100 aastat naise tervist

Ajaloolane Milvi Martina Piir kirjutab, kuidas on suhtumine naiste tervisesse saja aasta jooksul muutunud. Kui 20. sajandi alguses peeti naisi loomuomaselt põduraks, tekkis pärast teist maailmasõda huvi emade ja laste tervise vastu, et kindlustada tulevaste tööliste ja sõdurite tervis. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus rahvastiku aina paranev tervis ja pikem eluiga hakkab piirama järgmiste põlvkondade naiste vabadust.

Ettekujutused inimkehast, selle heaolust ja häiretest käivad ühte sammu meditsiiniliste, ühiskondlike, psühholoogiliste, mentaalsete, filosoofiliste ja paljude muude arengusuundadega, samuti ühiskonnas valitsevate hoiakute ja ettekujutustega. Mõtisklus naise tervisest ajaloolises perspektiivis eeldab väga suurt üldistusastet, mistõttu kaovad pildilt paljud huvitavad tendentsid, rääkimata üksikasjadest. Siiski pole sedalaadi linnulennuline vaade päris kasutu, kuna loodetavasti aitab mõista mõnd praegusajale iseloomulikku suundumust. Ülevaate aegruumilised koordinaadid on laias laastus 20. sajand ning Lääne-Euroopa maad, kerge rõhuga Ühendkuningriigi oludel. Eesti osales selles arengus maailmasõdade vahelisel ajal, ja liitus sellega uuesti alates taasiseseisvumisest.

20. sajandi alguse valdav määratlus naiste kohta oli abikaasa ja ema. Ei saa öelda, et tolleaegne professionaalne meditsiin oleks naiste tervisemuredele kuigivõrd tähelepanu pööranud. Üldise arvamuse kohaselt olid naised haprad ja põdurad olendid, kõikvõimalike hädade all kannatamist peeti neile loomuomaseks. Veelgi enam – ka naised ise pidasid oma pidevat haiglast olekut normaalseks. Siin võib märgata teatud analoogiat vanemate inimestega, kes mõnikord arvavad, et teatud vaevused on nende eas paratamatud; kuna nad on vanad, siis nad justkui peavadki haiged olema. Samamoodi mõistis sajanditagune arstiteadus naiseksolemist kui midagi patoloogia valda kuuluvat.

Häbi ja piinlikkus saatis naiste seisundeid ja haiguseid

Kindlasti jäid tolleaegsed naised ka ise oma probleemidest rääkides kidakeelseks, eriti teatud “keelatud teemade” puhul, mis seostusid seksuaalsuse ja üldse kehalisusega, eriti naisekehaga. Isegi rasedus, see jutumeeste väitel naise kauneim seisund, vaat et lausa pühaks kuulutatud, osutus tegelikkuses millekski nii piinlikuks, et sundis naisi oma muutunud kehakuju varjama. Omajagu sellest häbitundest ja piinlikkusest naiste seisundite ja haiguste suhtes ulatub veel ka tänasesse päeva. Ilmselt on iga naistearst ja nõustaja sellega oma töös kokku puutunud.

Pole kahtlust, et jõukad perekonnad võisid endale lubada parimat, mida omaaegne arstiteadus pakkus – perekonnatohtrit, kojukutseid, valuvaigisteid, erapõetajat. Kuid rõhuv enamik, kes ei olnud jõukad, pidid ise oma probleemidega hakkama saama. Naiste jaoks tähendas see toimetulekut raseduste katkemistega, raskete sünnitustega, krooniliste günekoloogiliste häiretega, pideva väsimuse ja kurnatusega. Vaesema rahva elamistingimused olid nukrad: madalad, niisked, kitsad, kehvasti valgustatud. Tõelised haiguste ja parasiitide kasvulavad, kus elati suure lastekarjaga pead-jalad koos. Loomulikult mõjusid sellised olud halvasti kõigi pereliikmete tervisele, aga naised kannatasid kõige enam, kuna nemad viibisid suurema osa ajast kodus oma raskete rutiinsete majapidamistööde juures. Sünd, surm ja haigused kuulusid koduse elu juurde. Loota võis tuttavatele, naabritele, sugulastele. Sedalaadi kogukondlikes võrgustikes jagati toetust ja kogemusi, millest kindlasti oli ka kasu. Kuid samavõrd pärandati põlvest põlve edasi ka igasugust ebausku ja väärarusaamasid. 

Tulevaste tööliste ja sõdurite tervis pani riike muretsema naiste ja laste tervise pärast

Esimesed riiklikud arstiabi- ja haiguskindlustuse süsteemid loodi läinud sajandi kahekümnendatel aastatel töötavate meeste kui leivateenijate jaoks, kuna neist sõltus perekonna elatis. Naiste (ka töötavate) ja laste kindlustamist ei peetud vajalikuks. Tõsisemaks häirekellaks sai riigivõimude jaoks Esimene maailmasõda, kui naiste tööjõudu vajati tootmises. Siis selgus, et see tööjõud oli üpris kidur ja kahvatu, mis omakorda tekitas kartuse, et niimoodi võib ohtu sattuda ka tulevaste tööliste ja sõdurite tervis. Seetõttu võtsid riigid alates 1920. aastatest teatud vastutuse emade ja laste tervise eest, näiteks püüti tegeleda laste suremuse vähendamisega. Kõikvõimalikud vabatahtlike ühendused korraldasid emade nõustamist raseduse ajal ja imiku eest hoolitsemiseks. Jagati soovitusi, mis kindlasti olid hästi mõeldud: juua puhast vett, süüa tervislikku toitu, hoida eluruumid puhtad ja kuivad. Paraku polnud keskmisel vaesevõitu koduperenaisel nende soovitustega suurt midagi peale hakata, kuna selliste tingimuste loomine lihtsalt polnud nende võimuses. Lisaks tekitas väline sekkumine ja ametivõimude huvi nende eluolu ja laste vastu naistes ka omajagu umbusku ja vastumeelsust nende nõuannete suhtes.

Siiski ühe erandiga: omaaegsete meditsiiniõdede mälestustest selgub, et eriti vaesemad ja keskklassi naised lausa anusid nõuandeid, et nad ei peaks rohkem lapsi saama. Kahjuks asjatult. Ämmaemandatel endalgi nappis selle kohta teadmisi, rasestumisvastase informatsiooni jagamine põhjustas paksu pahandust ja vastuseisu nii kiriku poolt kui ka ühiskonnas laiemalt. Parim, mida arstid teha said, oli soovitada abielumehel „hoolt kanda“, et naine enam ei rasestuks. Vaevalt küll võis seda nimetada tõhusaks meetodiks. Olukord näis igatepidi täbar: nii kurnatud naiste jaoks, kui ka perekondade jaoks, kes iga uue lapsega langesid aina sügavamasse vaesusesse. 

Naiste varjatud terviseprobleemid osutusid laiaulatuslikuks

Nagu paljudes muudes valdkondades, osutus Teine maailmasõda teelahkmeks ka naiste tervise asjus. Riiklik tervisekindlustus muutus pärast sõda üldiseks, laienedes ka naistele. Äkitselt selgus, et needsamad koduperenaised, kes veel mõni aasta varem eelistasid vaikides kannatada, lausa tunglesid arstikabinettide uste taga: günekoloogilised probleemid, kilpnäärme alatalitus, ainevahetushäired, aneemia, veenilaiendid, menopausi raskused. Sageli kroonilised, kestnud aastaid või isegi aastakümneid. Kui professionaalne meditsiin hakkas naiste tervist tõsisemalt võtma, mõjus see omamoodi väikese šokina, kuna keegi polnud osanud ette näha naiste varjatud terviseprobleemide tegelikku ulatust.

Ajastu tõi kaasa ka muid olulisi muutusi. Antibiootikumid vähendasid drastiliselt lapsevoodipalaviku juhtumeid, ka tuberkuloos ei tähendanud enam tingimata surmadiagnoosi. Riiklikud elamuehitusprogrammid lõpetasid kopituse ja satikate võimutsemise eluruumides. Aegamööda levis keskküte ja moodsad kodumasinad, mis kergendasid just naiste tööd. Seadusega tagati sünnituseelne ja -järgne puhkus, loodi mitmesuguseid sotsiaalprogramme. Sõjajärgsetel kümnenditel rajati süsteemid, mis kuuluvad tänapäeva mõistes heaoluühiskonna juurde.

Kontroll oma keha üle andis naistele valikuvõimalusi ja vabadusi

Samadesse kümnenditesse langes ka sajandi suurim muutus naiste seisukohalt – kontratseptiivid. Ajapikku levisid need aina laiemalt, muutudes vastuvõetavaks ka sotsiaalses ja moraalses mõttes. Võib öelda, et aeg oli küps. Maailma rahvaarv kasvas jõudsalt, seda teadvustati ning mure selle pärast muutus üldise mõtteviisi osaks. Naiste põline soov lihtsa, turvalise rasestumisvastase vahendi järele, mida nad saaksid ise kasutada, langes lõpuks ometi kokku ametlike poliitikasuundadega. Kindlasti polnud varased pillid sugugi probleemivabad, kuid siiski on praegu ehk isegi raske täielikult mõista seda kergendust ja vabanemistunnet, mida need tähendasid esimeste generatsioonide naiste jaoks. Paralleelselt pillide ilmumisega läks ka vastav nõustamine professionaalsete meditsiinitöötajate kätte. Abordiõigus ja -võimalus tõi kaasa sarnased muutused. Alates 1960. aastatest legaliseeriti abort enamikus Lääne-Euroopa maades ja nurgatohtrite aeg sai mööda. Enim mõjutasid need suured muutused noorte naiste elu, kelle jaoks tekkis lapsepõlve ja abielu vahele teatud uudne, iseseisev eluperiood, mida varem ei eksisteerinud. Tegelik kontroll oma keha üle andis valikuvõimalusi ja vabadusi, tekkisid teistsugused ootused elule ja uued väljavaated. Naistel oli nüüd aega, energiat ja võimalusi enda rakendamiseks ka väljaspool koduseinu ja emarolli.

Füüsilised probleemid vähenesid, psühholoogilised sagenesid

Teisest küljest leidsid paljud end olukorrast, kus neil tuli olla supernaine. Lisaks täisajaga töötamisele tõi uus ajastu kaasa kõrged majapidamise ja lastekasvatuse standardid. Koos sellega hakkas muutuma ka naiste meditsiiniline profiil. Juba alates 1950. aastatest võis täheldada, et füüsilised probleemid üldjoontes vähenesid ja naised olid kehaliselt tervemad. Kuid samal ajal hakkasid sagenema psühholoogilised ja emotsioonidega seotud kaebused (depressioon, ärevus, paanika, jõuetusetunne, perspektiivitus jne), mida praegugi diagnoositakse naistel kordades sagedamini kui meestel. Küllap mängib selles oma rolli stress, mis vähemalt osaliselt tuleneb nendest uutest vastutustest, mida naised endale võtavad. Ilmselt poleks õige väita, nagu praegusaja naistel oleks stressi rohkem kui varem, vaid et see on erinev. Ka varasemate põlvkondade naised pidid toime tulema suurte raskuste ja ebakindlusega. Kuid on võimalik, et nende pinged olid vahetumad, otsesemad ja lihtsakoelisemad, masendust või väsimust ei peetud ülepea haiguseks ja polnud kombeks muretseda oma „närvide“ pärast. Samal ajal aga on moodsa ühiskonna stress märksa rafineeritum ning mõnelgi juhul võivad naised oodata meditsiinilist lahendust oma mitte-meditsiinilistele probleemidele, olgu need kodused tingimused, suhteprobleemid, majanduslikud mured või midagi muud. 

Seetõttu polegi nii kerge otsustada, kas heaoluühiskonna naiste psühholoogilised ja emotsionaalsed probleemid on midagi täiesti uut või siiski vanad hädad, mida nüüd osatakse märgata ja mõistakse uuel viisil. Igatahes näitab 20. sajandi II poole statistika, et alkoholi tarvitamine tõusis Euroopa naiste seas märkimisväärselt, samuti suitsetamine ja koos sellega kopsuvähi sagedus naistel. 

Ja muidugi ravimite tarvitamine: rahustid, unerohud, antidepressandid. Mitmed uudsed ravimid olid omas ajas läbimurdelised ja tekitasid optimismi. Tagantjärele tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord kirjutati tugevatoimelisi rahusteid välja liiga kergekäeliselt, mille loogiliseks tagajärjeks olid sõltuvusprobleemid ja vajadus mitmesuguste võõrutusprogrammide järele. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on uudse nähtusega, kuid tegelikult võib siin näha vanade kogukondlike võrgustike omamoodi taastumist. Vahepealsetel aastakümnetel olid need tagaplaanile jäänud, kuna paistis, et riiklikud tervisekindlustussüsteemid võtavad nõustamise ja vastutuse üle. Kuid kogu kasule vaatamata kurdetakse ikka ja jälle süsteemi hoolimatuse ja ebaisikulisuse pärast, mis näeb eelkõige patsienti, mitte inimolendit tema mitmekesisuses. Selles ilmneb ammune igatsus kogukondliku, sõbraliku toe järele, mida naised olid tavatsenud omavahel pakkuda. Ja näib, et seda vajadust inimeselt-inimesele toetuse järele täidavadki mitmesugused eneseabigrupid, kus kohtuvad sarnaste probleemide ja sarnase kogemusega inimesed. Samuti sõeluuringud, individuaalne nõustamine ja üldse kõikvõimalik rohujuuretasandi ennetustöö. 

Vananev elanikkond suunab vastutuse tagasi naistele

Kokkuvõttes tuleb siiralt hinnata viimaste aastakümnete pingutusi naiste tervise-edenduse alal. Hoolimata stressist ja pingetest toitume me kõik paremini ja teadlikumalt, meie hügieen ja elutingimused on hoopis midagi muud kui see, mida meie vanaemad mäletavad oma lapsepõlvest. Meil on väiksemad perekonnad ja ligipääs arstiabile, mis minevikus oli kujuteldamatu. Kuid kõige positiivse kõrval toob see tõsiasi kaasa ka uusi probleeme ja terviseriske. Vananev elanikkond tähendab suuresti just vanemaid naisi. Riigi osalus meditsiinisüsteemis pigem väheneb ega suuda sammu pidada hooldusvajadusega, mis tulevikus ainult kasvab. See suunab vastutuse tagasi kogukondadele – ja antud kontekstis tähendab kogukond taas eeskätt naisi. Need nooremas keskeas naised, kes praegu pikisilmi ootavad oma laste suurekskasvamist, et siis elus millegi uuega alata, võivad avastada, et ühe hoolitsusrolli lõppedes algab nende jaoks kohe uus – hoolitsemine näiteks oma elatanud ema eest. Üsna mõru on tõdeda, et kahe-kolme generatsiooni parem tervis ja pikem eluiga hakkab paratamatult piirama järgmiste põlvkondade vabadust. See on üks neist paljudest probleemidest, mille me praeguste laste ja nende tulevaste laste õlgadele lükkame: kuidas hoolitseda meie eest, kui me ise enda eest enam hoolt kanda ei suuda? 

Artikkel põhineb Tervise Arengu Instituudi konverentsil „Seksuaaltervisest – piiridest ja piirideta“ peetud ettekandel “Sada aastat naise tervist: ajalooline perspektiiv 20. sajandi algusest tänapäevani” 22.09.2021. Soovitame ka saadet “Naine ajas. Emaduse lähiajalugu”.