Ajaloolane Milvi Martina Piir: „Pole midagi igavamat kui rodu musti ülikondi ümber koosolekulaua“
Septembris ilmus Eesti Ekspressis ajakirjandustudengite kooliprojektina artikkel ebavõrdsest soolisest esindatusest Eesti ajalooõpikutes. Analüüsitud õpikute pealkirju küll ei avaldatud, kuid mõne õpikuid kirjutanud autori käest küsiti kommentaari naiste ja meeste osakaalu tagamaadest. Õhku jäid siiski küsimused, kuidas siis peaks meeste ja naiste ajaloolist ebavõrdsust kujutama või mis takistab sisukat arutlust soolisest esindatusest kooliprogrammis. Et arutelu ei vaibuks, intervjueeris Rebeka Põldsam saatesarja „Naised ajas“ autorit, ajaloopedagoogika metoodikut ja kirjanikku Milvi Martina Piiri. Loe ka ajaloolase Janet Laidla repliiki naistest ajalookäsitlustes ja -õpikutes.
Olete kirjutanud neli ajalooõpikut, millest üks pakub sissejuhatuse ajaloouurimusse, järgmised käsitlevad vanaaega, Eesti ajalugu ja Euroopa 20. sajandi ajalugu. Kuidas olete toiminud naiste ja meeste esitlemise juures soolise tasakaaluga?
Õpikute arvust olulisem on õpikuautorina tegutsetud aeg. Esimese kirjutamist alustasin 2006, neljas tuli trükist 2020. Selle aja jooksul on palju muutunud – ühiskondlikud hoiakud, suhtemudelid, perekonnavormid, seadusandlus, ootused lastekasvatusele ja haridusele. Mõnigi idee ja mõttesuund, kasvõi sooperspektiivi või rahvusvähemustega arvestamine on praeguseks valdavalt siiski normaalsusena omaks võetud, kuid need võisid üle-eelmisel kümnendil tunduda võrdlemisi kauged ja võõrad. On täiesti loomulik, et need arengulised protsessid jõuavad ka õppekirjandusse, ehkki teatud viivitusega. Sellega tahan öelda, et ajaloost kirjutamine ja kõnelemine on samamoodi ajalooline ehk ajas muutuv nagu iga teine inimtegevus või kultuuriline fenomen.
Autorina olen selle aja jooksul läbinud päris pika teekonna. Ma ei mõtle erialast pädevust, kuna see on ühest küljest nii enesestmõistetav, kuid samas ei taga see üksi veel midagi. Õppekirjanduse puhul sõltub lõpptulemus kahest fundamentaalsest momendist. Kõigepealt autori väärtuspositsioon. Teisisõnu hoiak ja meelestatus ajaloolise materjali suhtes, suutlikkus teadvustada oma alateadlikke eelistusi, mahavaikimisi ja vaimseid pimetähne. Teiseks vastuvõtukonteksti adekvaatne hoomamine. Kooliõpikud on oma olemuselt laste- ja noorteraamatud, neid ei saa kirjutada nagu teadusteksti, isegi mitte kui populaarset üldkäsitlust. (Eel)teismelisele ei lähe karvavõrd korda ajalooprofessori erialane tarkus, kui viimane ei suuda selle esitamiseks leida õiget viisi. See peab olema eakohane ja arvestama noore inimese ajataju iseärasustega, milleks tuleb end kurssi viia arengu- ja kognitiivpsühholoogia põhitõdedega. Samas peab see olema pedagoogiliselt, didaktiliselt ja metoodiliselt adekvaatne.
Küsimus käis meeste ja naiste kujutamise kohta, aga selle võib samahästi laiendada ka sotsiaalsete kihtide või teiste rahvuste kohta. Või veelgi laiemalt: kuidas kujutada ja selgitada õppekirjanduses ajaloolist vägivalda, orjust, vaesust, kõikvõimalikes vormides allasurumist ja ekspluateerimist? Eks ikka reflekteerides põhjalikult enda kui ajaloolase väärtuspositsiooni üle ning mõtestades oma tööd igal sammul filosoofiliselt ja metodoloogiliselt. Ma ei tea ühtegi muud moodust.
Missuguseid valikuid eeldab naiste ajalukku kirjutamine ajalooõpiku autorilt?
See jalgratas on juba leiutatud. Omal ajal sõelusin eestikeelsest erialakirjandusesest välja 13 soovitust ja ettepanekut eri autoritelt, kuidas ajalooõpikutes soolist tasakaalu parandada. Tegin neist korraliku taksonoomia ja analüüsisin põhjalikult läbi. Sellest tuli surmigav artikkel1 [lugejale siiski huvitav – RP], aga see-eest võin täie kindlusega öelda, et kolmeteistkümnest seitse väärivad tähelepanu ja neist omakorda neli on tõeliselt intrigeerivad.
Väide, nagu oleks naiste vähene esinemine ajaloos paratamatu, pärineb meeste-, poliitika- ja rahvusriigi kesksest paradigmast, mis pole kaugeltki ainuvõimalik.
Jään selle juurde, et sooline tasakaal või selle puudumine ajalookirjutuses sõltub esimeses järjekorras autori(te) eelhoiakutest ja valikutest. Ükski ajalooline periood pole olnud naistevaba. On ilmne tõsiasi, et tänu naiste nähtamatule taustatööle on mehed saanud olla nähtavad avalikus elus. Vastasel juhul peaksime võib-olla nentima, et kui Tartu rahuleping alla kirjutati, pressis härra Poska alles kodus püksiviike. Väide, nagu oleks naiste vähene esinemine ajaloos paratamatu, pärineb meeste-, poliitika- ja rahvusriigi kesksest paradigmast, mis pole kaugeltki ainuvõimalik. Näiteks Muinas-Eestist on teada jõukad emandad Kukruselt ja Valjalast, eneseteadlik põlle ja sõbaga emand Pöide kiriku konsoolil; Viljandi emand Emme, kes võttis selge poliitilise seisukoha ning järgis seda sõnas ja teos. Kui autor siiski piirdub õpikus Lembitu ja Henrikuga, siis on see ilmne valik ja seisukohavõtt. Või võtame lähiajaloo, mille puhul ikka kurdetakse naiste vähesust maailmapoliitikas, justnagu see polekski olnud vabastusliikumiste sajand: feminism oma lainetega, kolooniate iseseisvumine, inimõigused, kõikvõimalikud võrdsus-, solidaarsus- ja sotsiaalse õigluse ideed, keskkonnakaitse. Lisaks mikroajalugu (Microstoria) ja argiajalugu (Alltagsgeschichte) oma põnevate väärtuskasvatuslike võimalustega. Ausalt öeldes tundub see kõik mulle elementaarne, see ei ole ju mingi uudis. Need ideed olid vanad juba siis, kui praegused keskealised ajaloolased loenguid kuulasid. Kui neid ei kasutata või kasutatakse puudulikult, siis ma tõesti ei oska seda kommenteerida.
Kas Teil on ülevaadet, kui paljud lapsed on teie õpikute järgi õppinud?
Ma ei saa loomulikult avaldada müüginumbreid, see on kirjastuse siseasi. Kuid tagasihoidlikult arvestades: isegi kui iga eksemplar peab enne kapsaks muutumist vastu ainult kaks õpilast, siis ikkagi on see arv aastate jooksul kasvanud kuuekohaliseks.
Mis on ühe ajalooõpiku eluiga? Olete juba enda õpikuid vist ka täiendanud.
Me räägime sisulisest elueast, eks ole? Raske öelda. Teatavasti peab õppekirjanduse sisu vastama kehtivale õppekavale ja konkreetse õppeaine ainekavale. Ükski ajaloo ainekava, niipalju kui neid on taasiseseisvunud Eestis kehtinud, pole olnud kuigi jäik ega detailne. Ma ei taha öelda, et need otseselt toetaksid soolist tasakaalu, aga nad ka ei takista seda. Kui ainekava kasinad nõudmised on täidetud, siis ülejäänu tuleneb ikkagi autori(te) hoiakutest ja samavõrra õpetajate omast, mis materjalidega nad soovivad töötada ja mida koolid tellivad. Õpikuturul leidubki erineva lähenemisega väljaandeid – traditsioonilist poliitajalugu, rahvusromantikat jne. Vastavalt erinevatele eelistusele, nagu vabal maal kohane.
Minu esimene õpik on nüüdseks 17 aastat kasutusel ja sisulist põhjust selle mahakandmiseks esialgu pole.
Iga uue trüki eel teen loomulikult jooksvaid parandusi, näiteks parajasti ametis oleva presidendi nimi ja muu säärane. Kooliõpik on kvintessents, mille sisu ei vanane paari aastaga. Kui õpik on ennast tõestanud ja kergendab nii õpetajate kui ka õpilaste elu, siis ta püsib. Minu esimene on nüüdseks 17 aastat kasutusel ja sisulist põhjust selle mahakandmiseks esialgu pole.
Kui Ekspressis ütlesid mõned ajalooõpikute autorid, et neid tõukas ajalooõpikuid kirjutama kriitika olemasolevate vastu, kuid nende kriitika pole seisnenud soolises ebavõrdsuses. Mida olete teie oma õpikutes püüdnud ja saanud paremini teha?
Ma olen ajalookasvatuse teemal kaitsnud doktoriväitekirja, nii et räägiksin sellest, mida valdan ja mille eest vastutan, ning kui tohib, siis hoidun teisi õpikuid kommenteerimast.
Torkab, jah, silma, et see naised-ajalooõpikus-paanika kerkib iga paari aasta järel eikusagilt ja kaob eikusagile. Enamasti tekib kära sellest, et mehed ja naised loetakse lihtviisil kokku, mis on kõige primitiivsem viis teema problematiseerimiseks. Sooline tasakaal ajalooõpikutes ei lähtu üksnes põhitekstist ja peategelaste portreedest, vaid on terviklik ja kompleksne fenomen, mis kujuneb autori temaatilise ja metodoloogiliste valikute summana. Poliitika- ja militaarajalugu raamistavad, kuid pole veel kogu ajalugu. Üldist balanssi saab väga hästi suunata sotsiaalsete, mentaliteedi- ja argiajaloo teemadega, mida tavatsetakse nimetada pehmeteks või naiselikeks. See käib nii teksti kui ka pildimaterjali kohta. Pole midagi igavamat kui rodu musti ülikondi ümber laua lepingut allkirjastamas. Leping ise võib ju olla ajalooliselt tähtis, see lõpetas näiteks sõja. Kuid kasvatuslikust ja sooperspektiivist on palju mõttekam leida selle asemele sotsiaalse sisuga pilt, ütleme, tänavatel pidutsevatest inimestest, kes rõõmustavad sõja lõppemise üle. See on elulähedane, hõlpsasti hoomatav ka noorematele õpilastele ja võimaldab neile äratundmist ja samastumist minevikus elanud inimestega.
Võib öelda, et naiste jaoks on subjektsuse hind olnud kõrgem, kuna nad on pidanud võtma rohkem riske.
Ühtlasi pole õige piirduda üksnes õpikutega, jättes arvestamata kogu toetavat materjali. Terviklikku õppekomplekti kuulub lisaks töövihik, milles ma autorina kinnistan õpiku teemasid ja arendan neid edasi, seostan teiste ainetega ja suunan õpilast otsima lisateavet. Lisaks õpetaja tööd hõlbustavad metoodilised materjalid. Tõsi, praeguseks on see kolinud veebikeskkonda, nagu ka individuaalsed harjutused õpilastele. Selle pluss on muidugi mitmekesisus – lingid põnevatele materjalidele, interaktiivsed arutlemis-, nuputamis-, arvutamisülesanded, töö piltidega, audio- ja videomaterjal. Lühidalt öeldes ainetevaheline lõiming, mille praktiline teostamine on paras väljakutse.
Olete teinud äärmiselt populaarse ja põneva saatesarja „Naine ajas“. Sarja taustal – kas ajaloolised naised on kuidagi täiesti erinevad oma aja meestest? Kas tänapäeva perspektiivist olid nende teod ühiskonnas, kus nad tegutsesid, meeste tegudest marginaalsemad?
Mõnes mõttes oli „Naine ajas“ sari mu õpikuautorina tehtud töö järg. Pean silmas just kogemust esitada keerukat ajaloolist tingitust metoodilisel ja mõistetaval viisil, kuid ilma ülearuse lihtsustamiseta. Sain avada mõnda teemat, milles ma end koduselt tunnen – lapsepõlve, perekonna ja abielu ajalugu; humanistliku haridusmõtte ajalugu; õukonnakultuuri ajalugu ja selle siirded kodanlikus keskklassi kultuuris, mille otsesed pärijad me kõik oleme. Mulle meeldis sellest rääkida ja kuulajate ilmselt meeldis kuulata, kuna tagasiside on olnud superlatiivne.
See ongi see, mis mind ajalooliste naiste juures võlub, see inimlik nutikus ja loovus, tänu millele on mõned neist suutnud asetada end väljapoole ühiskondlikke köidikuid ja saavutanud kadestamisväärse eneseteostuse.
Kogu näilisele populaarsusele vaatamata pean nentima, et see saatesari jääb siinses ajalookõnes ikkagi võõrkehaks. Meedia ja populaarse aimekirjanduse põhjal otsib keskmine kodanik eelkõige Eestiga seotud poliitilist ja militaarajalugu.
Mis puutub naiste tegude marginaalsusesse, siis siin on palju eri tunnetuskihte, mida arvesse võtta. Kuidas inimesed iseennast, oma motiive ja tegusid mõistsid; kuidas nad soovisid, et need teistele paistaksid; kuidas teised neid tegelikult nägid; ja, lõpuks, kuidas meie neist tänapäeval aru saame. Põhimõtteliselt toimivad kõik ajaloos elavad inimesed subjektidena – on aktiivsed, seavad endale eesmärke, suunavad oma tegusid ja annavad neile tähendusi. Loomulikult on nende subjektsuse laad ja määr tingimuslik ja sõltub paljudest ühiskondlikest, majanduslikest ja ideoloogilistest asjaoludest, muuhulgas ka sellisest bioloogilisest nüansist nagu sugu. Ajalooliselt on naised pidanud oma subjektsuse nimel rohkem pingutama kui nendega sarnases positsioonis või olukorras mehed, kuna naiste jaoks on piiravaid reegleid olnud rohkem ja nende rikkumise tagajärjed tõsisemad. Võib öelda, et naiste jaoks on subjektsuse hind olnud kõrgem, kuna nad on pidanud võtma rohkem riske. Kuid mõnikord on nad oma otsingute käigus jõudnud uskumatult teravmeelsete lahendusteni, et isegi sajandeid hiljem selle kohta lugedes võib tajuda nende sisemist vabanemist. See ongi see, mis mind ajalooliste naiste juures võlub, see inimlik nutikus ja loovus, tänu millele on mõned neist suutnud asetada end väljapoole ühiskondlikke köidikuid ja saavutanud kadestamisväärse eneseteostuse. Paar nõksu olen ka ise neilt üle võtnud ja eduga kasutanud. Aga jäägu see asjasse pühendatute saladuseks [naerab].
