, ning see on igati loomulik, sest see on omane meie geneetilisele koodile. Siit ka levinud soov naasta n-ö ühendavate vaimsete väärtuste juurde, arutlused stiilis, et 27aastane lastetu naine on ühiskonnale ohtlik jne. Trump USA-s, siis Brexit Suurbritannias, EKRE – need kõik on vaid katsed võidelda globaalsete muutustega, eitades täielikult mis tahes argumente.
Aga just selle poolest nad ongi hirmsad – oma hirmuga loomuliku evolutsiooni ees, sooviga konserveerida ja fikseerida asjade hetkeseisu. Hirmul on suured silmad, aga see tähendab, et EKRE filosoofia toetajad on juba varakult lihtsasti suunatavad. Milleni see võib viia? Näited ajaloost on kõigile hästi teada. Jääb vaid küsimus, kas EKRE liidrid, kes oskasid kasutada kujunevat poliitilist konjunktuuri ja inimeste hirme, on valmis võtma endale vastutust tagajärgede eest. Off the records kõnelustes on erakonnaliidrid kaugel kuvandist, mille on massitarbevahendite abiga loonud ja mida peavad alal hoidma, et mitte petta kõigi himunute ja solvunute ootusi.
Sergei Dolgov
õppejõud
See on ebaoluline küsimus, jutt ei käi siin tegelikult EKRE-st. Küsimus on selles, kas me oleme nõus sellega, et kätte on jõudnud fukuyamalik ajaloo lõpp ning, nagu ütles meie hiilgav peaminister, edasi läheb tarvis vaid peenhäälestust. Üks kindel ja üha suurenev osa kuldse miljardi elanikkonnast kipub sellega üha vähem nõustuma, sest “ajaloo lõppu” esindab valedesse mattunud poliitiline eliit George Orwelli “1984” stiilis – “maailm on sõda” ja “nad on ju lapsed”, ja kõikvõimalikud globalistlikud edukad mänedžerid. Aga vaat’ endise keskklassi isiklik nahk ja kõhutunne ütlevad, et siin miski ei klapi. Siit ka kõikvõimalikud n-ö vasakpoolsed, n-ö parempoolsed ja ülejäänud Euroopa Pegidad, unustamata Le Peni. Just selles vaimus tulebki EKREsse suhtuda. Kas kuningas on alasti, ja see pole sünnis, või kas kuningas on alasti ja tal on selleks õigus – kuid keegi tohib selle välja öelda. EKRE fenomen seisneb selles, et nad on ainsad, kes tohivad Eestis rääkida kuninga skleroosist hommikutualeti valikul, riskimata, et vaprad kapolased nad näoli asfaldile suruksid. Aga kõigele muule ei julge ma hinnangut anda. Kui, siis ütleksin vaid jultunult, et sotsiaal- ja majandusprogrammis on nad Eesti pinnal kõige vasakpoolsemad. Nojah. Nad on seni ka ainsad, kes ei ole sattunud kapo aastaraamatusse, kui on rõhutanud, et Eestil on õigus iseseisvaks välispoliitikaks, täpsemalt – õigus luua suhteid naabritega lähtuvalt omakasupüüdlikest huvidest.
Tõlkinud Brigitta Davidjants.
