Ehk väheke konstruktiivsemalt?

Marco Leo, Flickr CC

5. veebruaril katsus Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik võtta sõna palgalõhe teemal. Aaviku hinnangul kimbutab palgalõhe vähendamise plaane ideede puudus, tema jaoks näib olevat feminism religioon ja seda jutlustavad poliitikud äpardunud.

Sealsamas aga kiidab Aavik Praxist palgalõhe analüüsi eest, kuigi ilma feminismita sellist analüüsi ilmselt ei eksisteeriks. Sooline palgalõhe seevastu oleks arvatavasti jätkuvalt olemas, muidugi juhul, kui naistel oleks üldse lubatud väljaspool kodu töötada ja isiklikku sissetulekut omada; aga keegi ei peaks meeste ja naiste erinevat palka lihtsalt kõneväärseks.

Aavik sukeldub sügavale bioloogiasse ja kurdab, et propagandaga üritatakse naistest mehi ja meestest naisi teha ning inimeste tegelikke soove oma valikute tegemisel ei arvestata. Feministid aga on selles küsimuses täpselt vastupidisel arvamusel — jäigad soorollid takistavad inimestel oma unistusi teoks teha, põhjustades muuhulgas palgalõhe kontekstis kurikuulsat ametialast segregatsiooni.

Aavik viitab ka naiste ja meeste erinevale riskivalmidusele. Aavikul võib omamoodi pahupidiselt õiguski olla, kui analüüsida riske, mille naised võtavad rasestudes. Tõsiste tervisehädade, raseduskomplikatsioonide, puudega lapse sünni ja/või üksikvanemaks jäämise ohu kõrval on palgalõhe tühiasi. Kuigi ka palgalõhe tagant paistavad lapsukeste kõrvad, sest karjääripaus ja tööandjate eelarvamused teevad oma kärpetööd tõhusalt. Siin ei aita kardetavasti isegi Isamaa 3.0.

Mida arvab Aavik palkadest? Näiteks õpetajatel (lasteaednikud on ka õpetajad) olevat monopoolne tööandja. Tegelikult päris nii see pole. Tööandja võib kohaliku omavalitsuse näol imesid korda saata või vähemalt sinna poole püüelda. Kui rääkida sellisest riiklikust monopolist nagu riigikogu, ei saa üle ega ümber soolisest tasakaalust otsustajate ridades.

Aavik oletab, et naistele ja meestele võivadki meeldida erinevad ametid. Sümpaatia teatud ametite vastu ei teki siiski tühja koha pealt, sõltudes peale kasvatuse sellest, missugune on kujunevaid isiksusi ümbritsev meedia ja avalikkuses nähtavad eeskujud. Kuna Eesti meedia loodud kuvand sisaldab rohkelt asjalikke mehi ja õige vähe asjalikke naisi, ei maksa niipea muutusi oodata.

Vanemahüvitis võib olla detail nagu Aavik ütleb, kuid vanemapuhkus kindlasti mitte. Seni, kuni mehed kulutavad vanemahoolele tunduvalt vähem aega, muudavad tööandjad oma suhtumist õige vaevaliselt. Propaganda ei pruugi siin tõesti aidata, küll aga vanemahüvitise perioodi kohustuslik jagamine mõlema vanema vahel. Sel juhul “risk” minna lapsehoolduspuhkusele, mis hetkel on peamiselt naise õlul, tasakaalustub, ning loodetavasti kahaneb koos tööandja suhtumise muutusega aegamisi ka palgalõhe.

Hoolimata Aaviku õilsast eesmärgist ei paista artiklist kooruvat ühtegi geniaalset ideed. Artikli lõppu jõudes tekib siiski mulje, et Aavik vähemalt aimab, kuidas inimesed õnnelikuks teha. Paraku jääb see saladuseks. Päris kindlasti teab Aavik, et Rootsi kogemusest õppimine on rumal. Kardetavasti on Aavik selle hoiatusega hiljaks jäänud, sest sooneutraalne asesõna, mille tarvitamist Rootsi lasteaedades soositakse, on eesti keeles ammuilma kasutusel.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka