#5 Suhete idealiseerimisest. Ühe Eestimaa feministi märkmeid

Foto: erakogu

Ma püüan mõista, kas mulle ainult tundub nii või on tõepoolest kätte jõudnud hetk mu partnerist lahku minna. Ma olen alati olnud uhke selle üle, et kui ma polnud isegi veel suhetes nii kogenud, teadsin ma alati täpselt, millal on aeg need ära lõpetada. Ent nüüd olen ma juba mitu nädalat mõistatanud, mida ma täpselt tunnen. Ja mulle tundub, et üks põhjus, miks ma oma isiklikest tunnetest nii halvasti aru saan, on (mitte ainult) romantiliste suhete idealiseerimine kinos ja kirjanduses.

Kui leiad lähedase inimese, sõbra või nimelt partneri, tead sa täpselt, et tema ongi see õige. Teid ootavad alul küll pisikesed probleemid, ent te saate nendega hakkama ja seejärel on teie suhe sajanditeks tugev. Te toetate üksteist kõigest hoolimata, isegi kui küsimuse all on isiklik vaimne heaolu. Ja neid kolme “reeglit” (pigem stereotüüpi) tunnetan ma vaat et füüsiliselt.

Hoolimata mu feminismist tulvil ajust ei eristu ma praegu enamikust romantiliste filmide kangelannadest. Ma teadsin kohe, et see suhe tuleb eriline. Ma mõistsin ka kohe alul, et see on kõige eredam ja mugavam seksuaalsuhe. Ja veel hiljem mõistsin ma, et see on üllatavalt sügav ja emotsionaalselt hea suhe, mis vastab ka mu feministlikele ootustele. Ent sisuliselt vahetasin ma lihtsalt siniste silmade, valge hobuse ja luksusliku six-packi kodutööde võrdse jaotuse, kehahäbistamise puudumise ja austuse vastu. Ja üksikuna ongi need asjad suhtes suurepärased, ometi kordan ma viimasel ajal endale pidevalt: “Mis sind närib? Ta ju peseb nõusid ja teeb komplimente. Mis sul veel vaja on?” Ning ma ei püüa enam mõista, kuidas arenevad meie suhted tervikuna ning mida ma täpselt kogen. Ma pean neid suhteid lihtsalt absoluutselt õigeks, sest partner vastab teatud kriteeriumidele.

Isiklik heaolu ennekõike

Nüüd “igavesest”. Mul on selja taga mitu vaimselt keerulist perioodi, mil ma ei reageerinud ei oma partneri ega ka teiste inimeste käitumisele päris objektiivselt. Tänu psühholoogile tulin ma selle kõigega toime. Ent mis puudutab mu suhet, esitan ma endale ainult praktilise küsimuse, kuidas saan mina positiivselt olukorda mõjutada. Ma ei mõtle enam sellele, kuidas mõjutavad tegelikult mu partneri alkoholiprobleemid või finantsiline harimatus meie suhet või mind isiklikult negatiivselt.

Ja viimane punkt – toetus. Ma ütlesin kohe meie suhte alguses, et ma ei too oma karjääri ja sisemist harmooniat suhtele ohvriks. Ent nüüd olen ma valmis asetama partneri toetamise tema alkoholiprobleemide põhjuste otsimisel (mida ta ka ise aktiivselt teeb) kõrgemale enda heaolust, kuigi olen läbi teinud depressiooni.

Üldiselt pole midagi halba selles, et hinnata lähedast inimest lahedate omaduste pärast, töötada suhte kallal ja püüda teda toetada sõltumata olukorra keerukusest. Ent mulle tundub, et tänu stereotüüpidele, mida oleme õppinud paljudest raamatutest, lavastustest ja filmidest, on mu fookus üha hägusem. Selle tulemusel ei vaata ma situatsiooni objektiivselt ning püüan õigustada suhet partneriga, samas kui jätan faktid ja sisetunded teisejärguliseks.

Loe eelmist lugu siit.

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka