2015. aasta feminismis

Eesti feministid jagavad muljeid, mis neile tänavu silma jäi. Sõna saavad Kadi Viik, Aro Velmet, Maari Põim, Brigitta Davidjants, Aet Kuusik, Hannaliisa Uusma, Redi Koobak, Nele Laos, Mari-Liis Sepper, Rebeka Põldsam, Jaana Davidjants, Killu Sukmit ja Anna Karolin.

Kadi Viik
Feministeeriumi toimetaja

Aasta 2015 läheb ajalukku sellega, et Nobeli kirjanduspreemia sai Svetlana Aleksijevitš. Loodan, et see toob kaasa tema suurema loetavuse ka Eestis. Mõned päevad enne Stockholmi sõitmist rääkis Aleksijevitš, et valgevene meedia on auhinna saamist tervitanud totaalse vaikusega, mitte ükski kohalik ajakirjanik polnud tema ukse taga käinud. Aleksijevitš on toonud lugejateni teise maailmasõja värvid, lõhnad, liiga suured meestesaapad naissõduri jalas, veriseks hõõrutud varbad ja kannad, Tšernobõli katastroofikohta saneerinud meeste hirmud ja vaikuse, mis langeb evakueeritud talude kohale. Ta võib ühe teose kirjutamiseks töötada kümme aastat, intervjueerida tuhandeid inimesi ja lõpuks kasutada ainult ühte lauset, mille keegi ääremärkusena poetas. See on suurepärane kirjandus, Aleksijevitš on suurepärane stilist, teda võiksid lugeda kõik, kes homo soveticust mõista soovivad, ta on eeskujuks naistele, kirjanikele ja ajakirjanikele. Ta on kindlasti eeskujuks minule.

Aro Velmet
Ajaloolane

2015. aastal süvenes riigi ja kodanikuühiskonna vaheline lõhe võrdõiguslikkuse küsimustes veelgi. Feministlikud küsimused leiavad ühiskonnas üha laiemat kandepinda. Arvamusfestivalil pandi püsti sooala, mis osutus silma järgi vaadates festivali üheks populaarseimaks lavaks. Vaba Lava kuraatoriprogramm keskendus tänavu sooküsimustele ning nelja naisnäitleja koostöös valminud lavastus “Sugu: N” on uude aastasse täielikult välja müüdud. Feministliku foorumi “Virginia Woolf sind ei karda” aktiviste kutsutakse Terevisiooni ja Eesti Päevalehte intervjuusid andma ning arvamuskülgetel laiutavat sardelliparaadi mõnitatakse sotsiaalmeedia kommuunis “Erandkorras ainult mehed”.

Riigi tasandil oleme aga astunud mitu sammu tagasi. Taavi Rõivase esimese valitsuse kuue naisministri asemel on meil nüüd kaks naisministrit – tubli 13% valitsuskabinetist ehk sama protsent nagu koolides meesõpetajaid. IRLi kvoot on jätkuvalt null nii pagulaspoliitikas kui ka normaalses riigivalitsemises ning naisministreid nende parteist taaskord ei tulnud. Märgiline oli ka võrdõiguslikkusvoliniku valimine, mida iseloomustas läbipaistmatus, huvikaitseorganisatsioonide arvamuse ignoreerimine ja parteiliste huvide eelistamine. Lõpetuseks pole jätkuvalt selge, mis saab paljudest võrdõiguslikkusega seotud tegevustest, mida on senini rahastatud põhiliselt Norra toetustest. Kõik need sündmused näitavad selgelt, et võrdõiguslikkus pole riigi jaoks mitte elementaarne prioriteet, vaid tüütu kohustus, millega tegeldakse ainult siis, kui norrakad raha annavad, ja mille ainsaks eesmärgiks on Euroopa kolleegide silmis mingigi respekti säilitamine.

2015. näitas, et konservatiivide retoorikast hoolimata pole feminism mingi Läänest pealesurutud võõrkeha või valitsuse orjameelse koogutamise järjekordne näide. Vastupidi, enamik tööst tehakse ära rohujuuretasandil ja Rõivase valitsuse vettinud mägrad elavad jätkuvalt mingis paralleelmaailmas, kus nad (Priit Hõbemäge parafraseerides) ei tea täpselt, ei mäleta enam, pole päris kursis, pole küll nende teema, aga oot, küll nad guugeldavad. Kui Taavi Rõivaselt küsiti, miks tema teises valitsuses on vaid kaks naist, vastas ta filosoofiliselt: “No mis sa teed, noh.” Tema Kanada kolleeg Justin Trudeau ütles, et tema jaoks oli oluline määrata oma valitsuskabinetti mehi ja naisi võrdselt, “sest meil on aasta 2015″. No mis sa teed, noh.

Maari Põim
Södertörni Ülikool

Minu märksõnaks on feminismide esiletõus. Pagulasdebatt on Eestis esmakordselt käivitanud arutelu intersektsionaalse feminismi teemal, milles soo-, rassi- ja religiooni kategooriad lõimuvad, ning tekkinud on hargnemised nn “konservatiivse feminismi” esindajate, liberaalfeministide ja vasak-/kväärfeministide seas.

Brigitta Davidjants
Feministeeriumi toimetaja

Sel aastal tundsin esmakordselt, et feminism ja inimõiguste temaatika on jõudnud laiema auditooriumini. Feminism ei ole enam tabu. Feministlikud mõtteavaldused on päevalehtede esikülgedel, teatris, kirjandus… Ja mitte ainult. “Miks me räägime ainult vana Euroopa heliloojatest?”, küsisid tudengid mult loengus. “Miks me ei räägi näiteks vene heliloojatest?” Jutustasin neile seepeale europotsentrismist, marginaaliatest ja koloniaalsuhetest ning juhtisin ühtlasi tähelepanu naiste puudumisele muusikaloos. Tudengid elavnesid silmmärgatavalt ning järgmine veerand tundi oli samuti sisustatud. Mina aga mõtlesin, et postkolonialistlikult kriitiline mõte – teadusmaastikul üsna vana ja isegi väsinud – on jõudnud eesti noorte maailmatunnetusse. Ja selle üle on mul ainult hea meel.

Aet Kuusik
Feministeeriumi toimetaja

Eriliseks pean Vaba Lava kuraatorite otsust sukelduda 2015. aastal sooteemasse, mitte reserveerida selleks vaid üht nn token-lavastust. Samuti tahan kiita selle aasta PÖFFi Just Filmi programmi. Noori on senisest enam usaldatud ja pakutud neile mitte üksnes selge moraali ja sõnumiga teoseid, vaid keerulist mõtlemisainet populaaruse, vägivalla, klassikuuluvuse, seksuaalsuse ja maskuliinsuse teemal.

Ehk annab 2016. aastal veel paremaid vilju noppida? Kuuldavasti on hullu draamasarja “Transparent” 3. hooaeg juba tootmisel ning äkki toob intensiivse “Tangerine’i” edu peavoolukino nööritõmbajate pähe uuendusliku idee, et lesbit-geid-bid-transsoolist ei peagi filmilinal esindama normikohane esindusnäitleja, vaid keegi representeeritavate seast. Festival Ladyfest tuleb taas ja Feministeerium jätkab samuti. Loodan, et arengut kultuuris saadab lõpuks edasijõudmus ka võimukoridorides.

Hannaliisa Uusma
Muusik ja sotsioloog

2015. aastal leidsid aset mitmed sündmused, mis joonistasid soolisuse teema n-ö suurele pildile. Näiteks tõstis kooseluseaduse arutelu soolisuse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimuse meediaavalikkuse osaks rohkem kui kunagi varem Eesti ajaloos ja see on kindlasti märkimisväärne. Omaette küsimus on muidugi see, kas debati hüsteeriline toon ja stiil meelitas esialgu kapist välja ainult hirmutava postsotsialistliku sookolli või andis võimaluse ka kellelegi teisele.

Ühte koma teist väga tähtsat leidis aset rohujuure tasandi tegevuses ja praktikas. Oluline ja lahe on see, et tegevust alustas Feministeerium – väike aga asjalik feministlik arvamusinkubaator. Teatrimaastikul võeti kavva feminismi ABC-d selgitav ehk “Sugu N” ja “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised”. Pean väga oluliseks ka Eesti Naisuurimus ja Teabekeskuse poolt läbiviidud põhjalikku kvalitatiivset uuringut “Sooaspekt Eesti kutsehariduses: õpetajate, koolijuhtide ja haridusekspertide hoiakud”. Uuringu eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõtestavad Eesti kutseharidusmaastikul tegutsevad olulised osapooled – õpetajad, kutseõppeasutuste juhid ja kutsehariduse eksperdid soolisust ja soolist võrdõiguslikkusest kutseharidussüsteemis, hariduse valdkonnas tervikuna ning ka ühiskonnas laiemalt. Selgus, et kutsehariduses on argised kõikvõimalikud soolise ebavõrdsuse ilmingud. Selline tulemus ei üllata tõenäoliselt muidgi kedagi, kuid oluline on see, et esmakordselt sai see akadeemiliselt põhjendatud kinnituse.

Lektorina jäävad mulle 2015. aastat võluvalt meenutama kaks popkultuuri ja soolisust käsitlevat loeng-seminari võrratult huvitatud, avatud ja inspireerivate tudengitega. Kummastav, ent olgem ausad ka põnev, oli veel 2015. aastalgi tajuda, et kõne all olevaid kursuseid läbi viies võib Eesti kõrgharidusmaastikul olla täielik pioneer.

Redi Koobak
Eesti feminist, Linköpingi ülikooli järeldoktor ja õppejõud soouuringutes, külalisteadlane feminismiuuringutes Kalifornia ülikoolis Santa Cruzis

Olulisimaks sündmuseks Eesti feminismimaastikul pean sel aastal Feministeeriumi veebiportaali loomist ja edukat käimalükkamist. Väga lühikese ajaga on neil särasilmsetel, terava meele ja keelega pühendunud noortel feministidel õnnestunud reageerida tabavalt ja kriitiliselt päevakajalistele teemadele ning tuua süstemaatiliselt peavoolumeediasse feminismi ja võrdõiguslikkuse jaoks väga olulisi teemasid. Nende missioon kasvatada ja koolitada naiskirjutajatest arvamusliidreid täidab Eesti feminismis tühimiku, mida akadeemilised feministid pole seni suutnud veel täita. Tuleb vaid loota, et jaksu ja võimalusi portaali vedamiseks jagub ka järgmisteks aastateks.

Akadeemilise feministina pean tähtsaks ka konverentsi “Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis”, mis toimus 1.–2. juunil Tallinnas ja tõi kokku Eesti eri distsipliinide soouurijad. Sellised koos arutlemise kohad loovad kogukonna tunde ja ergutavad looma uusi koostöövorme, kuna tänases Eestis pole soouuringud endiselt omaette distsipliinina tunnustatud, ehkki teemaga tegelejaid on juba märkimisväärselt palju. Selleaastaselt konverentsil jäi positiivsena kõlama ka mõte, et senisest enam pööratakse tähelepanu akadeemia ja aktivismi vahelistele puutepunktidele ning soosuhete mõtestamisele just postsotsialistlikus ruumis.

Nele Laos
Feministeeriumi toimetaja

Pead on pannud pööritama kasvanud julgus minus ja minu ümber olevates inimestes. Kes julges kapist feministina välja tulla, kes oma tõekspidamistes kahelda või nende nimel vaielda. Eriti tekitas minus rõõmu ja põnevust külaliskirjutaja Amaranta ilmumine, kes käis Kuressaares meestejuuksuris ja julges vankumatult kahelda (Eesti) veredoonorsüsteemi põhimõtetes.

Mari-Liis Sepper
Jurist, soolise võrdõiguslikkuse volinik 2010–2015

1.–2. juunil toimus Tallinnas võrdõigusvoliniku kantselei korraldatud akadeemiline konverents “Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis”, mis tõi kokku hulgaliselt eri valdkondade teadlasi. Konverentsi peaesinejad olid professor Toril Moi USAst, professor Madina Tlostanova Venemaalt ja professor Tiina Ann Kirss Eestist.

Selle konverentsi mõte sündis mul 2011. aastal. Algselt pidi konverents koonduma ümber subjektsuse ja naissubjekti küsimuse, pakkuma omamaistele naisuurijatele oma teoreetiliste tööde esitlemise ja arutelu platvormi. Mitmel põhjusel eemaldus konverentsi kontseptsioon sellest mõttest, muuhulgas ka seetõttu, et Eestis või eestlaste loodavat feministlikku või soouurimuslikku originaalteooriat on napilt. Mis ei tähenda aga, et tuumküsimused poleks endiselt siin ja praegu relevantsed. Ka mullusuvise konverentsi ettekannete kutsele vastanute teese vaagides pidi akadeemiline komitee (koosseisus Tiina Ann Kirss, Raili Marling, Eve Annuk, Helen Talalaev ja Mari-Liis Sepper) uuesti küsima: kes või mis on soouurimuse objekt? Kas naiste või naiste tehtu uurimine kvalifitseerub alati naisuurimuseks? Kui ei, siis mis on kriteeriumid, mida silmas pidada?

Ma arvan, et Eesti soouurimusele annaks palju juurde, kui püüda edaspidi vastata ka keerulisematele küsimustele. Näiteks kes on naine? Kas peaksime üldse binaarse soosüsteemi käsitluse juurde jääma, kui see muuhulgas võib põlistada soovähemuste, näiteks transsooliste inimeste marginaliseerimise? Kuidas rääkida naiseks ja meheks olemise viisidest selliselt, et lesbide, geide ja biseksuaalide alles toimuv emantsipatsioon ja õiguste väljanõutamine oleks soouuringute distsipliinis märgatud ja toetatud?

Rebeka Põldsam
Kuraator

Eelmised jõulud paistsid silma valge mehe keskeakriisiga, mille vahetas tänavu välja pagulaskriis. Valge mehe kriis pole siiski lõppenud. President Toomas Hendrik Ilves teeb eeloleval laupäeval kiirelt vaiksed pulmad hiljuti kohatud noore lätlannaga, sest enne abielu ju ei seksita. Valge mehe keskeakriis oma piiratuses pakub õnneks ka meelelahutust, kui vaatame lemmikšovinisti Donald Trumpi valimisi, Pariisi sündmuste vastukaja “lõpetage palvetamine, keppige nagu pariislased austamaks Lääne kultuurihälli traditsioone!”, nii et thumbs up Iivi Anna Massole ja Amertat Amertatile! Varasemast veelgi paremat tööd on teinud Virginia Woolfi grupp Facebookis ning Feministeerium meediamonitooringute ja sõnaseletustega. Aasta või isegi kümnendi naise tiitlit võiks kanda väsimatu Merike Kaunissaare, kes seirab truult Eesti meediat ja tegi hea rolli Tiina Söödi lavastus “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised”.

2015. aastal võitis Eestis valimised vägistajate EKRE, Keskerakond valis Reformierakonna auesimeheks taas megameeskorruptanti, probleemsetest konkurssidest kõigutamata said Liisa Pakosta volinikuks ja Jaak Aaviksoo rektoriks, Urve Palo astus tagasi, kooseluseadusele anti hagu, pagulastele ja asüüliotsijatele otseselt tuld.

Õnneks on Eesti osa maailmast, kus USAs kuulutati abielu sooneutraalseks, Saksamaa ja Põhjamaad võtavad hoolimata kõigest edukalt vastu Lähis-Ida põgenikke ja meinstriimkultuuris on mustanahaliste, transsooliste ja lesbide nähtavus kõvasti kasvanud. Desiree Akhavani film “Sobilik käitumine” ja seriaal “Fto7”, Carol Morley “The Falling”, Todd Haynesi “Carol”, Tom Hooperi “Danish Girl”, Sean S. Bakeri “Tangerine”, Jill Soloway seriaal “Transparent”, Clarice Lispectori kogutud teosed inglise keeles, Eileen Mylesi raamatu “Chelsea Girls” uustrükk ja kogutud luule, muusikute Carrie Brownsteini ja Kim Gordoni elulooraamatud, Juliet Jacquesi elulooraamat, Peaches’i hulk uusi muusikavideosid, filmid Stonewallist ja sufražettidest, Lenny Letters uudiskiri ja Amy Schumeri superkuulsaks saamine, filmid Amy Winehouse’ist, Nina Simone’ist, Janis Joplinist, Peggy Guggenheimist. Kui veeta vaba aeg nende suurepäraste filmide, seriaalide, raamatute ja muusika keskel, tekib lõpuks piisav võõrandumine Eesti poliitikast, et hakata elama teistmoodi, et teha poliitikat lähtudes tegelikkusest, mitte neoliberaalsest abstraktsest survest pingutada teha mitte midagi teisiti.

Anna Karolin
Väitleja

Minu kui intuitiivselt kujunenud valvefeministi aasta on olnud nüansirikas ja huvitav, ent keeruline. Mu tähelepanekud on rangelt subjektiivsed, mingit tõenduspõhisest ma siin pakkuda ei suuda. Mulle jäi 2015. aastal Eesti ühiskondlikest aruteludest silma järgmised aspektid.

Esiteks tundub mulle, et 2015. aastal sattus Eesti avalikkuse tähelepanu alla palju suurepäraseid poliitikaga seotud naiseeskujusid: Marina Kaljurand, Helen Sildna, Riina Raudne, Liisa Oviir, Kadri Simson jt. Eesti poliitika vajab häid poliitikuid, eriti naisi, hakakem nendeks ja toogem neid juurde. Et jumal annaks, et neilt liiga sageli ei küsitaks, kuidas nad pereelu tasakaalustavad ja mis neil seljas on (see oli ateisti retooriline palve), ja et Taavi Rõivas ei ütleks 2016. aastal, et mis ikka teha.

Teiseks, teatud ringkondades, mh ka meedias, on senisest enam hakatud hukka mõistma sooliste stereotüüpide kujutamist, seda tuuakse välja, selle üle tehakse nalja ja seda heidetakse ette. Kindlasti märgatakse rohkem naiste kohta käivad stereotüüpe kui meeste.

Kolmandaks on kasvanud teadlikkus soolisest palgalõhest Eestis, ent arusaam sellest, kust see tuleb ja kuidas seda lahendada, on hägustunud. Kohtan aruteludes pidevalt arvamusi, et see on paratamatu ja tuleb sellest, et naised teevad vähem ja teistsugust tööd. Sooline palgalõhe on ka poliitikas marginaalne teema, arutelusid vajalikest meetmetest ei ole.

Neljandaks, pagulashirmust hoo sisse saanud äärmuslike arvamuste kanaliseerumine poliitikasse tähendab, et ka poliitiliste arutelude tasakaal on nihkunud. 2015. aastal oleme pidanud ja peame ka edaspidi tõestama täiesti iseenesestmõistetavaid asju: et teistele inimestele (nt Süürias või Sudaanis) sõna otseses mõttes surma soovimine ei ole aktsepteeritav, et riigi roll on aktiivselt vähemuste õigusi kaitsta ja edendada ja et sallivus ei tohiks olla poliitikas valiku küsimus. Selliste teemade kaitsmine on inimõigustega seotud huvigruppidelt võtnud palju vaeva ja viinud tähelepanu arusaadavalt teistelt teemadelt kõrvale.

Viiendaks, ka Eesti poliitikasse on hakanud levima Stephen Colberti poolt hästi sõnastatud vaade tõest kui huvide edendamise jaoks mugavast tööriistast “truthiness”. Selle asemel, et aktsepteerida keerulist, nüansirohket ja vastuolulist maailma ja arusaamu ühiskonna toimivusest, üritatakse kõiki enda vastu käivaid andmeid või tähelepanekuid täielikult naeruvääristada ja ignoreerida, luues ise alternatiivseid infoallikaid täis puhast propagandat. Kui õigussüsteemi, ajalehe, uuringu või asutuse järeldustega ei olda nõus, on tegemist kallutatud jõududega. Minu arvates on ka Pakosta määramine võrdõiguslikkuse volinikuks näide sellise arusaama võidukäigust (kindlasti mitte kõige ekstreemsem näide, ent valdkonnas oluline). Poliitiliselt nimetatud volinik, kes mõnikord kaitseb mõndasid vähemuste õigusi, ei saa efektiivselt ombudsmani tööd teha samaaegselt selle ametikoha positsiooni marginaliseerimata.

Kuuendaks, Feministeeriumi ja näiteks “Sugu:N” abiga räägitakse feminismist rohkem, esialgu küll pigem feministide endiga. Olen sattunud vaidlema selle üle, kas Feministeerium jt peaksid rohkem jõudma tavaelanikuni, olen ise sellise ootuse osas skeptiline. Kindlasti on tore, kui võrdõiguslikud väärtused levivad, ent heade “feminismi saadikute” kõnetamine on ka oluline. Hindan teravat seksismivastast huumorit, mis minuni 2015. aastal jõudnud on.

Kui ma võiksin midagi 2016. aastaks soovida või soovitada, siis soolise palgalõhe vähendamine on samm, mille abil kõige kiiremini suure hulga naiste olukorda parandada, raha tähendab ka õigusi ja heaolu. Palgalõhe vähendamine vajab põhjalikku analüüsi ja meetmete kaalumist, tahaksin sel teemal näha rohkem arutelusid mainstream kanalites.

Teiseks, võrdõiguslike väärtuste edendamiseks on vaja kvaliteetset ja usaldusväärset informatsiooni ning väga head argumentatsiooni, miks see on üdini loogiline ja ühiskonna laiemate vaadetega kooskõlas ja seotud. Näen Eestis paljusid haritud inimesi, kes toetavad inimõigusi ja sallivust, ent ei mõista, kuidas feminism nendega seotud on. Levinud on tõeline sotsiaalteaduslik absurd: et tüdrukute ajud ongi mõeldud nukkude, abielu ja… küpsetamise jaoks ja et nutmine või tundmine teeb mehed nõrgaks.

Kolmandaks, Feministeeriumile ja ka valvefeministidele heidetakse sageli ette, et tegeletakse pseudoteemadega. Minu arvates saab seda muljet vähendada, olles oma kommentaaride ja argumentatsiooniga hoolikas. Meie igapäevast objektiviseerimist ärgu antagu meile tänapäev, ent oluline on jääda rahulikuks ja selgitada, missugused on võrdõiguslikkuse suuremad probleemid (mida väiksed asjad kahtlemata kujundavad) ja suhtuda väikestesse asjadesse kriitilise huumoriga.

Jaana Davidjants
Feministeeriumi disainer

Huumor on võimas relv. Seeõttu teeb aastal 2015 rõõmu, et komöödia ei ole enam ainult meeste pärusmaa. Välja tuli mitmeid naispeatagelastega filme, nagu näiteks “Mistress America” Greta Gerwigiga (mitte küll Baumbachi parim film, kuid siiski hea vaatamine), “Sisters”, mis tõi kokku Tina Fey ja Amy Poehleri, või näiteks “Spy” Melissa McCarthyga. Stand-upis rokkisid jätkuvalt Sarah Silverman, Tig Notaro ja teised tegijad. Ka kodumaal pole lood halvemad ning härrade kõrval laiavad mitmed andekad naiskoomikud, näiteks Kadri-Maria Mitt ja Elen Veenpere.

Killu Sukmit
Kunstnik

Minu feminism 2015 – Viv Albertine, Erykah Badu, Lady Lamb the Beekeeper, Courtney Barnett, Carrie Brownstein, Maria Faust, Kim Gordon, Gluklya, Jiulian Gonçalves, Minna Hint, Jenny Hval, Hello Killu, Kraam, Laura Marling, Vanessa de Michelis, Kate McKinnon, Amy Poehler, Robert, Amy Schumer, Hello Upan.

Kui 2000ndate alguses küsis kolleeg ajalehetoimetusest: “Killu… eeee (köhatab) … mmm… kas… ma võin sinu käest… midagi… küsida… Eee-ee (sügab otsaesist), see et… mmm… (vaatab lakke) et… ee… (katsub nimetissõrmega kõrva) … kas sa oled feminist?” Siis on küll edasiminek olnud Eesti ühiskonnas, ei otsita enam näo ja nimetamise omavahelist siduvat vormi, vaid küsitakse: “Mida sa feministina arvad?”

Rebeka Põldsami pilt: Yayoi Kusama (1962) / Rebeka Põldsam (2015) kollaaž Kadi Estland. “Kümnete tuhandete peenisekujude meisterdamine aitas mul ületada hirmu ja vastikustunnet seksi vastu, kuni hirmukuju muutus millekski tavaliseks ja koduseks. See oli omamoodi eneseteraapia, mille nimetasin “Psühhosomaatiliseks kunstiks”. – Yayoi Kusama, Infinity Net, 2011.